Kuidas minust sai jooksja. Alexandra Heminsley

suhtes, millest rinnahoidja oli tehtud. Ma jõudsin hingeldades koju ja kiskusin rinnahoidja seljast nii kiiresti, kui sain, kiljudes sellest, kui vabana ma end hetkega tundsin. Siis, kahe või kolme päeva pärast, tekkisid mu rindkerele ja üle õlgade, kus rinnahoidja oli pidanud kõige rohkem tööd tegema, pisikesed nõelatorkesuurused vesivillid. Mõne aja pärast ilmus viis või kuus väikest armi, jättes mulje, et mul on halb maitse enesevigastamise suhtes.

      Aja jooksul olen õppinud, et topelthoolitsus hästi istuvast rinnahoidjast koos korraliku portsu vaseliiniga on lahendus. Mis puutub noisse armidesse, siis olin nende suhtes kohutavalt tundlik, kuid nüüd olen arvamusel, et selles piirkonnas on piisavalt muudki, mis tähelepanu neilt eemale tõmbab, ja kui see ei mõju, siis olen otsustanud, et mul on ükskõik. Need on lahinguhaavad, osa minust. Need on imepisike hind, mis maksta tuhandete naelte eest, mida olen kogunud heategevuseks, et aidata neid, kes on tõelises valus.

      Mu tissid olid nüüd osa tiimist, töötasid koos minuga, mitte minu vastu. Kuid tegelikult ei saanud nad kuigi palju tööd teha, kuni ma olin takerdunud uute tossude keerukasse probleemi.

      Kohutav kogemus Marathoni poes oleks mind määramatuks ajaks jooksmisest eemale peletanud, kui vaid mõned nädalad hiljem poleks olnud treeningpäeva, mille korraldas Londoni maraton ja kuhu mind vedas mu vend. (See toimub igal aastal – ma ei suuda seda ära kiita.) Ülikooli saalis toimus mitu loengut tempost, treenimisest, vigastustest ja toitumisest; see oli ka esimene kord, mil ma nägin teisi potentsiaalseid jooksjaid. Ma olin hirmul võimalusest, et näen neid kõiki suletud ruumis, nõtkete ja enesekindlatena.

      Tegelikkus poleks saanud sellest kaugemal olla. Ma saabusin väga hilja, läbikülmununa, sest veetsin pool tundi, püüdes jaanuarituules oma Vespa rollerit parkida, ja leidsin viimaks oma venna. Me veetsime terve hommiku huvitavaid loenguid kuulates, kuid mu mõtted läksid paratamatult rändama ja ma leidsin end uurimas nägusid – ja kehasid – enda ümber, püüdes aru saada, mis sorti jooksjatega on tegu. Lõuna ajal selgus mu piirituks rõõmuks, et kohal olid ka asjatundlikud jooksujalanõude soovitajad. Maratoni sponsor oli Adidas, niisiis polnud valik just suur, kuid sealsed inimesed olid täitsa teisest puust kui need, kes London Marathoni poes. Mul paluti tossud jalast võtta ja joosta üle sensorite, siis läksin tagasi sinna, kus assistent seisis, ja ta näitas mulle suurel ekraanil, kuidas mu jalad maanduvad. Seal, säravpunasena, hakkasid silma täpselt need kohad, mis tol julmal kuueteist-kilomeetri-jooksul olid nii väga haiget teinud. Mulle seletati ettevaatlikult, et viimased kolm kuud olin ma jooksnud tossudes, mis olid peaaegu siledaks kulunud. Mõni ime siis, et tundsin, nagu oleksid mu jalatallad paljaks kulunud. Nad olidki seda. Ja mis puutub mu varvastesse, siis polnud neil olnud lootustki tossudes, mis olid pool numbrit liiga väikesed. Mulle soovitati viisakalt, et pikamaajooksu puhul tasub osta pool numbrit suuremad tossud, et jalad saaksid jooksu jooksul paisuda ja neile jääks veidi hingamisruumi. Ma istusin maha ja ootasin, et mu vend naaseks oma jalatsiproovilt. Ta ilmus naeratades kahekümne minuti pärast. Talle oli öeldud, et ta teeb täpselt samu vigu mida minagi.

      Õhtul lahkusime me mõlemad treeningpäevalt jooksutossudega, mis sobisid täpselt selleks eesmärgiks, milleks me neid kasutada plaanisime. Mitte igaüht ei ole tarvis kohe üle mõõta ja kõik ei pea ette võtma sellist emotsionaalset kogemuste odüsseiat nagu mina. Aga kui sa kavatsed aeg-ajalt jooksmas käia, on vaja teha mõistlikke oste. Need Adidased, mis ma ostsin, olid suurepärased, mu jalad tundsid end samamoodi, nagu Mariah Carey jalad võiksid tunda, kui õhtuti sängi poevad. Ja ma armastan neid tosse selle eest, mida ma nendega saavutasin. Praegu on mu Adidased juba tõeliselt räpaseks kulunud ja ma võitlen tungiga neid uuesti kanda. Hoian neid oma vanemate garaažis, ajades ema sellega pidevalt hulluks, aga ma tean, et nad on seal, ja mulle meeldib see teadmine.

      Kui mu tossustressi pilved olid hajunud, mõistsin ilmselgelt, et terve see ülikoolisaal oli täis inimesi, kes soovisid sama meeleheitlikult kui mina avastada, et nad ei ole üksi – et nad ei ole kõige aeglasemad või kõige paksemad või kõige vähem informeeritud. Me olime selles koos; mind haaras kergendustunne. Kui ma seda vennale rääkisin, nõustus ta südamlikult ja lisas: „Kuid tegelikult me ju teame kedagi, kes on maratoni jooksnud.” Ma kortsutasin segaduses kulmu, siis meenus: meie isa. Ma kujutlesin teda esimest korda nondes Green Flashi tennistes. Need olid jooksu lõpuks täiesti ära kulunud, aga ma ei mäleta, et isa oleks kunagi selle üle kaevelnud.

      Kui kaks tugisammast, tossud ja rinnahoidja olid paigas, liikusin ma edasi sokkide juurde. Korralikud sokid on jooksmisel üliolulised. „Kui keeruline saab olla sokkide valimine!” oli mu esimene mõte, kui lehitsesin lehekülgede kaupa sokireklaame erinevates jooksuajakirjades. Siis tegin ma mõned jooksud vihmas tavaliste sokkidega ja kogesin valu, mida põhjustab hõõruv sokk, mis on saanud märjaks ja kuivanud vastu mu jalaselga. Need üksikud nädalavahetused veensid mind investeerima kahekordsetesse spordisokkidesse. Kaks sokki on efektiivselt ühendatud mingiks lõputuks megasokiks, mis hoiavad hõõrumise jalast eemal, kindlustades selle, et vältimatu hõõrumine toimuks kahe materjalikihi vahel, mitte soki ja naha vahel. Revolutsiooniline! Ja ma ei hakkagi rääkima kompressioonsokkidest, millestki, mida ma pidasin narruseks, kuni jooksin maratoni, mu jalad valutasid kohutavalt ja ma avastasin magusa kergenduse, mida nende kandmine toob. Need justkui kallistaksid jalgu lohutavalt ja soojendavalt, justkui oleksid jalad üles tõstnud, isegi kui sa ei ole seda teinud. Ma kannan neid sokke nüüd kontsertidel. Need õigustasid end täielikult, kui Kentish Town Forumisse Richard Hawleyt kuulama läksin ja rõõmust pööraseks muutusin. Tagantjärele targana olen kindel, et püsisin jalul ainult tänu oma kompressioonsokkidele.

      Kui sokid olid andnud mulle enesekindluse, et ringi luusida spordipoodides ja küsida selle järele, mida ma vajasin, olin vaba eksperimenteerima, ostes mitmesugust muud kraami ning tutvudes tasapisi spordiriietuse kummalise ja imelise maailmaga. Tahtsin katsetada, milles mul kõige mugavam joosta oleks. Mind huvitas, kuidas ma saaksin kaasa võtta kõik asjad, mida mul pikematel jooksudel vaja läks. Kuude kaupa olin ma hoolsalt kodunt lahkunud, kaasas pooleliitrine veepudel, ja saabunud tund aega hiljem koju, pudel ikka avamata. Lihtsalt seda pole alati vaja. Kui just pole väga palav päev, saab umbes tund aega kenasti hakkama, kui oled enne kodunt lahkumist vett joonud.

      Pikemate jooksude jaoks on mitu võimalust, alustades ergonoomilistest pooleliitristest pudelitest, milles on käekujuline õõnsus, et haare ei oleks liiga lai – muidu hakkaks tunni aja pärast valus. Leidub ka kõrgtehnoloogilisi seljakotilaadseid aksessuaare, mis mahutavad paar liitrit ja millest tuleb kõrs suu juurde, et saaksid juua, kui tunned janu. Üks hea sõber rääkis mulle mitu aastat hiljem, et kui ta võttis ette pikemaid jookse, jättis ta väikseid veepudeleid nende puude alla, millest pidi mööduma, ja jõi siis käigu pealt. Minu jaoks osutus kõige lihtsamaks lahenduseks see, et tekitasin oma jooksuteele võimaluse läbi põigata mõne sõbra juurest, kellega olin kokku leppinud, et ta jätab minu jaoks välisukse lähedale veeklaasi, või siis hüppasin läbi mõnest kohvikust, kus minu nägu teati.