Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist

päevi, nt põllumajandustöötajate päev oktoobris, maaparandajate päev juunis jm (kultuurielu juurde tulen tagasi seitsmendas peatükis). Olgugi tegu partei käsu järgi toimuva pühitsemisega, lisasid säärased üritused monotoonsesse igapäeva vaheldust.

      Rahvakultuuri ja rahvakunsti viljelemine sobitus sellisesse tegevusse just seetõttu, et Nõukogude võim toetas kohaliku kultuurilise eripära formaalseid väljendusi. Olgugi et seto identiteet oli ilmselgelt nõrgenemas, käisid setod folkloorirühmadena koos. Ometi oli eestikeelne setu halvustav termin, mis viitas tagurlikuna nähtud ääremaa mentaliteedile30 ja muudele negatiivsetele joontele. Paljud setod tunnistavad nüüd, et häbenesid oma päritolu õige kaua.

      Eesti laulupeod ja seto leelopäevad toimusid peaaegu kogu Nõukogude aja (leelopäevad algatati 1970ndate teisel poolel) ja kandsid rahvatraditsioone, mille loomulikud ühised väljendused (nt kirmaskid) olid suuremalt jaolt katkenud (nt Kuutma 2005: 223). Selles formaalses raamis toetasid need üritused kummatigi ka rahvuslikke tundeid. Soome-ugri ja folklooriliikumine muutus Hruštšovi sulaaastatel aiva populaarsemaks ja sellega koos hakati setosid pidama mitte vaid marginaalseks rühmaks, vaid eksootiliseks väärtuseks, mis oma püsivuses muljet avaldab (Kuutma 2005: 222). Kristin Kuutma kirjeldab, kuidas seto folklooriliikumine viis väikeste „kogukonnalaadsete”, koguni „kontrakultuursete” rühmade moodustamiseni, kus harjutati rahvalaule, rahvamuusikat ja – tantsu31 ja mis püüdsid naasta etnograafilise „algupära” juurde, selle asemel et „kehtestatud norme” järgida (Kuutma 2008: 591; vt ka Veenre 2005).