juures Pere Leiva Pärnus asunud tütarettevõtte liitmine emaettevõttega. Seejärel eemaldati Neeme Ameerikas elanud vend Vambola Raig ettevõtte nõukogust, Pere Leiva varad ja tootmine kanditi üle sarnase nimega uude firmasse Pere Leib Tootmine ning vanast firmast jäi sisuliselt alles vaid tühi kest.3 Pere Leib Tootmine tegi aga ühise ettevõtte Rein Kilgiga, mida hiljem hakati nimetama Pere kontserniks. Vambola Raig jäi vähemusomanikuks väärtusetus ettevõttes Pere Leib, mille osalusel polnud pärast varadest ja tootmistegevusest ilmajäämist ka enam mingit müügiväärtust, kuigi toodangut turustati endist viisi Pere kaubamärgi all. Lisaks näitas Neeme Raigi kontrolli all olev firma Pere Leib iga-aastaselt miljonitesse kroonidesse ulatuvaid üldhalduskulusid, mistõttu firma oli raamatupidamislikult suures kahjumis. Neeme Raig aga paigutas vennalt üle kavaldatud firma varad ühisettevõttesse Rein Kilgiga, kusjuures Kilgi varade väärtus oli Raigide ettevõtte omast oluliselt madalam.
Neeme Raig – mees, kel oli enne Kilgiga kohtumist kaks edukat pagaritööstust.
End petetuna tundnud vend Vambola pöördus loomulikult kohtusse. Esimese astme kohtust Vambola Raig õigust ei saanud: kohtu arvates oli kõik tehtud juriidiliselt korrektselt. Võtmesõnaks oli väljaande Ametlikud Teadaanded lugemine. AS-i Pere Leib aktsionäride 50/50 osaluse muutmiseks oli Neeme Raigil vaja vormistada ühinemine tütarettevõttega, mis oli tema kontrolli all. Juriidilises mõttes piisas AS-i Pere Leib ja tema tütarettevõtte Cibus ühinemiseks tookord teate avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded ning kui Vambola Raig seal avaldatud teate peale vastuväidet ei esitanud, oligi temalt võetud nii hääleõigus kui hiljem ka omand. Vambola Raig kaebas otsuse edasi ning Riigikohus leidis 2010. aastal, et temalt firma ülevõtmine ei olnud siiski korrektne ning tal on õigus nõuda Neeme Raigilt kahjutasu.
Kahjutasu suuruseks määras kohus 2012. aastal 319 558 eurot, millele lisandusid viivised, riigilõivud ja õigusabikulud, kokku ligi 500 000 eurot. Kuna aga Neeme Raig ei kiirustanud nõuet tasuma, sõlmiti vendade vahel 2013. aasta alguses kohtulik kokkulepe, mille alusel Neeme Raig tasub oma 1931. aastal sündinud vennale Vambolale võlgnevuse osamaksete kaupa 2016. aasta oktoobriks.
Sellest tuli Peres suur skandaal
Aastavahetusel 2005–2006 aga paistis, et vend Vambola on edukalt paljaks tehtud ning Neeme Raigi ja Rein Kilgi toiduainekontserni taevas on sinine ning heinamaa roheline. Raporteeriti suurtest investeeringutest, Kilk teatas, et investeeringuid on tehtud peamiselt lihatööstuse rekonstrueerimisse ja uute seadmete hankimisse, kusjuures 7,8 miljonit tuli PRIA toetusena Euroopa Liidust. Firma sai nimeks Pere AS, selle omanikeks olid saanud Kilgi valdusfirma Elikante ja Neeme Raigile kuuluv ettevõte Frominer.
Pere Leib oli juba enne Kilgi huviorbiiti sattumist olnud pikalt ka Tartu võrkpalliklubi toetaja, mistõttu firma kaubamärk oli hästi tuntud nii toidu- kui ka spordihuvilistele. See koostöö jätkus ka pärast Kilgi kontserniga liitmist, aga kui ajad keeruliseks hakkasid minema, vähenesid ka spordi toetamiseks antud summad.
Kontserni leivatööstuse uuendamisse aga eriti ei investeeritud ning kuna konkurents oli tihe, hakkas ettevõtte kasumlikkus vähenema. Ka kummitas kontserni pidev ressursipuudus, käiberaha puuduse tõttu tuli firma juhtidel teha mitu ebamõistlikku tehingut. Kuid Kilgi tähelepanu oli juba uuele objektile koondunud: nimelt hakkas tulevikus terendama võimalus parandada kontserni finantsseisukorda õlitehase Werol omandamisega. Kuid sellest pisut hiljem.
Richterite Meierei ei saanud Pere liikmeks – vedas!
On kaks meest, kellel vedas, et nad jäid kõrvale Kilgi ja Raigi perekondadele kuuluvast Pere-nimelist pommiaugust. Nimelt Neeme Raigi vennal Vambolal, kellelt Neeme tema osa ebaseaduslikult ära võttis ja kes nüüd 2012. aasta kohtuotsuse alusel kompensatsiooni saab. Ning sakslasel Richteril.
Endisele Saksa diplomaadile Wolfgang Richterile ja tema vennale kuulunud Tammistes asuva juustumeierei enamusomandust soovis Kilgi kontrolli all olnud Pere kontsern endale saada 2006. aastal. Eelnevalt pidi Wolfgang omandama oma vennale Gottfriedile kuulunud aktsiad, siis need meierei aktsiate vahetuse korras Pere kontsernile loovutama ning seejärel ise vähemusomanikuna kaks aastat firmat juhtima. Kõlab nagu Neeme ja Vambola teema? Tehingust ei saanud siiski asja ning aasta hiljem otsustasid vennad Richterid spetsialiseeruda mahetoodetele ning nende meierei tegutseb erinevalt enamikust Kilgi kontrolli alla sattunud ettevõtetest iseseisvalt edasi. Kui palju kordi on Richterite Meierei omanikud hiljem rõõmustanud, et tookordne tehing teoks ei saanud, ei ole avalik info.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.