mis ennustab kapitalistlike ja kommunistlike riikide majandus- ja poliitiliste mudelite ühtlustumist progressi käigus.
Majanduslikku arengut – suurenenud tootlikkust ja kasvavat elatusstandardit – peeti moderniseerumise jaoks ülimalt tähtsaks. 1960ndate alguse moderniseerumisteooria olulisim teos oli Ameerika majandusprofessori ja presidendi julgeolekunõuniku Walt Whitman Rostow’ „Stages of Economic Growth: A Non-Communist Manifesto” (Rostow (1960) 1990). Rostow’ ideed tulenevad väga ilmselt ajaloo ja progressi lineaarsetest kontseptsioonidest ning osutavad moderniseerumisideoloogia evolutsionistlikele juurtele, lastes samas paista ka selle poliitilisel alusmüüril: vajadusel tõrjuda kommunismiohtu3. Rostow’ arvates on majanduskasvul viis staadiumi, mille peavad läbima kõik ühiskonnad, mis soovivad modernseks saada. Traditsioonilised vana tehnoloogia ja paternalistlike võimustruktuuridega eelindustriaalsed põllumajandusühiskonnad, mis rajanevad Newtoni-eelsel teadusel ja tehnoloogial ning hoiakutel füüsilise maailma suhtes, hakkavad mingil ajal muutuma. Kaubandus hakkab kasvama, uued tehnoloogiad ja uut tüüpi liidrid – ettevõtjad – esile pääsema, luues eeldused traditsioonilisest ühiskonnast lahtirebimisele. Sellele järgnebki lahtirebimine – umbes 20-aastane periood, mille jooksul tööstus hakkab asendama põllumajandust, linnad muutuvad magnetiks maaelanikele. Ettevõtjad astuvad kaduvale mittekapitalistlike maaomanike klassile kannale. Seejärel püüdlevad riigid umbes 40-aastase perioodi vältel küpsusele: riik konsolideerib lahtirebimise perioodil omandatu ja rajab sellele progressi, kasutades ära rahvusvahelist turgu. Lõpuks jõuab riik rohke masstarbimise järku, mida iseloomustab suurenev industrialiseerimine, mille kannul areneb kiiresti teenindussektor (vaba aeg, heaolu, haridus, tervis jne), tagades masstarbimise ja paremad elutingimused.
Rostow leiab, et vaeste riikide moderniseerumist võib olla vaja tagant tõugata sel moel, et rikkamad naabrid annavad majandusabi ja toetavad poliitilist juhtimist (tollal peamiselt kommunismivastase propaganda kujul). Ressursside jaotamise kultuurilised praktikad, mis hajutasid üksikisiku rikkuse, tituleeriti uuele ülemineku traditsioonilisteks takistusteks. Lahenduseks oli eraomandil rajanev turusüsteem ja pidevad investeeringud. Nii Rostow’ kui ülejäänud moderniseerumisteoreetikute ja – praktikute keskse arusaama järgi vajavad vaesed riigid korralikku annust lääne kultuuri ja teadmisi, et nende suunda õigeks sättida ja neid õitsva tuleviku poole juhtida ja vältida eksimist kommunistlikule ummikteele. Moderniseerumisteoreetikute arvates peab vähem arenenud riikides toimuma põhjalik muutus, et lõhkuda vaesuse, ignorantsuse ja vähese produktiivsuse nõiaring.
Sellistele ideedele sai rajada idee moderniseerumisest, mis nõuab radikaalseid ja põhjalikke muutusi arenevates riikides, sh industrialiseerimist, linnastumist, sotsiaalset mobiliseerumist, sekulariseerumist, tööjaotuse arenemist, poliitilise osaluse levikut, meedia laienemist, kirjaoskuse ja hariduse levikut, tervishoiu paremat kättesaadavust. Seda peeti võimalikuks vaid süsteemselt: läänelik haridus, väärtused ja eluviisid käivad käsikäes rahvusliku majandusliku arengu ja poliitilise küpsusega. Moderniseerumise raskusi ja demokraatliku arendaja ees kõrguvaid takistusi kirjeldades tõdeb Gunnar Myrdal (1968: 852), et vaesuse ja traditsioonide vangistuses massid ei ole valmis arenguplaneerimise ratsionalistlikke ideaale ei mõistma ega vastu võtma. Muuta ei tule üksnes majandust, vaid ka haridussüsteemi ning mõtlemis-, tegutsemis- ja elamisviise. Sellise käsitluse võtsid omaks ka arenevad maad. India peaminister Jawaharlal Nehru räägib, kuidas riigi arengu kriteeriumiks on moodsa tehnika kasutamine. See aga nõuab moodsat mõtlemist. „Ei saa omada moodsat tööriista ja iidset mõtlemist – see lihtsalt ei töötaks,” ütleb Nehru (Myrdal 1968: 57 kaudu).
Arusaam, mis sobis nii arendajaile kui ka arendatavate riikide eliidile, on praegugi elujõuline: moderniseerumisteooria ja selle edasiarendused on arenguideoloogias ja arenguabi praktikates endiselt kesksel kohal. Mitme tollase arengu-uurija eestvõtmisel arenes mittelääne arengu uurimiseks välja iseseisev majandusteooriaga seotud alldistsipliin, development studies ehk arenguteadus. Moderniseerumisteooria on selle varaseim ja kestev teoreetiline alus.
ARENGUANTROPOLOOGIA KUJUNEMINE
Antropoloogilise arengukäsitluse seisukohalt on tähtis mõista, et moderniseerumisteooria väljendused antropoloogias on seotud ühe tollase sotsiaalteoreetilise dispuudiga, mida tuntakse formalismisubstantivismi debatina4. Formalistlik arengukäsitlus väidab, et lääneliku majandusarenguga sarnaseid põhimõtteid võib leida mis tahes ühiskonnas ning inimene kui liik on olemuselt alati ja igal pool ratsionaalne. Substantivistliku lähenemise järgi aga on arengu liikumapanevad jõud pärit väljastpoolt mittelääne ühiskonda ning on kaheldav, kas läänelikul ratsionaalsusekäsitlusel ikka on universaalset seletavat jõudu. Pigem on sel lihtsalt lai levik ja võimupositsioon. Formalistidest antropoloogid on veendunud, et inimese universaalse ratsionaalsuse tõttu on lääne klassikaline majandusteooria rakendatav igas ühiskonnas. Substantivistide (nt Karl Polanyi) arvates aga on niisugune majanduskäsitlus mittelääne majanduste mõistmise seisukohalt kasutu.
Moderniseerumisteoreetilised hoiakud on selgelt formalistlikud – enim tuntud on nende hulgast ehk Clifford Geertzi võrdlusuurimus Indoneesiast (1963). Selle käitumismustrite muutumist vaatleva uurimuse seisukohad lähtuvad Rostow’st. Täpsemalt huvitab Geertzi just seesama traditsioonilisest ühiskonnast lahtirebimise eelne seisund, millele Rostow suurt rõhku paneb. Geertzi detailne antropoloogiline kirjeldus sellest perioodist ei heida vähimatki kriitilist varju rostowlikule majandusarengu mudelile – võimalik, et Geertzi tollaste seoste tõttu poliitiliselt kallutatud rahastajatega (Price 2003), kuigi David Lewis (2005) nimetab Geertzi-suguseid arengut vaatlevaid ja seetõttu potentsiaalselt läänelikes imperialismitaotlustes kaasa löövaid antropolooge „vastupunnivateks osalejateks”.
Just kriitilisus dekoloniseerunud maailmas rakendatava arenguteaduse ja – mudelite vastu – ja poliitiliste või organisatsiooniliste seoste vastu, mis arenguantropolooge rakenduslikus tegevuses on saatnud – muutub ajapikku arenguantropoloogia pärisosaks. Antropoloogia kokkupuude arengu teemaga on distsipliini sääraste eneseanalüüside seisukohalt väga tähtis. See suhe on olnud kõike muud kui lihtne ja rahulik. Juba antropoloogia algne huvi „primitiivsete” hõimude vastu defineerib uuritavate arengulise erinevuse uurijatest. Varast antropoloogia ajalugu ja kolonialistlikke katseid impeeriumi subjekte arendada on kohati raske üksteisest eristada; mõlema aluseks oli sotsiaaldarvinistlik vaade inimkonna kujunemisele, nagu osutab rida käsitlusi antropoloogia ajaloost, alustades Talal Asadist (1973) ja jätkates Edward Saidi (1989) või George Stockingiga (1987).
„Metslaste” diskrimineeriv kohtlemine polnud siiski midagi, millele antropoloogia oleks iseenesest rajatud. Pigem esindasid antropoloogid valgustatumat lähenemist „primitiividele”, soovides mõista neid nende keskkonnas (vt ka James 1973, Lewis 2007). Antropoloogide suhtumist kolonialismi käigus toimunud muutustesse iseloomustab ehk nn päästeantropoloogia (salvage anthropology) teke, mille eesmärk oli muutustele paratamatult jalgu jäävaid kaduvaid kultuure vähemalt antropoloogide välitöömärkmike, fotode ja etnograafiate kaudu alal hoida – sest sageli saabus antropoloog uuritavasse ühiskonda samal ajal muutusi kaasa toovate teguritega. 19. sajandi lõpust muutus välitööpraktika, otsekontakt uuritavatega, antropoloogilise koloniaalkriitilisuse allikaks (James 1973) ja murendas ühtlasi senist universalistlikku evolutsionismi, mis oli siiani olnud antropoloogilise teooria keskmes.
Olgugi tihedalt seotud kolonialismipraktika ja – mentaliteediga, on arenguküsimuste uurimine antropoloogias märksa hilisem nähtus, mis kujunes alles postkolonialismi tingimustes. Esimesed, ehkki esialgu veel üsna vähesed näited arenguantropoloogilisest uurimusest pärinevad 1960ndatest. Ühest küljest pidasid antropoloogid arenguteemalisi sekkumisi „oma” külades harva uurimisväärseks nähtuseks ja jätsid need kõrvale, et tõsta paremini esile kohaliku kultuuri iseärasusi. See oli miski, mida antropoloogialt on tugitoolist tõusmisest peale – Torrese ekspeditsiooni ja Malinowski mõjutusel – oodatud. Et teha seda efektiivsemalt, tuli lääne mõju analüütiliselt isoleerida. Säärast koloniaalkonteksti kirjeldamise vältimist võime näha eriti selgelt antropoloogia klassikute tekstides (nt Malinowski, Evans Pritchard jt); muutuma hakkas niisugune suhtumine Manchesteri koolkonna ja Max Gluckmani töödega 1950–60ndatel, mil hakatakse pöörama detailset tähelepanu