ta ammugi, nautis Oleg Sergejev Texase juurtega J. R. – i reetlikku nurjatust; kes, nagu ta isegi, tegi samuti karjääri energiasektoris. Unustage tuumaenergia, fossiilkütused on põhilised ja saavad seda olema veel järgmised tuhat aastat. Seda enam hooples Oleg, kuidas ta eirab Kremli ideoloogide, lainepikkuse segamise ulmeliste plaanide autorite kommunikeesid ja direktiive. Küllap oli tema laual terve Espoo antennile – ega tänapäeval pole Nokia peakontor ilmaasjata just seal – suunatud kirurgiline tulevärk, kuid Poliitbüroo lasi end õigel ajal veenda, et kirurgiline sekkumine jätaks liialt sügavad armid.
Nagu näete, Oleg oli päris julge seltsimees. Ta isegi ümises avalikult seriaali tunnusmeloodiat:
„La-la, la-la, la-la-la-la, la-la, la-la, la-la-la-la…”
Sarja näidati igal reedel ja Oleg ei jätnud ainsatki osa vahele. Ühtainsatki. Ta oli sattunud sõltuvusse Ewingi perekonna ussipesast, metsiku kapitalismi musternäidisest, kus maksimeeriti pimedalt kasumit – vilkuvatest neoontuledest tohutus kasiinos, milleks maailm ähvardas muutuda. Ent veelgi ehmatavam oli suurustlev viis, millega Oleg seda kõigile kuulutas, nagu naudiks ta enneolematut karistamatust.
Oli ta ideoloogiliselt järjekindlusetu? Kas ta tallus proletariaadi ideaalidel?
Noh, see oli ilmselge. Kuid Marxi ja Lenini büstid, alati ülirahulikud oma marmorpjedestaalidel, olnuks esimesed talle õlale patsutama ja silma kinni pigistama, nad ei olnud oma tardunud veendumustes kunagi kuigi võitluslikud olnud, kapitalismgi ei suudaks nende lagunemist peatada. Oli aastate, aastakümnete küsimus, kuni uued tuuled puhuma hakkavad.
Nagu Oleg end õigustas (ja selle oli ta tõesti endale pähe võtnud): kui seltsimehed Kremlis vaid stsenaariumi loeksid, annaksid nad talle jalamaid andeks. „Dallases“, selles ebainimlikus mängupõrgumajanduses, hälbelises ja düsfunktsionaalses Läänes vohas häbitu ahnuse kiirgus, seesama, mis pani vennanaist J. R. – i pihta tervet revolvritäit tühjaks tulistama, kuigi ega päriselt polnudki aru saada, kellele see meeldinud poleks.
Mille poolest see siis „Ameerika unelm“ oli? Ühes meile veelgi tuttavamas saagas, külmas sõjas, nagu seda omal ajal nimetati, oli oksendamiseni selge, kes olid head ja kes halvad.
Õige pea hakkas Oleg kurameerima Marjuga, pulmad, ristsed ja armulauad polnud kunagi bolševike tugev külg olnud. Nad olid saatusekaaslased, ka temake oli hiljuti Tallinnasse tulnud. Pärit Viljandist, saabus ta ühel esmaspäevasel pärastlõunal Balti jaama, et otsida nii moodsat elu kui tol ajal vähegi võimalik. Te küsite, kas ka Marju oli sama suur jänkide seebiooperi fänn kui Oleg? Enam-vähem. Kui täpne olla, siis oli ta „Dallase“ asemel pigem „Knight Rideri“ austaja – veel üks anglo-saksi audiovisuaalse imperialismi pärle. Nii nagu oleme juba Robin Hoodi aegadest harjunud, on inimkonnal alati ruumi veel ühele kangelasele, eriti kui sel on kena välimus ja lokkis soeng.
Ja mida kättemaksuhimulisem, seda parem. Meie julmas maailmas peab ju keegi korra jalule seadma, kas pole?
Igatahes, pärast seda, kui ta oli järjekordselt jutustanud lookesi stiilis „enne-kui-ma-Tallinnasse-kolisin-polnud-makunagi-trammi-näinud“ ja „ma-sain-Olegiga-tuttavaks-ainult-tänu-sellele-et-tema-õpetas-mind-piletit-mulgustama“ – jutustused, mis on sama palju tõesed kui kulunud –, läks naine päris leili. Ta muutis pidevalt suunda nagu Tallinna sadamas vahetpidamata manööverdavad laevad, ja oli ülimast, kõige viletsamast ülestunnistusest ühe-kahe viinapitsi kaugusel:
„Arvate, et seda tegi Tõnis Mägi üksi? Ta poleks seda kunagi suutnud! David Hasselhoff on Eesti iseseisvumise tõeline kangelane!“
Ja kui talle veel natuke eetriaega anda, mis, nii uskumatu kui see ka ei näi, mõnikord siiski juhtus, oli ta valmis otsima välja ajaleheväljalõike vaid selleks, et oktav kõrgemalt kriisata:
„No vaadake nüüd… Kas ta pole mitte kaunis?“
Teinekord andis ta pildile isegi matsuva musi, millele järgnes ninnutamine ja nännutamine, ja ninnutamine on alati nännutamine, ja vastupidi, selline ümmargune ja nunnu, sest martlaarilikud liberaalsed tuuled polnud veel Chicagost puhuma hakanud ja need tõid endiga juba palju teravamaid nurki. Mis ametit pidas sel ajal tema abikaasa, keda piinati ülesandega kuu lõpus üüri maksta? Kõigil oli õigus tagasihoidlikule eluasemele ja, olgugi pisku, jõudis palk kohale matemaatilise täpsusega nagu päikesetõus.
Isegi kui Oleg ja Marju oleksid soovinud raha laiaks lüüa, olid riiulid poodides täiesti tühjad, isegi mitte banaanipoega, pagan võtku. Mangod või papaiad võite kohe heaga unustada. Kremlis teati hästi, kuidas ärgitada kodanikke säästlikkusele.
Eva, meie Eva, sündis veidi enam kui kaks aastat pärast seda, kui papa Sergejev Tallinnasse saabus. Ta nägi ilmavalgust kuulsusrikka Balti keti aegu, mil härra Molotovi (kelle nime kannavad praegu pudingid ja lõhkekehad) ja härra Ribbentropi (sakslasest eksootiliste šampanjade salapärase kollektsionääri) vaheline salakäepigistus kehtetuks kuulutati.
Üks algus ja üks lõpp. Kui Marjul tuli hakata hoolt kandma tüdrukukese eest, kelle juuksed olid punasemad, kui talle oleks meeldinud või ta oleks osanud oodata, hakkas Oleg tasapisi mõistma, et ta elu käib alla. Ta oli pähe võtnud, et Gorbatšov ei ole hea seltsimees. Ta tegi kõike ainul thullemaks, kohe tunduvalt. Kuidas nad küll lasid tal ühtäkki niimoodi karjääriredelil üles rühkida, kuigi oleksid võinud ta juba noorena saata suursaadikuks mõnda banaanivabariiki, mis Leninist nii sisse võetud olid?
Veelgi hullem: selle oma perestroikaga ähvardas ta visata ajaloo prügikasti palju suurema läraka kui see, mis tema otsaesist ehtis.
Oli see reetmine või ebakompetentsus?
Küllap natuke mõlemat, ühes killukese kergeusklikkusega, sellest, kes on end Läänele maha müünud, tuleb oodata halvimat ja kindel, mis kindel, mõne kuu pärast tuli Oleg Sergejevil alla neelata miski, mida ta poleks kunagi arvanud oma kõrist alla mahtuvat.
Konnad? Ei. Kärnkonnad? Samuti mitte. Kahepaiksed on kukepea, isegi šikid prantslased küpsetavad neid ülimalt oskuslikult. Hullem veel – Oleg pidi oma sisikonda pressima hiiglasliku elevandi: Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik kaotas oma nimest ära keskmise kummalise lisandi. Plenaaristungid Püssi kaevanduses olid Olegi meelehärmiks juba eeskuju andnud ja on ilmselge, et nõnda paljude leketega süsteemis hakkavad veel mikrofonid seintelt maha kargama.
Mis puudutas Marjut, varemalt nii õrna ja sõnakuulelikku Marjut, nende ühise kodu laitmatut perenaist, siis tema läks rekordkiirusel lolliks. Hakkas iseseisvaks. Nakatavast isamaalisest suminast julgustatuna unustas ta poole tunniga kaks aastakümmet vasakpoolseid ideaale. Mälukaotus või ajupõrutus? Igatahes näeme teda õhtust hommikuni harjutamas järgmiseks laulupeoks ja sõitlemas oma kaasat selle eest, et too ei oska hääldada ainsatki eestikeelset sõna.
Ja „tere“ ei lähe arvesse, enesestki mõista.
Erandlikud neli aastat, täpsemalt need, mis jäid ’91 augusti ja ’95 juuni vahele. See tilluke ja ilmvõimatu riik püüdis olla suurem kui ta tegelikult oli, tagatipuks kohtles veel seltsimehi halvasti, eriti just pühendunumaid nagu tema, Oleg Sergejev, teeneline internatsionalist, kes oli lasknud end siia vabatahtlikult saata, et asju edendada. Ja mitte ainult Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu nimel, vaid ka selle pisikese, pisipisikese, viieteistkümnest riigist suuruselt tagant kolmanda heaks.
Jultumus. Ei midagi muud kui jultumus. Mis oli küll taltsa eesti rahva nii välja vihastanud, et nad olid valmis sinnapaika jätma altruistliku proletariaadi püüdlused, kes hommikust õhtuni töötas selle nimel, et Inimene ulatuks oma ambitsioonikaimate ideaalideni? Kas tõesti on ameeriklased ja muud teisejärgulised Rambod, ja neid on siin planeedil enam kui küll, õhutanud nõnda suurt venevastasust?
Või ei saanud need tänamatud pärismaalased aru, et võitlevad argielu anonüümsete kangelaste vastu? Inimolendite vastu, kes, romantilisest kirest pimestatuna või mitte, püüdsid kõigest väest teoks teha lubatud, kuid edasi lükatud, nii edasi lükatud, ikka ja aina edasi lükatud vendlust planeedi riikide ja rahvaste vahel?
Ja andke andeks, aga ülalmainitud sõna „kõigi“, ei tunnista mingeid erandeid. Ega mööndusi.
Ilmselgelt