põrandal oleva kila-kola kottidesse mahutada. Kindlasti on midagi üle ja kindlasti ununeb midagi maha. Nii on alati. Kõige olulisemad asjad on hambahari, pass ja raha: kui need on olemas, saab reisil hakkama. Üks sõber lisab sellesse nimekirja ka lusika. Siiani pole ma aru saanud, miks, sest nuga oleks ju praktilisem.
SEIKLUS VÕIB ALATA
tuhande ime ja vaevaga
püüad end sirgu veel vedada
unelma lennu või laevaga
edasi olla ja elada
surra, kui selleks on vara veel
elada, tahtmata tunda
seista kusagil tundmatul teel
kaotades öösse nii enda
Rühma ühine nädal Sansibaril möödub kiiresti. Seltskond on tore ja kõigil on piisavalt lõbus. Kahjuks – nagu Aafrikas sageli juhtub – jääb meie lend Sansibarilt Arushasse mitu tundi hiljaks. Eestlased veedavad selle aja õlut libistades. Väikese ja umbse lennujaama konditsioneerid huugavad täiega. Lõpuks astume lennukisse, mis on külm kui jääkamber. Konditsioneer on saanud mulle varemgi saatuslikuks ja nii juhtub ka sel korral. Kaotan hääle ja jään palavikku. Neelan salaja tablette ja sisimas loodan, et tõbi läheb kohe üle. Paraku mitte.
Edasi läheb meie reisiseltskond lahku. Pooled suunduvad Kilimanjarole ja pooled safarile Lake Manyara ja Ngorongoro rahvusparkidesse. Mina võitlen Kilimanjaro poole sõites endiselt palavikuga ja kurk valutab mis hirmus.
Lõpuks hakkab kõigile reaalselt kohale jõudma, et nüüd tuleb ronima hakata. Kas just ronima, kuid kindlasti saame iga päev pikalt kõndida.
Õhtusöögi ajal koguneme hotelli fuajeesse, kus juba ootab mäegiid Augustinus koos kahe abigiidiga. Ristime ta kohe Augustiks, sest nii on suupärasem.
Algab viimane infotund. Esimeseks päevaks soovitatakse meil selga panna võimalikult õhukesed riided. Vihmakeep ja fotokas seljakotti, joogipudelid hommikul ära täita. Kui midagi veel kellelgi puudu, nagu tualettpaber või näksid vahepaladeks, siis teel Arushast Marangu väravasse lubatakse peatus teha, et viimaseid oste sooritada. Passid ja raha tuleb jätta hotelli seifi. Passinumber tuleb aga üles kirjutada, taskusse võiks pista ka veidi sularaha jootrahaks.
Mäele pääseb vaid konkreetsete väravate kaudu, mis on iga raja alguses. Kõik pannakse kirja, nii enne kui ka pärast matka – kui palju turiste ja meeskonnaliikmeid teele läheb, tagasi tuleb. Kas pakikandjatele antud kotid mahuvad 15 kilo piiridesse, sest ülekilodega kandjaid teele ei lasta. Reeglid on ranged ja omapäi mäel ringi uitajaid ei kohta.
Kuna kellelgi rohkem küsimusi ei ole, võime magama minna. Tavaliselt on õhtuti jauratud poole ööni, täna aga läheme kõik usinasti oma kotte pakkima ja magama. Selleks korraks on pidu läbi. Loodame, et viie päeva pärast on, mida tähistada.
Öö on rahutu. Palavik on jälle tõusnud ja tagatipuks hakkavad mul päevad. Valutan oma kõhtu ja neelan aspiriini. Minu fassaad peab korras olema, kuigi sisemus keerab mis kole. Kui August arvas, et umbes kolmandas laagris kaob meil kõigil söögiisu, siis minul pole seda juba enne mäele minekut.
Õnneks on hommikul veidi parem. Joon veidi kohvi ja sunnin end sööma. Tundub, et oma närba olekut ma kaua varjata ei saa. Kurk valutab ja mida mul loomulikult kaasas ei ole, on sall. Mingi pearätik on olemas ja keeran selle ümber kõri. Higistan kui loom. Ei saagi aru, kas palavusest või aspiriinist.
Anname oma asjad, mida me mäel ei vaja, hotelli hoiule ja viime rahakotid ning passid seifi. Teel väravasse tehaksegi lubatud poepeatus. Huvitav, kas kõik kardavad peagi saabuvat pasanteeriat? Igatahes ületab kaasa ostetav kogus vetsupaberit igasuguse piiri, ulatudes vähemalt rullini päevas inimese kohta. Isegi August ajab silmad punni ja sekkub meie ostuhullusesse enne paberilaadungi eest kassas tasumist. Vähendame koguse poole peale. Selle kohta võiks öelda, et üks loll ees ja teised järel.
Meie kambas on viis meest ja kolm naist. Katrin ja Sven on abielupaar, teised on matkale tulnud üksi ning oma küljeluud koju jätnud. Lepime enne kokku, et neljastes majakestes võtab Sven kõik naised – Katrini, minu ja Liina – enda onni. Kui juba üks endal kaasas, võib kaks ju lisaks võtta küll! Gunn, Ivar, Sven ja Indrek saavad siis teises majas meestejutte ajada.
Kell üksteist oleme Marangu väravas, mis on 1800 meetri kõrgusel merepinnast. Ees ootab matk läbi vihmametsa Mandara onnideni. Matka pikkus peaks esimesel päeval olema neli-viis tundi ja tõusu 800 meetrit.
Väravas on veel viimane võimalus oma suurtest kottidest asju välja võtta või neid sinna panna, sest edasi hakkavad kotid liikuma juba pakikandjate, suahiili keeles porter’ite seljas.
Peale meie on väravas veel umbes kümmekond turistmatkajat, kuid mäeabilisi sebib oma sadakond. Ei saagi aru, kes on pakikandja, kes kokk või giid. Paras sagimine.
Päike kõrvetab ja aeg venib. Tundub, et oleme passinud ja oodanud siin juba igaviku. Lõpuks hõikab August, et võime end registreerima minna. Kirja tuleb panna nimi, vanus, amet ja passinumber.
Tärkab lootus, et saame lõpuks liikuma. Kohalikust külast üles väravasse tulnud suveniirimüüjad üritavad meile müüa Kili pildiga mütse ja T-särke. Entusiasm puudub. Ajaviiteks ostan paar postkaarti ja marki. Saadan tervitused Eestisse, kuigi tean juba ette, et olen ise enne kodus, kui need kaardid sinna jõuavad. Igaks juhuks valin neutraalsed mäepildiga postkaardid ja jätan sõnumi „Just did it!“1 meid tagasi ootama. Ei tahaks nagu ette hõisata.
„Janiik!“ hüüab eemalt August.
„Kuule, sind vist hüütakse?“ arvab Ivar.
„Yes?“2 tuleb kahinal mu kurgust, sest häält pole ollagi. Sean sammud rühmas seisvate kohalike poole.
„Kas teil ikka on kogu varustus olemas?“ uurivad giidid. „Viimane võimalus rentida! Tundub, et kõigil ei ole näiteks matkakeppe…“
Lähen meie seltskonna juurde tagasi ja proovin müüa renditeenuseid neile, kes plaanivad ilma matkakeppideta teele minna. Paraku ei huvitu keegi enam millestki, rääkimata matkakeppidest.
„Mida me siin passime, hakkame parem minema!“ on tunda kerget ärritust.
„Lähen ja uurin,“ longin jälle kohalike seltskonna juurde. Saan suitsu pahvivalt abigiidilt vastuse, et ootame lõunasöögipakke. Auto läks neile järele, kuid pole veel tagasi tulnud.
Enne kui saadud infoga eestlasteni jõuan, paistab väravast siiski meie tuttav roheline džiip. Meie lõuna on saabunud! Igaüks saab papist karbi, mille oma seljakotti topime.
Meie ees asub teele kaks ameeriklast. Kergelt ülekaalulised ja suitsu kiskuvad teismelised või noh, meist oluliselt nooremas eas tüübid. Nende riietuse järgi võiks arvata, et nad on saabunud otse rannast. Lühikesed püksid ja sandaalid. Nende kõrval näeme meie välja nagu tõelised matkajad.
Esimeste sammudega saab selgeks, et matka algus on nagu jalutuskäik botaanikaaias. Looklev teerada on ääristatud kivikestega. Üle ojade on ehitatud sillad. Iga paari kilomeetri järel on välikäimla. Linnud laulavad ja ahvid hüppavad. Isegi minul on enesetunne paranenud. Pakikandjad tormavad mööda, kandes pea peal meie kotte. Mäest allatulijatele tuleb teed anda. Astume viisakalt kõrvale ja tervitame. Mõni vastutulija veab vaevalt jalgu järel, teine aga lausa jookseb. Mõnel on nägu paistes ja mõnel nina kärnas. Sealsamas aga vilistab teine laulujuppi ja naerab. Peamised vastutulijad on noorepoolsed mehed. Lõpuks ka mõni vanem inimene.
Tempo on aeglane, kohati isegi liiga.
„Pole, pole,“ ütleb August. See tähendab suahiili keeles „tasa, tasa“ ehk „aeglaselt, aeglaselt“.
„Mida aeglasemalt me liigume, seda parem on enesetunne ja nii on ka tõenäosus tippu jõuda suurem,“ lisab Gild, üks meie abigiididest.
Teadaolevalt jõuab Kilimanjaro