LINNENSIS
Socialia
SARJA KOLLEEGIUM
Airi-Alina Allaste (Tallinna Ülikool)
Toomas Gross (Helsingi Ülikool)
Mati Heidmets (Tallinna Ülikool)
Mikko Lagerspetz (Tallinna Ülikool, Åbo Akadeemia)
Lauri Leppik (Tallinna Ülikool)
Hannes Palang (Tallinna Ülikool)
Rein Ruutsoo (Tallinna Ülikool)
Judit Strömpl (Tartu Ülikool)
Henri Vogt (Helsingi Ülikool)
SAATEKS
Algaja antropoloogina rohkem kui viisteist aastat tagasi kuulsaid antropoloogilisi uurimusi sirvides märkasin sageli, et välitöö ja selle tulemuste avaldamise vahele paistis jäävat hämmastavalt pikk aeg. Nüüd, peaaegu üheksa aastat pärast välitöö algust, pean tõdema, et selline ongi ühe etnograafilise uurimuse avaldamisküpseks saamise tavapärane tsükkel. Etnograafial on kalduvus muutuda antropoloogi elu saatvaks, aeg-ajalt keskseks muutuvaks, siis jälle tagaplaanile vajuvaks osaks, kuni ta lõpuks kaante vahele jõuab.
Peaaegu iga avaldamisega päädinud raamatu autor võlgneb tänu tervele müriaadile toetajatele, kelleta teos poleks trükivalgust näinud. Antropoloogias on see võlausaldajate nimistu eriti pikk tänu nendele, kes on lubanud uurijal oma ellu tikkuda. Ometi jääb see siin avaldamata, et inimesi nende haavatavuses kaitsta. Minu sügavaim tänu kuulub kõigile teile, kes te minuga endale olulisi teemasid jagasite. Muidu üsna endassetõmbunud külakeskkonnas võtsid inimesed mind vastu lahkelt ja heatahtlikult; uuritud programmi ja sellega seotud asutuste eri tasanditel tehti mu töö hõlpsaks avatuse ja abivalmidusega. Loodan, et minu esitatud kirjeldus on teie jaoks äratuntav peegeldus külaelust, teie arvamustest ja tegemistest 2000ndate esimesel poolel. Käesolev raamat on pühendatud teile: kõigile külaelanikele ja külades tegutsenud arendajatele.
Minu doktoridissertatsioonist poleks saanud raamatut Maarja Kaaristota, kes avaldamise mõtte esimesena mu pähe külvas ja mind selle teostumiseni kannatlikult tagant utsitas. Samas poleks dissertatsiooni ennast terve rea inimesteta, kes selle valmimise juures olid: minu siiras tänu kuulub juhendajatele Michael Stewartile ja Phil Burnhamile, kommentaaride ja toetuse eest tänan Ray Abrahamsi, Tim Unwini, Haldis Haukanest, Armine Ishkaniani, University College Londoni antropoloogia osakonna õppejõude Sandra Wallmani, Barrie Sharpi ja Chris Tilleyt ning kaasdoktorante; vaimu erksana hoidmise eest olen tänulik Eesti Humanitaarinstituudi sotsiaal- ja kultuurantropoloogia osakonna üliõpilastele ja töötajaile, eriti Triinu Metsale pideva süvenenud huvi eest. Raamatu avaldamist toetas Kultuurkapital, selle sünnile aitasid kaasa veel Mikko Lagerspetz ja Kristin Kuutma süvitsiminevate kommentaaride ja parandusettepanekutega ning Kalev Lattik üksikasjaliku toimetajatööga.
Olen põhjatult tänulik oma emale Sirje Annistile nii nõuannete kui väsimatu ja vaimuka toetuse eest ning ajalooalaste unejuttude eest rohkem kui 25 aastat tagasi. Tänan südamest Malle Nurka, kes aitas leida raamatu edenemiseks tarvilikku aega. Ja aitäh teile, Guna, Ruudi ja Sass, mind piisavalt segamast, et raamat vähemalt publitseeritud saamise ajahorisondi poolest väärika etnograafilise uurimuse mõõdu välja suutis venitada.
EESSÕNA
Käesolev raamat vaatleb ühelt poolt Suurbritannia rahalise toe abil korraldatud osalusarengu programmi püüdlusi muuta kaks Kagu-Eesti keskusküla koostoimivaks kogukonnaks ja teiselt poolt inimeste igapäevast kooselu nendes külades. Tegin külades välitööd peamiselt aastatel 2002–2004, kogudes andmeid, mis on aluseks nii külade, programmi kui ka nende kokkupuutepunktide etnograafiale. Minu eesmärk oli ühendada Ida-Euroopa külaetnograafiate traditsioon antropoloogiliste arengu-uuringutega.
Maapiirkondade varane moderniseerumine Eestis on andnud külaelule ja külakogukonnale erilise ajaloolise ja kogemusliku tähenduse. Eesti maaelu maine ja sotsiaal-majanduslike olude halvenemine teise iseseisvuse ajal tõi kaasa maainimeste igapäevase läbikäimise ja vastastikuse sõltuvuse vähenemise, mida võimendasid veelgi nõrgad sugulussuhted. Nõukogudeaegsete kortermajade elanike paratamatu igapäevaelu tiheasustuses kesk harjumatut ja raskesti aktsepteeritavat sotsiaalset ebavõrdsust tekitas vastastikust põlastust ja vihkamist, pani teisi elanikke nägema Teisena ja muutis soovitavaks neist eemaldumise. Külapeod, kultuuriüritused ja muud kogukondlikkuse kujutletud väljendused tugevdasid erinevuskogemust, mitte ei ületanud seda.
Arenguprogramm, mille eesmärk oli muuta neis oludes elavate inimeste suhted kogukondlikuks ja sõbralikuks, panna nad tegutsema ühiste eesmärkide nimel, vallandas külades sündmusi ning avas uurijale perspektiive, mis võimaldasid postsovetlikke külasuhteid paremini mõista. Üritused, mille abil programm püüdis inimesi kokku tuua ja kaasa haarata, vallandasid pingestatud vältimissuhted. Teravdatud taju igasuguse ebavõrdsuse, sh juhitaotluste ja oma senisest positsioonist kõrgemale pürgimise suhtes, tingis selle, et neil, kes programmis juhiks koolitati, oli keeruline eestvõtjaks hakata või teisi esindada, ilma et nende vastu poleks üles näidatud tõrksust.
Samal ajal aitasid kivid, mille otsa programm sellises kontekstis komistas, mõista arenguprogrammide toimimist üldisemalt. Käesolev raamat kirjeldab nn kaasamismüstikat ehk protsessi, milles arenguprogrammidesse haaratud kohalikud kaasajad võtavad omaks programmi elluviijate vaated külasuhete ja soovitud muutuste saavutatavuse kohta. Tekkinud arengukogukond, mis tõlgendas tegelikkust arendajate vahenditega, tugevdas kaasajate usku programmis väljendatud arengusse, ent ühtlasi muutis nii nemad kui ka ülejäänud programmi haaratud inimesed võimetuks märkama programmi probleeme. Programmis kasutati nn osalevat raamistikku, mis tänu oma edukusele muutis arengukogukonna käsitluse osalejate silmis eriti veenvaks, kuid võimaldas ka veeretada vastutuse ettevõtmise edu eest kohalike õlgadele. See lubas seletada programmi ebaõnnestumisi kohalike võimetuse või sobimatusega oma positsiooniga, ja seda nii programmi haldajate kui ka ideid rakendada püüdvate kohalike poolt.
SISSEJUHATUS
Ühel pimedal talveõhtul erakordselt lumerikkal 2002. aastal rabelesin läbi põlvesügavuse, koorikuga kaetud lume kortermajade poole küla idaservas. Paadunud linnaelanikul on raske mõista, kui pime on üks põhjamaine kuuta öö: vaid lume valevus aitas ähmaselt aimata hoonete piirjooni ja puid-põõsaid ning vältida neile otsa koperdamist. Suurte kortermajade juures olid küll mõned tänavalambid, aga ülejäänud küla veetis talve pilkases pimeduses.
Ühe väiksema maja nurgal ei suutnud mu silm enam teed seletada. Eri suundadesse osutavaist jalajälgedest olid moodustunud sügavad teravaservalised lumekraatrid. Kui peaaegu ninali lennates lumes turnisin, olles suuna täiesti kaotanud, nägin korraga enda poole liikumas taskulambiga inimest. Lambi valgusvihus vaevaliselt komberdades särasin tulijale tänulikult vastu, olles kindel, et ta mu lootusetut seisu näeb ja mulle õige raja kätte juhatab. Avasin juba suu, et teda tänada – kui hetkekski peatumata pühkisid minust mööda nii valgus kui selle kandja. Ei ainsatki heli peale lume krudina, ei väiksematki abivalmit liigutust, et lumes müttajat aidata. Mitte midagi. Üksi pimeduses seistes olin keeletu. Täielik ükskõiksus, millega üks külaelanik kohtles teist selle sekundi murdosa pikkuse kohtumise käigus, hämmastas ja kohutas mind sügavalt ning muutis mu igapäevases suhtlemises kaaselanikega väga ettevaatlikuks. Ent sama ajal võttis see tabavalt kokku emotsioonid, mida nii minus kui ka paljudes teistes sotsialismijärgsete keskuskülade elanikes tekitas elu väikeses tihedalt asustatud keskuskülas võõraste keskel.
Sellisesse keskkonda saabus 2000. aastal välismaise raha toel elluviidav arenguprogramm, mille eesmärk oli inimesi kokku tuues ja nendes kogukonnavaimu ergutades (taas)luua külaelu. Olgugi „olemuselt vaidlustatav termin” (Gallie 1956, Shore ja Wright 1997: 19 kaudu), kasutatakse kogukonda tavaliselt katusterminina, mis tähistab territooriumi ja huvide või teatud kuuluvuse alusel kujunenud omavahel suhtlevaid rühmi. Eeldatavasti seob see inimesi mingi ühise joone kaudu ning pakub emotsionaalset ühtsusja turvatunnet. Kuna arusaamad selle kohta, mis võib niisuguseks ühisjooneks olla, on väga erinevad, siis pruugitakse ka kogukonna terminit väga erinevates kontekstides. Sotsiaalteadustes, eriti antropoloogias, on see sageli kasutusel külade puhul, millest eeldatakse, et need pakuvad keskkonnana ühtaegu nii territoriaalset või sotsiaal-institutsioonilist kui ka emotsionaalset ühtsust.
Eesti ajalooline taust (esimene ja teine peatükk),