Minevikust olevikku. Jaan Mikweldt

tapmist tähendada! Kellegi lähedase surm võib kättemaksuks olla sama hea kui mitte veelgi valusam. Mina igatahes mingi kinoskäigu või šoppamise nimel oma noore eluga riskida ei kavatse ega soovita sullegi!"

      "Mõistlik tüdruk!" kiitis Tõnis rahulolevalt. Aarne püüdis muhelust varjata. Paistis, et isegi Thor lõi oma seisukohas kõhklema. Üksnes Kadi jäi oma eriarvamuse juurde: tema arvates ei mänginud Thalia puhul rolli mitte niivõrd ohutunne, vaid hoopis muud, palju subjektiivsemad faktorid.

      "Egle, mida sina asjast arvad?" otsis ta selgelt vähemusse jäänuna abi. Egle, kes seni oli lamanud pea liikumatult, käterätt silmil, nagu poleks teisi tema jaoks üldse olemas, kergitas veidi pead.

      "Millest?" küsis ta laisalt. "Mina ei ole siin keegi, järelikult oht mind ei ähvarda. Ükski mõrtsukas poleks nii loll, et minu peale kuuli raiskama hakata!"

      "Jäta nüüd!" sõnas Tõnis vaat et lausa pahaselt."Sa ei ole küll veresugulane, kuid meiega ometi nii kaua seotud olnud, et praktiliselt oled nagu perekonnaliige, noh, nagu Thalia õde või nii…" Ta takerdus, sest Egle hakkas valju häälega naerma.

      "Thalia õde! Kujutle vaid!"

      "Lõpeta!" käratas Tõnis. Ta põskedele ilmusid punased plekid ning Kadi leidis, et on viimane aeg sekkuda.

      "Lähen, teen endale külma joogi, kas keegi on veel huvitatud? Kui juba aias peesitada, siis kõige mugavustega, ilus suvine aeg on liiga lühike, et seda veel nääklemisele raisata!"

      12

      Kahjuks osutus Kadi prohvetiks: ilus aeg jäi tõesti lühikeseks. Juba järgmisel hommikul ladistas sadada kui oavarrest ning päikest võis paksude pilvede tagant vaid oletada.

      Vastik ilm tegi kõigil tuju kehvaks, eriti närviliseks muutus aga Thor. Ta marssis tõreda olekuga mööda maja ringi ning nääkles kõigiga, kes aga ette jääma juhtusid.

      "Kõikidel teistel inimestel on normaalsed esivanemad!" kuulutas ta Kadile ja põrnitses naist kui tige pull. "Ainult minu omaga on alati mingid jamad, nüüd kükita tema pärast suvel toas nagu mingi eriline idikas!"

      "Kas tõesti on sinu isa ainuke, kes pilvi laiali ajada ei oska?" tundis Kadi leebelt huvi, kuid kahjuks lendasid pärlid seekord sigade ette.

      "Ära vaimutse! Sa tead küll, millest jutt on!"

      "Jutt võib olla millest tahes, aga põhjus on ikkagi halvas ilmas!" sõnas naine seekord juba tõsiselt. "Ainult arvesta sellega, Thor, et sinu vanuses on juba imelik vihma pärast jonnida!"

      "Kurat, ma ju ütlesin, et sa mind selle tobeda nimega ei kutsuks!" vihastas poiss. "Mõtlesin, et vähemalt sinul on aru peas!"

      "Oota nüüd!" vaigistas Kadi teda käeliigutusega. "Olen ammu tahtnud küsida, miks sa oma nime nii vihkad? Tõsi, see on veidi ebatavaline, kuid kuulus vanale skandinaavia jumalale ja…"

      "Aga just sellepärast! Ma pole mingi jumal, pealegi, tead sa, et see tüüp sõitis ringi sokkudega!"

      Mütoloogias Kadi tugev polnud ning tunnistas seda ka ausalt.

      "Näed nüüd! Mind on lapsest peale nime pärast narritud! Paar aastat tagasi kutsuti mind Toores Viga!"

      "Toores Viga?"

      "Nojah! Errol-error, mõikad? Ja mis see Thalia Marleengi parem on! Vastik, kui vanemad oma suurusehullustust laste peal välja elavad! Endal on normaalsed eesti nimed, Tõnis ja Tiina, aga näe, neile see ei kõlba, neil on mingeid keelemurdjaid vaja!"

      "Kindlasti ei mõelnud nad seda halvasti…" sai Kadi vaevalt alustada, kui uks mürtsuga lahti tõugati ning koputamata tormas sisse Malviina. Tüdruk oli märg nagu kass, sinised juuksed ligi pead otsekui mingi kummaline kiiver.

      "Ruttu!" lõõtsutas ta. "Kutsuge kiirabi! Seal tänaval hakkab üks mees surema, krabas südamest ja varises kokku! Jube!"

      Südamega… Tõenäoliselt infarkt! Siin võib iga sekund kallis olla! Kamandanud Thori telefoni juurde, haaras Kadi esmaabikapikesest validoolitabletid ja tormas välja.

      Tugev vihm leotas ta ainsa hetkega läbimärjaks. Tänav oli tühi, värava juures seisis Tõnise mersu, kuid ka selle varjus polnud kedagi.Ega tüdruk ometi lolli nalja teinud? Ei, selleks oli ta liiga hirmunud.

      Korraga tundis ta kaela vastas külma metalli, märg käsi sulges ta suu ja hirmutavalt tuttav hääl käskis:

      "Autosse! Kohe!"

      Kadi oli liig jahmunud, et vastupanule mõelda ning küllap oleks tõrkumine asja veel halvemaks teinud. Vattpehmetel põlvedel ta pooleldi koperdas, pooleldi tõugati vastu autot, käed väänati jõhkralt selja taha ning hetkega ümbritses neid tugev kleeplint. Teine vastikult haisev riba sulges ta suu ning siis käsutati ta tagaistme ette autopõrandale. Masin võttis hetkega paigast ja kihutas minema nii, et kummid vingusid. Oli Tõnis tõesti nii lohakas olnud, et võti ette jäi? Kus ta praegu üldse on? Kus on need häiresignaalid, turvakaamerad ja kogu see muu varustus? Kus on see pagana kapp Aarne? Nüüd, kui kõiki neid ka korra tarvis läheks, pole neid kuskil, ta on oma röövijaga üks-ühe vastu ja peab kõrvalise abita hakkama saama.

      Kõigepealt tuleks kindlaks teha, kuhupoole nad üldse sõidavad! Muidugi ei tule sellisel kiirusel kihutavast autost väljahüppamine mitte kõne allagi, kuid oma asukoha teadmine tuleb alati kasuks. Aeglaselt, otsekui mugavamat asendit otsides, tõmbas ta põlved kõhu alla, kandis keharaskuse nendele ja üritas veidi oma keha kergitada.

      "Pikali! Või pean su uimaseks lööma!"

      Kurat! Tähendab see sell suudab niisuguse kiiruse juures ka veel tahavaatepeeglit jälgida. Vastuhakk ei tundunud mõistlikuna, seepärast langetas Kadi nina jälle kuulekalt vastu porimatti. Oleks pidanud kohe alguses hakkama sekundeid ja minuteid lugema, ka aja järgi saab läbitud vahemaad kindlaks teha, ainult et praegu on selleks muidugi juba hilja.

      Kuid isegi siis, kui Kadi teadnuks sõidu algusest kulunud ajavahemikku, polnuks see teda eriti aidanud: Mardo ei kihutanud otsejoones võimalikult kaugele nagu ta Kadi arvates pidanuks tegema, vaid sõitis ikka veel paduvihma tõttu inimtühjadel tänavatel, jätmaks vangile muljet pikast sõidust kuskile kaugele.