vangidest isegi ei mõelnud põgenemisele, palgid hüti seintes olid jämedad, hurtsiku uks kindel. Ja mida nad olekski relvitult suutnud terve kantsitäie vaprate hästirelvastatud ründurite vastu ette võtta? Tõsi, nad oleks tapnud vaenuhoop, kuid polnud au langeda relvitult nagu trääl, kes on tapale aetud lambana pagenud…
Ballimar nõjatus vastu ligast seina ja laskis masendunult pea rinnale vajuda. Ta ei tahtnud surra, ta oli selleks liiga noor, pealegi oleks Kimbrung ihalenud elust lahkuda vägevas heitluses, kus lõhenevad kilbid ja murduvad odad. Relva käes hoides oli kergem surra, olgu või ise eneselt elu võttes. Tulnuks surm vähemalt kiiremini! Kuid Ballimar teadis väga hästi, et sünge ootus võis kesta palju päevi.
Keegi vangidest laulis tapetud kaaslaste auks nukrat leinalaulu. Ballimar surus hambad kriginal kokku, et pealetükkivat meeleheidet eemale tõrjuda. Jäi üle vaid oodata…
NELI
Hunditalu õuel valitses õhtune videvik, loojuva päikese kuma punetas külmal merel ja puulatvades. Üksik kajakas kiljus laisalt ranna kohal liueldes. Ballimar sirutas mitmepäevase tuima konutamise järel kangeks muutunud liikmeid ning vaatas harjumuspäraselt ringi. Kõik teised sõjavangid – kokku kaheksa – liigutasid samuti luid-liikmeid. Nad olid pikast pimedas istumisest kahvatud ning tursunud nägudega, mõnel oli habegi halliks läinud. Vangide silmad ja tuim ilme reetsid saatusega leppimist. Surunud alla mäsleva elujanu, ajas Ballimar pea kõrgilt püsti. Isegi see, mis teda ees ootas, ei suutnud noormehe meeltest tõrjuda teadmist oma hõimust ja päritolust; sellest, et ta oli Beanstan Kimbrungi, viimase kimbrite vürsti ainus poeg; ning kui ta pidi surema, tuli kimbril teha seda nii väärikalt kui võimalik. Sellega tegi ta au mitte üksnes enda kadunud hõimlastele, vaid ka wulfingidele, kes olid kõrgest soost ja õilsa verega vürstipoja vangi võtnud… Noormees hingas sügavalt, püüdes rahustada oma erutusest pekslevat südant – ei hirm ega kärsitus olnud sõjamehele kohased. Mitte kellelgi ei tohtinud tekkida arvamust, et ta kardab surma!
Kogu edeling Wulfgari kaaskond, hädapärased vardjad välja arvatud, oli valmis teele asuma, lisaks veel Hundiõue kodakondsed, sulased, trääliperede vanemad ning laeted, ümberkaudsed odalmanid, frilingid ja nende perekonnad – kõik, kes ootasid edeling Wulfgarilt kaitset ja eestkostet. Wulfgar ise kandis avarat preestrirüüd, nagu kaugemate sugukondade vanemadki, kes olid tulnud koos edelingiga jumalatele ohvreid tooma; küll mitte suursugustele aasiritele nagu need, kes elatusid sõjaretkedest, vaid hoopis lihtsakoelisematele vaaniritele, talupoegade jumalatele. Inimesed olid harjumatult vaiksed, raske lein oli aheldanud nende hääle, Wulfgardi kohal lasus vänge laibalehk. Edelingi käsu peale süüdati tõrvikud ning mitmesajapealine inimhulk, kes üliku talu teivastara taga oli oodanud, läks liikvele.
Turskete sõjameeste rõngas kõndivat Ballimari jahmatas edeling Wulfgari mõjuvõim ja jõukus. Kümned orjad, laeted, vabadest meestest sulased! Ning vihkamisest hoolimata hakkas noormees nii vägeva üliku suhtes tundma lugupidamist – alatut edelingi poleks eales nii palju austatud. Kõik inimesed olid jalgsi, ka Wulfingide perekond, üksnes tapetute juba roiskuvaid kehasid veeti härjavankritel. Langenuid saatvad naised itkesid, mehed laulsid kumedal häälel loitse, mis pidid Walhallasse teel olevaid tapetud sõjamehi kõige kurja eest hoidma ja kaitsma. Kümned tõrvased tunglad leegitsesid saabuvas pimeduses eredalt, sirinal langes maha põlevaid tõrvapiisku, mis jäid jaaniussikestena rohu sisse helendama.
Juba mõnda aega kõndisid nad tihedas laanes mööda kitsast ja viletsat teed, kus suuremad augud ja mülkad olid haokubude, pakkude ja kruusaga tasaseks tehtud. Vankrirattad nagisesid, assid kriiksusid, härjad avaldasid mörinal pahameelt. Naised nuuksusid, lapsed vaatasid tõsiste nägudega toimuvat, eriti aga tugevate ründurite vahel olevat üheksat vangi. Ballimari pilk uitas uurivalt mööda saksilasi ning leidis edeling Wulfgari koos tähtsamate sugukonnavanematega kõndimas pisut eespool; noor Kimbrung mõõtis silmadega vahemaad ning laiaõlgseid sõdalasi vangide ümber. Ei, ta ei jõuaks Wulfgarini, enne langeks ta, oda seljas… Kimbrung silmas korraks ka emanda kannul kõndivat poolvaba neidu, ent kaotas ta samas silmist, kuid ei hoolinud sellest; tema mõtted olid kõik eelseisva ohverdamise juures.
Kitsas tee avardus äkitselt suureks lagendikuks, millel Ballimar nägi hauakünkaid, bauta-kive, pühasid kiviringe ning puude ja põõsaste vahel rahulikult ringi kõndivat valget hobust. See oli suurhaukide, öökullirahva püha hiis. Nad olid kohale jõudnud – iga sugukond viis langenud hõimlased oma kiviringi, kuhu olid aegsasti veetud kõrged puuriidad.
Kuid Wulfgar ja ta kaaskondlased liikusid edasi ning nende jalge all hakkas tümisema planktee. Ballimar tundis soo lehka ning nägi udulaama all vilkumas kinnikasvavat järvesilma, mille kaldad kirendasid laugastest. Öises taevas sirasid tähed, soos vilkusid kalbed virvatuled, järve kohal, mida piiras kidur võsa, hõljus saladuslikult udu.Taevas rippuv kahvatu hundipäike vaatas kõike osavõtmatult pealt. Tõrvikute loit peegeldus järvelt punase kumana tagasi. Järvepõhja rammitud palkidele ehitatud laval jäi Wulfgar seisma, tema pojad tõstsid tõrvikud kõrgemale ja vali veniv hüüe sundis inimesed peatuma. Rahvas seisis laia sõõrina järve kaldal, vaadates vaikides, kuidas üks Wulfgari poegadest süütas planksillale tassitud kividel suure haoriida, mis algul suitsedes ja visalt, ent siis üha jõudsamalt tuld võttis, kuni kõrged heledad leegid taevasse sööstsid. Edeling heitis valjult loitsides tulle mingeid rohtusid, leek lahvatas uue hooga lõkendama. Keegi sugukonnavanematest ulatas ülikule sõjasaagiks saadud relvad. Lauldes ja tantsides liikus lehvivas hõlstis edeling ümber tule ning heitis pärast kirglikku sajatamist järve raske mõõga, millele järgnesid sõjakirves, kilp ja ülejäänud relvad.
Lõkkesuits ning soo mürgised aurud tegid Ballimari pea raskeks ja uimaseks, siravad tähed ning tule hüplevad valgusvihud muutsid toimuva ebatõeliseks, otsekui oleks kõik pärit mõnest iidsest saagast. Noormehe silmad kirendasid tuledest ja nende peegeldusest vees. Uritule kuri ragin ja Wulfgari sünge loitsimine kumisesid tal kõrvus ning ohvritalituse kõla kandus üle lageda hiiejärve. Tulekuma ja häälte peale olid kohale lennanud kaarnad, kes võtsid puuokstel kraaksudes istet ja vehkisid tiibadega; rasvasöönud linnud hauke ei kartnud ning ootasid kannatamatult oma osa.
Kimbrid hakkasid üminal oma hõimu surmalaule laulma, ülistades üha valjeneval häälel metsikuid taplusi ja omaenese kangelastegusid. Kimbrungi valdas veider uimasus, ta vaikis, otsekui oleks ta keele alla neelanud või kammitseks teda mingi needus, ning üksnes roheliste silmade sünge pilk jälgis valvsalt kõike toimuvat. Noormees nägi, kuidas Wulfgari vanem poeg, pikk, sihvakas ja ilus Ethelwulf, ulatas isale vana lipuoda, esivanematelt päritud sõjariista. Valjusti ohtupeletavaid sõnu lausudes tõstis Wulfgar oda kõrgele.
Korraga laskus järvele vaikus.Thoen võttis esimesel kimbrungil rinnust, tiris ta tule äärde ja kiskus alasti, paljastades ohvri lihaselise keha. Edeling Wulfgar astus lähemale, toetas odateraviku kimbri laiale seljale, tõmbas kopsud õhku täis ja tõukas. Karje näis kajavat isegi Andlangrini, odaots väljus verest ligasena rinnast, inimhulk möirgas. Saksid tagusid relvi kokku ja karjusid iidjumal Wodeni nime. Räbaldunud kaltsudes, linnusulgi, loomahambaid ja amulette täis riputatud lachner püüdis voolava vere ohvrinõusse ja valas selle kimedal häälel sajatades tulle, millest tõusis musta tahmavat suitsu. Noor kimber nägi, kuidas juba teine ta isa ründuritest paljaks kisti ja uuesti vapustas ümbrust meeletu surmakarje.
Kaamena vaatas Ballimar oma hõimlaste hukkamist pealt; valjud laulud, uritule raske lõhn ja soojärve hingemattev udu olid ta uimaseks muutnud. Vangid hukati üksteise järel, Thoeni ja Wulfgari käed punetasid verest. Tapetud kimbrite kehad raiuti tükkideks, mis riputati pühadele saarepuudele kõlkuma. Taevas keerlesid käratsevad rongad. Viimane kimber kukkus kähinal otseli, tema veri valati tulle, pea raiuti otsast ja torgati madala puutüüka otsa. Läheduses turritavate teivaste otsast jõllitasid Ballimari kaheksa pikajuukselist tardunud silmadega pead; noormees vaatas neile kõigile otsekui hüvastijätuks otsa ning pööras vihaselt Thoeni poole, kelle raske kämmal oli tal õlast haaranud. Saksi edeling ja tema eestvõitlejad peatusid hämmeldunult – kombe kohaselt ülistas surmamineja lauludega oma tegusid jumalate ees ning kiitles kangelastegudega; nad olid näinud seda noormeest vahvate ründuritega võrdselt taplemas, tal olnuks, millest laulda, ent millegipärast see kummaline võõras vaikis. Egas ta kavatsenud