Kord sa kahetsed. Chris Forester

järele. Nende kohad läksid vahetusse, aga mõrvar seda ei teadnud. Nii tappiski ta vale tüdruku.”

      Frank mõtles hetke. “See on muidugi võimalik, kuid… Mida Eve sellest arvab?”

      “Ta on hirmul. Õigem oleks öelda, et ta on hirmust hullumas. Me mõlemad arvame, et kui mõrvar oma eksitusest teada saab, üritab ta uuesti.”

      Frank vilistas ja Joan kargas ehmunult püsti. Nähes aga mehe rahulikku nägu, istus uuesti ettevaatlikult tema kõrvale. Frank otsis taskust portsigari ja, süüdanud kaks sigaretti, ulatas ühe pianistile.

      “Kas Eve’il on põhjust oma elu pärast hirmul olla? Kas ta kahtlustab kedagi? On tal vaenlasi?” päris Frank.

      “Meil ilusatel tüdrukutel on alati vaenlasi,” vastas Joan peenutsevalt. “Teate, jäägu see meie vahele, aga Eve’il on kokaiiniga probleeme. Võib-olla hankija… Eve ise eitab muidugi seda kõike. Ega ma ei ole kindel, aga…”

      “Kas tal on võlgu?”

      “Vist ka seda ja…”

      “Mida veel?”

      “Armukade austaja.”

      Frank vilistas uuesti. “Kas olete Eve’iga… sõbrannad?” küsis ta muiates.

      “Aga loomulikult!” Joan ei muianud.

      Taskust võtit otsides märkas Frank kontori valgustatud akent ja otsustas veel ühe dringi kasuks. Administraatorilaua taga istus erakordselt kõrgete rindadega blondiin ja luges kriminaalromaani. Franki sisenedes tõstis ta abivalmilt pea.

      “Kuidas saan teid aidata?” küsis ta sooja emaliku pilguga meest uurides.

      “Võib-olla ühe dringiga, võib-olla ka mitte. Tooge mulle pudel šoti viskit, siis selgub.”

      Frank viskas rohelise rahatähe lauale. “Ma ei mäleta oma maja numbrit, tean ainult asukohta. See on…”

      “Te elate majas number viis,” naeratas blondiin ja tõusis, et viskit tooma minna.

      Frank astus kõledasse majja, süütas kõik tuled, leidis raadiost uinutavat öömuusikat edastava saatja ja vajus kušetile. Lõpuks ometi oli ta pea täiesti tühi, ei ainsatki mõtet enam.

      Paar sekundit hiljem sisenes blondiin, asetas viskipudeli ja klaasi lauale ning vaatas Franki poole. Mees paistis olevat väga väsinud ja õnnetu. Niisiis valas ta klaasi paari sõrme jagu viskit ja astus kušeti juurde.

      “Teie jook,” lausus ta kõhklevalt, vaatas mehe ilusat nukrat nägu ja istus ta kõrvale.

      Frank tundis naisest õhkuvat vanilje sooja aroomi, mis meenutas lapsepõlvekodu, ja tõmbas otsustavalt vormika keha endale lähemale.

      Öö kõledas motellitoas ei osutunudki nii troostituks, kui oli alguses arvata võinud.

      4

      Kui Frank ärkas, oli juba keskpäev. Ta lükkas tumedad aknakatted kõrvale ja koos päikesepaistega tungis tuppa meeletu kuumus – oli südasuvi. Frank vaatas kella, raputas pettunult pead ja astus duši alla. Lasknud külmal veejoal end natuke aega turgutada, tuli ta elutuppa ja võttis automaadist kohvi. Jook oli maitsetu nagu automaadikohv ikka ja mehel tuli end lohutada mõttega, et varem või hiljem jõuab ta Ralfi baari ning tellib endale suure cappuccino.

      Ta otsis varikatusega kaetud parkimisplatsilt oma kabrioleti, istus rooli taha ning asus teele Green Islandi keskuse – leitnant Brace’i väikese riigi – poole. Tee kulges mööda kõrget ookeanikallast. Frank vaatas igatsevalt suvemõnusid nautivaid puhkajaid. Ookeaniäärne liivariba kihas päevitunud kehadest ja veest kostsid kadedakstegevad hõiked. Frank lisas kiirust ja soe suvetuul vuhises talle vastu põski.

      Sisenenud politseijaoskonda, tundis ta juba koridoris vänget sigarihõngu, mis muutus Brace’i kabinetile lähenedes üha tugevamaks. Avanud ukse, tundus talle, et siseneb sigariklubisse.

      “Soovin sulle meeldivat hommikut,” hüüdis ta suitsupilve poole, lootes, et selle taga istub leitnant.

      “Tere, vanapoiss! Ootan sind juba mitu tundi. Minu hommik on ammu möödas, keskpäevgi hakkab pärastlõunasse venima,” vastas leitnant, heitis siis pilgu Fran kile ja oigas ebasiira kohkumisega. “Kas oled ikka elus? Sinu väljanägemine meenutab rohkem küll zombit!”

      “Ja kust sina tead, milline ma välja näen? Selles paksus suitsupilves võid ainult oma väärastunud mõttepilte näha,” urises Frank, laskus leitnandi laua kõrval olevale toolile ning lisas: “Üks sinu soovunelm haihtus eile nagu sigarisuits, või mis?”

      Leitnant hammustas uuelt sigarilt otsa, sülitas selle laua kõrval olevasse paberikorvi ja lausus sigarit hammaste vahel keerutades vaid ühe sõna: “Kuradile!”

      Mehed istusid mõne hetke vaikides. Brace süütas sigari ja Frank otsis taskust oma portsigari. Süüdanud sigareti ja oodanud veel mõne hetke asjatult, et leitnant juttu alustaks, küsis ta: “Kes tapeti eile?”

      Brace nohises kurjakuulutavalt. “Plika nimi oli Valentina Ivanovna.” Vaatas siis Franki poole ja küsis irvitades: “Kas tahad ehk laipa näha?”

      “Milleks? Ei, tänan!” vastas Frank hämmeldunult.

      “Võiksid pilgu peale visata, siis sa ei vaataks mind enam nii üleolevalt… Hüva, kui olime tüdruku näo meigist puhtaks pesnud ja ta jubeda punase paruka peast võtnud, vaatas meile vastu blondide kiharatega tõeline Wanda… ainult palju noorem. Tüdruk oli alles kuueteistkümneaastane.”

      Leitnant näris ragistades sigariotsa ja nohises. “Sa ütlesid kunagi väga õigesti, et alati meenutab keegi kedagi. Nii see on kahjuks!”

      “Ja nüüd?” küsis Frank.

      Brace pahvis mõne hetke sigarit ja jätkas:

      “Siin käis tema vanaema ja identifitseeris laiba. Tal olid kõik vajalikud dokumendid kaasas. Tüdruk oli vanaproua tütretütar, kes oli tulnud Ukrainast küllakutsega. Ta esines muidugi tööloata, aga nagu proua ütles, ei saanud ka enda hõõritamise eest tasu, olevat teinud kõike ainult oma lõbuks.” Brace kehitas põlastavalt õlgu ja muigas.