Ära süüdista mind. Chris Forester

Kõik kohad olid puhtaks pühitud. Elutoa laualt leidsime küll ühe klaasi, kuid ka see oli hoolikalt läikima löödud. Jäi mulje, nagu ei oleks majas üldse elatudki. Ainult köögis oli elumär ke. Sealt leidsime hommikul köögiuksest majja sisenenud teenija sõrmejälgi.”

      “Aga lapsed? Kuidas nemad olukorda hindasid?” päris Frank.

      “Kuradile need lapsed! Ausalt öeldes, ma ei pea neid sellisteks tobukesteks, nagu nad püüavad välja näidata. Loomulikult lapsed kinnitasid, et ei puudutanud enne meie kohalejõudmist majas midagi. Ja siis veel see sädelev narmastega sall, mis kadus mõistatuslikult! Täielik jamps!” Brace lasi nördinult lendu suure sigarisuitsu pahvaka.

      “Räägi nüüd lähemalt sellest blondist tibist, kes oli küllalt napakas, et paljastas kõikidele baaris viibinutele oma mõrvaplaani.”

      Frank võttis portsigarist sigareti, süütas selle hõbedast Zippoga ja vaatas mõtlikult, kuidas suitsurõngad õhus hõljusid. Mees teadis, et tema informatsioon ei vii kuhugi, kuid lootis, et see annab võmmidele paariks päevaks tegevust. Kõiki fakte kontrolliti alati hoolikalt ja kes teab, võib-olla hakkabki sealt mõni liin hargnema. Niisiis rääkis ta kõigest, mis oli eile õhtul Ralfi baaris juhtunud, unustades aga targu Alice’it mainimast. Leit nant kuulas teda tähelepanelikult ja küsis siis kahtlustavalt: “Kas see on kõik, ega sa ei jätnud midagi enda teada?”

      “Ei, muidugi mitte!” Franki pilk oli siiras.

      “Okei!” Brace lõi käega. “Ära siis unusta mulle oma edaspidistest edusammudest teada anda, võib-olla on meil kasulik ka tulevikus teavet vahetada.” Pärast hetkelist vaikust küsis ta pead vangutades: “Ega sa muidugi ei ütle, kes sind palkas?”

      “Veel mitte!”

      Leitnant irvitas. Ta tundis Franki ja teadis, et näeb seda meest uuesti ainult siis, kui too peaks midagi vajama.

      Frank väljus rahulolevana jaoskonnast, kiirustas rõõmsalt vilistades parkimisplatsile, hüppas oma kabrioletti ja võttis suuna Ralfi baari poole.

      Päev hakkas õhtusse jõudma, tuuleiilid muutusid kargemaks, varjud pikemaks ja õhus oli tunda läheneva öö rahutust.

      Baari ees seisis ainult üks auto. Ilmselt oli külastajate jaoks aeg veel varane. Frank avas ukse ja sisenes hämarasse ruumi. Saali nurgalauas istus rõõmsameelne läbisõidul olev perekond – ema, isa ja pisipõnn – , kes nautisid pärast väsitavat autosõitu külma kokakoolat. Peremees seisis uljalt baarileti taga ja poleeris joogiklaase, mis särasid pärast viimase lihvi saamist sama tuhmilt kui enne.