ohtramalt kui tavaliselt jääkuubikuid ja sidruniviile. Drinki segades vaatas ta oma külalist. Tüdruk oli väga elegantne. Ta kandis valgest naaritsast suvekasukat, mille avatud hõlmade vahelt paistis avara väljalõikega veinpunane siidkleit. Jalas olid tal kleidi juurde sobivad kõrgekontsalised punasest nahast kingad ja ta käed näppisid närviliselt väikest punast nahkridiküli.
Frank ulatas tüdrukule dringi ja istus tema vastu oma töölaua äärde. Nääpsuke külaline seadis end mugavamalt istuma, rüüpas jooki ja vaatas tõsiste silmadega hindavalt detektiivi.
“Minu nimi on Marion Freeman,” tutvustas ta end ja naeratas ebalevalt. “Küllap tundsite mu ära, minu pilt on ju isa kirjutuslaual. Sain teie aadressi Tomi, see tähendab Tom Draweri käest. Te käisite täna papsi juures, eks? Aga ärge Jumala pärast isale öelge, et ma seda tean! Tomil tuleks sellisel juhul suuri pahandusi. Lubasin, et ei sega teda mängu.” Tumedad silmad uurisid teraselt Franki. Tüdruk vaikis hetke ja ütles siis otsustavalt: “Tahan rääkida Jackiest. Ta on meile kõigile suureks probleemiks."
“Jah?”
“Arvan, et tean tema saladust… või saladusi, sellepärast pidasingi vajalikuks teie juurde tulla.” Ilmselt oli tüdruk kulutanud nende kahe lause väljaütlemiseks kogu oma julgusetagavara, nii et tal tuli martiiniklaasist lisa ammutada.
Frank vaikis ja naeratas julgustavalt. Pärast väikest pausi jätkas Marion uue jõuga.
“Teate, Jackie on mängur. Pole võimatu, et tal on isegi mänguvõlad… ja teate isegi, mis sellele järgneb!” Tüdruku silmad tõmbusid pilukile ja hääl vaibus salapäraseks sosinaks.
“Ei, ma ei tea, palun öelge mulle!” Ka Frank rääkis poolsosinal.
Marion võpatas ja heitis mehele pettunud pilgu. “Te ei võta mind tõsiselt. Mul olid siia tulles kõige paremad kavatsused, aga…” Ta nägu lõi õhetama, kuid seda võis põhjustada ka pooltühi martiiniklaas.
Frank tõstis lepitavalt käe. “Ärge saage minust valesti aru! Teie jutt huvitab mind isegi väga. Rääkige palun lähemalt,” lausus ta kannatlikult.
Marion neelatas. “Asi on selles, et Jackiet on nähtud tihti Atlantic Citys. Ta käib Claridge’is mängimas… ruletti. Ärge ainult küsige, kes seda mulle rääkis! Jackie sõidab vahetevahel kogu nädalalõpuks sinna, hiljem on aga närviline ja morn. Kui ta võidaks, oleks tal ju hea tuju, eks? Kardan, et tal võivad mänguvõlad tekkida ja nii satub ta varem või hiljem väljapressijate, või mis veel hirmsam, maffia küüsi. Mis saab siis aga papsist?” Tüdruku pilukil silmade pilk oli murelik.
“Kas te olete oma kahtlustest ka isale rääkinud?” päris Frank mõtlikult.
“Ei! Ma ei saa seda teha!” Puna tüdruku näol süvenes. “Ei, ei!”
“Kas sellepärast, et ka teie olete mängur?” küsis Frank muiates. “Isa ei usuks ebamääraseid vihjeid ja teil tuleks ka endast rääkida. On mul õigus?”
“Ei, ei! See ei ole mina!” Marioni suu tõmbus kitsaks triibuks. “Teie külastamine ei olnud vist kõige parem idee. Mul on kahju, et raiskasin asjatult aega,” lausus ta nukralt. “On parem, kui ma lahkun.”
“Kas te elate koos isa ja Jackiega?” küsis Frank ootamatu mõtte ajel.
“Ei, kuni sügiseni elasin koos emaga, aga nüüd on mul omaette korter. Miks see teid huvitab?” oli tüdruk hämmastunud.
“Kas te elate üksinda?”
“Ee… jah, üksinda,” vastas ta ja punastas taas. Seda vastust oli raske uskuda.
Marion asetas ettevaatlikult klaasi lauale ja tõusis. “Võib-olla on minu jutust siiski natuke abi. Tahaksin loota, et…”
Ka Frank tõusis, läks ümber laua tüdruku juurde ja asetas käe õblukesele õlale. “Tänan teid, et mind külastasite. Kindlasti aitab teie jutt tõe väljaselgitamisele kaasa.” Ta vaatas väikestesse tumedatesse silmadesse, mis olid lähedalt väga ilusad, ja tundis, et tal on tüdrukust kahju. “Vanemate patud…” mõtles ta kibedusega.
Ootamatult osutas Marion Jackie fotole laual. “Kas ta pole ilus… kuratlikult ilus! Teda vaadates tõuseb mul mõnikord klimp kurku. Tema ilus on midagi hirmuäratavat,” lausus tüdruk ja teda läbis kerge värin.
Frank vangutas pead ja naeris.
“Marion, teil on elav kujutlusvõime ja arvatavasti olete vaadanud mõne thrilleri üle normi – mänguvõlad, maffia, kuratlik ilu! Laskuge meie juurde tavalisse ellu ja vaadake asju sellistena, nagu need on: Jackie on tavaline, võib-olla keskmisest natuke kenam naine; mängukirg, arvan, et olete seda isegi kogenud, ei vii kohe maffia küüsi, ja mis kõige olulisem, teie isa suudaks ka ise Jackie kasiinovõlad kinni maksta.”
Marion raputas otsustavalt pead. “Öelge nüüd veel, et Jackie ei käigi Claridge’is mängimas, vaid veedab hoopis kõik päevad mõne machomehega hotellitoa voodis! Oh, mister Frank Steel, ma olen teis pettunud! Selles loos on midagi palju enamat… ja ma ei eksi, kui ütlen, et kurjakuulutavat!”
2
Frank ootas. Ta oli parkinud oma auto 73. tänavale Pargi avenüü nurga lähedale, kust avanes hea vaade nii Jackie maja uksele kui ka maa-aluse garaaži väljasõiduteele. Ta oli oodanud tuulisel tänavanurgal juba küllalt kaua, et muutuda kärsituks. Kõigile ebameeldivustele lisaks oli ilmateade lubanud õhtuks vihma ja esimesed vihmapiisad olidki kohale jõudnud. Frank süütas uue sigareti ja varus kannatust – selline oli kord juba tema töö.
Jackie väljus majast paar minutit pärast kuut. Ta oli riietunud väljapeetult musta: must sädelev siidkleit, hooletult õlgadele heidetud must naaritsakasukas, mustad kõrgekontsalised kingad ja must tuules lendlev šifoonsall. Ta tumepunased juuksed olid kuklasse kokku seatud ja kõrvades sädelesid suured briljandid. Jackie oli noor, hoogne ja enesekindel. Ta viipas mööduvale taksole, jooksis kiirustades selleni ja libistas end graatsiliselt autosse. Frank käivitas oma auto mootori ja järgnes parajat vahemaad säilitades kollasele taksole.
Teekond osutus lühikeseks. Juba pärast mõneminutilist sõitu peatus takso halli kõrghoone ees, mille esimese korruse nurgaakende taga kees vilgas elu. Jackie väljus autost, ulatas juhile raha ja tõttas, vahetusraha tagasi ootamata, hoogsa sammuga maja poole. Frank leidis oma autole kõrvaltänaval sobiva parkimisplatsi ja, lukustanud auto ukse, järgnes naisele.
Halli maja fassaadi elustas lõbusalt oranžiks värvitud uks, mille kõrval seisid suured savikausid punaste ja kollaste krüsanteemidega. Ukse kõrval olevale aknale oli hoogsalt kritseldatud kuldsete tähtedega
DAVIDI BAAR
JOOGID JA DŽÄSS
Frank avas ukse ja sisenes.
Baar oli väike ja hubane. Hämarat ruumi valgustasid väikestel laudadel põlevad madalad küünlad ja baarileti taga asetseva vitriini lambid. Ruumi kaugemas nurgas seisis suure palmi varjus klaver, mille taga musitseeris noor mees, ja ilmselt pillimeestele mõeldud paar tooli. Frank lasi Jackiet otsides pilgul üle ruumi libiseda. Vaatamata varasele kellaajale, oli baar inimesi täis. Jackie oli leidnud endale koha pianisti lähedal väikese lauakese ääres. Ta oli visanud kasuka tooli seljatoele ja paistis tundvat end mõnusalt. Frank istus baarileti äärde, nii et naine jäi ta vaatevälja, ning tellinud endale ühe espresso ja klaasi allikavett – kui ta töötas, ei joonud ta kunagi midagi kangemat – , vaatas uudistavalt ruumis ringi. Ta märkas imestusega, et suurem osa külastajatest olid noored tütarlapsed, kes lausa õgisid oma säravate silmadega pianisti iga liigutust ja õõtsusid vaikselt muusika taktis. Frank muigas ja kehitas õlgu – fänniklubi! Kas ka Jackie kuulus nende hulka? Või ootas ta siin kedagi? Frank pööras uuesti pilgu naisele. Ei, Jackie ei oodanud. Ta oli sulgenud silmad, maitses konjakit ja nautis muusikat – vana laulu “Kui su armsam on lahkunud” väga omapärast esitust. Kas tõesti oli ka tema üks mehe paljudest austajatest? Kuid ei! Jackie-sugune naine ei saanud kuuluda nende õhetavate ja ohkavate tüdrukute ridadesse. Tema siinviibimise põhjus pidi peituma milleski muus.
Frank pööras pilgu pianistile.