leeprahaigla – koht, mida nii patsiendid kui terved inimesed võimalusel väldivad. Tundub, et iga Eesti raudteejaam peab vähemalt haisema. Ühistranspordivahendite hierarhias on rongid paaria seisuses. Miks ometi? Veel üks mõistatus, millele ma loodan varsti seletuse leida, seda enam, et raudtee ja rongiliiklus on Euroopas järgmine suur teema.
8) Puudutus
Võiksin rääkida sellisest laiemast mõistest nagu mitteverbaalne kommunikatsioon. Kui ma Eestis kohalikega vesteldes elavalt žestikuleerin, keskenduvad nad ainult mu kätele. See häirib nende tähelepanu ja üldist meelerahu. Aga tahtsin praegu keskenduda konkreetsemale teemale: nimelt peaks eestlase lähedusse sattunud ladinlane enne, kui ta teda kallistama ja musitama või muul moel puudutama hakkab, järele mõtlema, kas see ikka on sobilik. Vaevalt keegi meist kedagi paanikahoo äärele tahab ajada…
9) Vaikus
„Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.“ See on esimene eesti vanasõna, mille ma siin olles ära õppisin. Poleks tingimata vajagi olnud, sest igaüks näeb, et kui eestlasel on valida sõnade ja vaikimise vahel, eelistab ta alati viimast. See on lõunamaainimese jaoks natuke naljakas teema, sest meil endal on vaikust taluda pigem raske. Iga viiest sekundist pikem paus vestluses võib meile tunduda juba äärmiselt piinlik.
10) Aspiratsioon
See on mu lemmik. Ei, ma ei taha siin kõrgetest eesmärkidest ega püüdlemisest rääkida (ingl k aspiration). See teema puudutab muud aspiratsiooni: eestlastel – eelkõige olen seda täheldanud naiste juures – on kombeks vahel oma sõnalõpp õhku sisse tõmmates alla neelata. Mispärast? Ma maksaks, et teada saada! Kas nad väljendavad sellega oma nõusolekut?
11) Teeviidad
Imeline näide eestlaste soovmõtlemisest: Tartust või Rakverest Tallinna poole sõites hakkavad hiiglaslikud rohelised juhatusmärgid ootamatult näitama kaugust ka Stockholmi ja Helsingisse. Esimene kord neid nähes mõtlesin, et ju siis on hakatud pikki ülemeresildu ehitama. Selgus, et ei. Võib-olla siis pandi need sildid üles millalgi, kui kaaluti amfiibsõidukite võimalust? Igatahes tundub see mulle sama veider kui see, kui Lõuna-Portugalis oleks tee ääres viidad „Casablanca 356 km“ või „Rabat 276 km“. Paneb mõtlema.
12) Lauad
Me kõik teame, et soomeugrilased ei tunneta aega ja ruumi samamoodi kui teised rahvad. Eesti ja Soome on ühed kõige hõredamini asustatud riigid maailmas. Aga sellegipoolest paneb imestama kohalike ilme, kui neilt küsida, kas nende kuuekohalise laua teises otsas tühjadena ootavad kohad on vabad ja kas sinna võib istuda. Inimesed teevad selle peale väga üllatunud näo ja tunduvad vahel lausa pahased (unustades, et neilt küsitakse seda ainult sellepärast, et baar või rong on täis).
13) Uksed
Veel üks oluline detail. Kuni Eestisse kolimiseni polnud ma selliseid uksi varem näinudki. Leian neil plusse ja miinuseid. Ühest küljest võib võtme rahuliku südamega tuppa unustada ja selle saab sealt ilma vaevata kätte. Teisest küljest, kui inimesel on ainult üks võti, ei saa näiteks lasta sõbral lahkudes uks lihtsalt korralikult kinni lükata. Võimatu, sest Eesti uks käib lukku ainult võtmega.
Mulle tundub see sellele imetlusväärsele väiksele riigile kena metafoor: siin ei jäeta asju saatuse hooleks, asjadel ei lasta niisama sündida. Eestlastele sobivad palju paremini tahtelised teod.
Meie, Eesti chihuahua ’d
Ju oli see tähtedesse kirjutatud, sest mu esimene hüüdnimigi oli Eestisse tulles – ja ma ei häbene seda öelda – Chihuahua. Siin elatud neli aastat on näidanud, et eestlastele on sellise keerulise nime nagu João hääldamine tükk tegu. Foneetiliselt oleks see midagi nagu shu-han-u ja nagu näete on see „chihuahua’ga“ päris sarnane.
Ühesõnaga, chihuahua.
Lubage mul rõhutada, et ma olen pigem sedasorti mees, kes eelistab ööd Pariisi Hiltonis ööle Paris Hiltoniga. Midagi väga erutavat sellistes tüdrukutes minu jaoks ei ole. Ent mu ootamatu hüüdnimi Chihuahua suutis minus nende pisikeste koerte ja nende omanike vastu siiski huvi äratada.
Kes need inimesed on? Kõik need Barbie-ajastu järgsed Paris Hiltonit imiteerida üritavad tüdrukud? Endises Nõukogude Liidus vohab neid nagu seeni pärast vihma. Pole vist vaja mainida, et neist pole puutumata ka Eesti pind.
(Ja mu mõttelend saab siinkohal hoogu.)
Tegelikult me, chihuahua’d, teame väga hästi, mille järgi potentsiaalset omanikku ära tunda. Me haistame nende lähedust isegi suures rahvahulgas juba kilomeetri kauguselt ja kaheksa miili kõrguselt. Võimalik, et selle põhjuseks on asjaolu, et me oleme alati valvsad ja teadlikud enda ümber toimuvast. Kõige tõenäolisemalt kuulub meie habras eksistents sellisele tüdrukule, kel pole aimugi, miks meid niimoodi nimetatakse.
Chihuahua on linn Mehhikos.
Teisi tunnusmärke? Neid jagub. Chihuahua slängis nimetame seda „bling-bling paketiks“. Arutasime seda eile teiste chihuahua’dega ja oleme ühel meelel kuue Eestile iseloomuliku karakteristiku osas:
• me veedame 72,5 % ajast Louis Vuittoni kottides,
• me käime lõunatamas Tallinna kesklinna uhketes lounge’ides,
• meie omanikul on kenasti hoolitsetud käekesed ja ülipikad värvilised geelküüned,
• Priit on meie peale alati armukade ja tal on võimas Saksa sportauto,
• meile antakse hõrku liha, aga alles siis, kui me omanik spordi klubist koju jõuab,
• meid kammitakse püüdlikult vähemalt seitse korda päevas.
Ei, ärge arvake, et me oma eluga alati rahul oleme. Kindlasti mitte. See teemantidega kaelarihm on saast – või te arvate, et me lükkaks kaelakee pirtsakalt tagasi? „Miks te mässu ei tõsta?“ mõtlete arvatavasti. „Hammustage siis teda!“ Jah, me oleme tõesti tugeva territoriaalse ja kaitsva instinktiga loomad, aga paraku on meie vankumatuim iseloomujoon lojaalsus peremehele. Ärge unustage, et me lasime end asteekidel isegi oma pühades rituaalides kasutada.
Aga praegu elame me Euroopas ja 21. sajandil. On aeg häält tõsta. Oma chihuahua-õiguste eest välja astuda. Me poleks uskunud, et see Ameerikate vanim koeratõug võiks kunagi siin Läänemere-äärses pärapõrgus lõpetada. Vabandust avameelsuse eest, aga talv on pikk olnud ja kõige piiritumalgi suuremeelsusel on lõpuks piirid.
On aeg aru saada, et me ei ole mingid kaisuloomad – et meie liha ja luu on tõelised. Meil on kõrini ja me ei kannata enam, et meid võetakse aksessuaarina! Dekoratsioonina, kalli iluasjakesena.
Või et me ju päriselt ka meeldime teile? Laske meid siis nendest Louis Vuittoni kottidest välja ja makske meile kinni nädalalõpp Pariisi Hiltonis, ilma Paris Hiltonita. Miks mitte? Ah, aga Pariis… Jah, tundub, et Prantsuse puudlid on sama probleemi ees… Kahju. Väga kahju. Kurb tunnistada, aga meie chihuahua’lik usk inimestesse hakkab kaduma…
Miks müüb Jeremy Clarkson paremini kui mina?
Naljakas, aga esimene asi, mis mu välismaa sõpru Eestisse tulles siinse elu osas huvitab, on liiklus. Tavaliselt kerkib teema üles juba teel lennujaamast kesklinna: „Uskumatu! Kas kõik eestlased räägivad roolis mobiiliga?“
Loogiline küsimus. Kuuldes üüratult suurtest trahvidest, jääb lääne-eurooplasel tavaliselt suu ammuli. Kolmsada eurot. Viissada eurot. Tuhat eurot… Eesti politseile meeldib ülbeid telefoneerijaid taga ajada. Hea lihtne raha riigikassasse. Keegi peab ju riigi suure defitsiidi kinni maksma, kas pole?
Mul on häbi, õigemini raske sellist massilist trendi õigustada. Üritan viidata põhjamaade omapärale: „Võib-olla on see halvast ilmast tingitud… Siin laiuskraadidel aetakse paljud asjad telefoni teel korda, nii et…“
Aga ma ise ei rahuldu sellega. Jeremy Clarksoni vari ei anna mulle rahu. Mis hea pärast müüvad tema raamatud Eestis nagu soojad saiad? Igaks juhuks ka neile lugejaile,