le>
1. PEATÜKK
SISSEJUHATUS
Autor: Jaano Martin Ots
Kaval ärimees ja teda ümbritsevad lollid
Igast vigurivändast ei kirjutata raamatuid. Tõika, et Rein Kilk on eriline mees, tunnistavad aga kõik, kes tunnevad seda lüheldast sõbraliku häälega tartlast. Õigupoolest on Kilk nagu Eestimaa kreeklane: särasilmne ja võlgades ning alati kurtmas, et tema võlad ja pankrotid on põhjustanud hoopis keegi teine!
Sellesse raamatusse on kogutud lood paljudelt endistelt sõpradelt ja ärijuhtidelt, kes on hoogsalt kaasa löönud suuärimees Kilgi tõusus. Nad on taustajõud, kelle õlgadel Rein Kilk on roninud aupaistesse ja eetrisse, kellel Kilk aga ühel hetkel tooli alt lõi ning paragrahvi selga lajatas. Tavaliselt sündis see siis, kui saabus aeg jagada lubatud boonust või töötasu; mõnikord siis, kui omaniku rapsimisest ja rahaga rottimisest väsinud truu juht otsustas lahkuda. Niisuguseid inimesi on palju ja nende solvumine paistis selle raamatu koostamisel tehtud kümnetest intervjuudest välja veel pikkade aastate tagant.
Rein Kilgiga äriajamise eest hoiatas riigiettevõtet Eesti Energia isegi Eesti Vabariigi toonane peaminister Andrus Ansip. Kuidas saavad sedavõrd paljud inimesed olla sedavõrd kaua pahased? Põhjus on psühholoogias. Äripartnerid ja direktorid on olnud Rein Kilgist esmapilgul võlutud. Kilgil on imetabane oskus mängida lihtsameelset ja sõbralikku entusiasti. Tema ettevõtmiste algus on alati romantiline, ta poetab telefonikõnedes oma ärijuhtidele sooje meelitusi nagu „kallis sägakene“ ja poeb pankuritele külje alla lubadustega, et „teeme ja oleme“. Varsti aga järgneb periood, mil Reinul enam kuidagi ei ole mahti selgitada, kust tekkib tolm ja kuhu jääb raha, nagu öeldakse. „Vaatame-mõtleme,“ on Kilgil sel puhul huulil, aga vaatab ja mõtleb ta juba koos advokaadiga… Ja juhatajatest perekonnasõbrad „Karlutt“ ning „Euromiki“ lähevadki kohtusse või politseisse vastust andma kui kodanikud Karl Liivapuu ja Eero Mikenberg.
Tegelikult polegi asi rahas, mis jagamata jääb. Pankrotte ja EAS-i ning PRIA lüpsmist tuleb ju ettevõtjatel ikka ette. Kilgi parimaid töötegijaid on aga ehmatanud kalkus, millega see kaamerate ees naerusuine Eestimaa kreeklane oma kaaslased tanki lükkab. Ilma mingi südametunnistuse piinata võib ta kohtus ning politseis luisata, et tema ei teadnud firma tehingutest ja otsustest midagi. Hoopis käparditest juhatajad on mõne maa või maja vale hinnaga müünud või mingi raha valel aadressil teele saatnud. Kui siis näiteks juhatajad Teeväli ja Liivapuu vangimineku ähvarduse ees Kilgi enda käest tulnud kirjaliku käsu välja otsivad, on „sägakene“ äkki vait. Selgub, et ta oli ise oma valet uskuma jäänud! Sellise psühholoogilise tähelepaneku on teinud Kilgi suhtes mitmed inimesed: nii, nagu suuärimees usub oma õhulosse nimega „toidutööstuse kontsern“ või „restoranikett“, nõnda veenab ta kasvõi siseministrit selles, et tema firmad on tühjaks teinud keegi teine (Tarmo, Erliko, Eero, Meelis, Elmut, Olga, Robert, Karl, Andres, teine Andres, Maria jne).
Kilgi tugevast tahtejõust ning eesmärgile pühendumisest annab aimu seegi, et vajadusel ei kõhkle ta külma kätte jätmast ka oma lihast poega. Just nii juhtus 2015. aasta suvel toimunud IRL-i esimehe valimiste eel. Kuidas küll võis juhtuda, et poliitikas vähetuntud Sander Reinu poeg Kilk sattus ühe 2015. aasta suurema poliitskandaali keskmesse? Rein Kilk lõi mesti Tõnis Paltsiga, et IRL-i üldkogul suruda läbi meelepärane kandidaat Jaan Männik. Kui selgus, et häälte saamiseks toodi erakonda ebatavaliselt suur hulk kriminaaltaustaga uusi liikmeid, võttis kriminaalide värbamise süü enda peale Tartus vangivalvurina töötanud Sander Kilk. Halva taustaga inimesed visati IRL-ist välja, samuti Sander Kilk, ent riigikogu valimistel Pärnus 260 häält saanud Rein Kilk jäi erakonda edasi.
Erakonna esimeheks ei saanud Jaan Männik, vaid Kilgi „vana sõber“ Margus Tsahkna, kellele Kilk kaks aastat varem toimunud kohalikel valimistel Tartus humoorika palagani korraldas. Nimelt hakkas Kilk oma kampaanias ja ajakirjanduses kuulutama, et ka tema on IRL-i kandidaat Tartu linnapea kohale. Erakonna ametlik kandidaat Tartus oli aga Tsahkna! IRL-i juhtkond ei suutnud veenda mesinik Kilki oma mullist loobuma. Tekkis tobe olukord, kus ühel parteil oli kaks omavahel kemplevat linnapeakandidaati. IRL jäi linnapea kohast üldse ilma.
Ebatavaline mees: ta ajab oma ärisid politseimajas
Särav saksofonipuhuja Kilk on suuteline politseisse kaebama koguni iseenda peale. Tarmo Teeväli kirjutab Zelluloosi krunti käsitlevas peatükis, kuidas Kilk viis politseisse avalduse, et magus krunt olevat müüdud tema loata. Politsei tõestas talle aga, et just tema allkirjaga see müük firmas otsustatigi. Tallinna politsei võttis ette Kilgi tegevuse salajase jälgimise. Sealt tuvastati, et Kilk tegi nõukogu liikmetele telefonikõnesid, kus palus enda allkirjaga nõukogu dokument hävitada. Endine hea sõber ja isikliku autopargi hooldaja Teeväli ju tuleb ikkagi pätiks teha!
Teevälja lugu on eriline sellegi tõttu, et tema vastu esitatud süüdistustest või – nagu pärast kümmet aastat kohtuskäimist on selgunud – valesüüdistustest kirjutatud artikli pärast lasi Kilk oodata koguni eelmise tema kohta ilmunud raamatu trükkalitel. Et ajalehelugu „tema vastu toime pandud suurimast kinnisvarapettusest“ ikka raamatusse jõuaks. Ja et hiljem saaks leheartiklit ja raamatut ka kohtus lehvitada. Reinul on ülim janu avalikkuse ees õigeks jääda ja oma abistajate peal avalikult trampida.
Siin paljastubki Kilgi erilisus teiste Eesti vippide hulgas: Rein Kilk on Eesti kohtute ja politseiasutuste kuldklient! Kuigi Kilgi isa on teda minevikus targalt õpetanud oma jalga ilmaasjata riigimajja mitte tõstma, käitub Rein vastupidi. Tartu, Pärnu, Jõgeva ja Tallinna kohtud ja politsei on täis tema advokaatide koostatud avaldusi Kilgi endiste abiliste ja nõunike vastu ning tema firmade saripankrotte. Avaldame kohtusse antud alluvate ja partnerite uskumatult pika nimistu pluss asjatult aukohtusse kaevatud advokaatide nimed. Vaadates pikka nimekirja, saab selgeks üks: süüstamine ei ole juhuslik, see on mehe meetod. Pealekaebuste kohtulikule uurimisele kulunud tunnid oleme raamatus ligikaudu kokku arvutanud, kuid kindlasti on jäämäel ka veealune osa.
Näiteks jõudis väsimatu hageja Kilk just raamatu valmimise ajal erakordse juriidilise klounaadini: andis kohtusse oma endise truu advokaadi Maria Mägi. Kilk süüdistas advokaati selles, et too ei olnud piisavalt usin Tallinna linnalt odava maatüki eest tohutut hinda välja lüpsma. Esimese astme kohus mõistis advokaadi õigeks. Nagu raamatust loete, hoiatas Tallinna linnajuhte toona Kilgi bluffimiskatse eest koguni Eesti Vabariigi keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Ja riigimehed juba tunnevad Reinu ning tema füüri…
Veel üks näide. Vladas Radvilavičius kirjeldab raamatus, kuidas Kilgi pool üritas Jõgeva kohtule tõestada, et Kilgi äia Neeme Raigi allkirjaga käendus on „anonüümne“. Kohus ei jäänud seda jaburdust uskuma.
Politsei ja kohtute kurnamine tühjade avaldustega on see, mis Eestimaa kreeklast Kilki eristab muretust lõunamaalasest või normaalsest ettevõtjast. Kui palju jääb tõsiseid majandus- ja muid kuritegusid uurimata, sest Rein Kilk ummistab riigiasutused oma valesüüdistuste, kuriteoavalduste, tõkendite ja hagi tagamise taotlustega? Kui palju jääb seetõttu Eestis õiglust kehtestamata, et meie kohtute aeg läheb Kilgi vassimisele, kui mees keeldub näiteks käendust tunnistamast?
Kallid sägakesed! Ärgem olgem lapsemeelsed. Äris ja armastuses on kõik võtted lubatud. Paljuski õigustab pattusid ju kena tulemus. Suuärimehele ei saa ju pahaks panna ilusaid taastatud hotelle Tartu ülikooli vastas või Pärnu Ammende villas. Aga terved skeemid, millel mitte mingit tulemust ei ole? Kui sajad töötajad, tarnijad ja partnerid koos põllumeeste, puidutöötlejate ja lambakasvatajatega on lihtsalt ninapidi veetud, pankrottides ära lollitatud? Kui maksumaksjat esindavad ametnikud jäävadki ootama neid võlgu olevaid miljoneid, mille suuärimees teleriekraanil ja raadioeetris lubab üle kanda. Või EAS-ile ja PRIA-le tagastada.
Tsiteerime allpool Tartu maakohtu pankrotimäärust Kilgi ettevõtetele aastast 2009. Selgub, et nende ettevõtmiste idee ei olnudki „tuurakasvatuse loomine“ või „Liigvalla mõisa taastamine“ (mõis ei kuulunudki üldse Kilgi firmale, leiab kohtunik üllatusega). Tegevuste põhisisuks sai PRIA-lt umbes 6 miljoni krooni kantimine Reinu valdusfirmasse Elikante. PRIA nõudis valesti kasutatud miljoneid tagasi, et need suunata tõsisemate ettevõtjate kätte. Ent lõks kukkus kinni: mõlemad Elikante tütarfirmad, kustkaudu raha „peremehe“ kätte liikus, olid juba pankrotis.
Nihverdamisel, salgamisel ja tankistide kasutamisel oleks justkui mingi mõte, kui peremees siis selle raha eest oleks püsti jätnud kasvõi