Kaljud ja kameeleonid. Marek Kahro

bassimehel] sünna. Mõtlesime, et teeme talle väikse üllatuse ja tellime ühe linnukese – täiskasvanuks saamise puhul.” Raigo paistis idee üle uhke olevat. „Mis arvad?”

      „Ise teate. Peaasi et Timmule meeldiks.”

      „Küll meeldib. Pidu tuleb baaris – mahub rohkem inimesi ja saab rohkem nalja. Keerame kõva show!”

      „Esinete ka?”

      „Igatahes,” noogutas Raigo.

      „Tore,” ütlesin kiretult.

      Järjekordne läbu… Õlle, viina ja džinniga. Sületantsu ja stripiga. Okseloikude ja peavaluga.

      „Meid kutsuti lõikuspeole kah. Mõtlesime, et teeme sealgi veidi pulli – peaasi et pappi voolaks.”

      Ai! Kõrvetada saanud penile visati külma vett kaela…

      „Popid poisid…” mõmisesin. Kahju, et mina ühtegi pilli sõrmitseda ei oska, vastasel juhul võiksin iga päev kas või siinsamas poetrepil mandoliini tinistamas käia ning kaabu sisse kuhja münte korjata. Kuulsust pole mulle vajagi, seda jagub siinses kolkas igaühele, kes julgeb oma nina kodust välja pista. Peaasi et pappi… Ah, mis ma ikka fantaseerin, tänavamuusiku karjäär mind ju ei ähvarda.

      Raigo mobla helises vallatult ning pärast kõnele vastamist teatas ta, et peab minema, teda oodatakse. Ma ei hakanud enamat pärima. Jätsin Raigoga nägemiseni ja lonkisin koju.

      Kell sai viis.

      „Tere, Joel!” hõiskas mamps mind nähes. Oleksin meelsasti ka tema tutti saatnud, kuid ei viitsinud lõugu kulutada. Püüan teda ignoreerida, vältida temaga vestluse tasandile langemast, hoida end tema salakavalate meelituste eest. Andkem andeks oma võlglastele… hõiskab tudisev paavst Vatikanist miljonite patuste peale. Mis putukas teda persest näksib, et ta selliseid idiootsusi kuulutab? Ei mingit andestust! Andestamine päästab lahti deemonid, kellega võitlemine on võimatu. Parem kanda endas viha, olla halastamatu, et saada… õnnelikuks. Kas kurjategijale andeks andmine parandab midagi? Või kedagi? Ei-ei! Kurjategijatele ei saa andestada, olgu tegu milline tahes, olgu inimene kuriteo taga milline tahes.

      „Joel?” kõnetas mamps mind uuesti. „Kas sa…”

      Vuhisesin talle pilku raiskamata temast mööda ning sööstsin oma tuppa. Ta on minu jaoks täpselt null ning sellele vastavalt ma temasse ka suhtun. Mul ei ole ema. Ta kadus aastate eest ega ole tagasi tulnud.

23.42

      Ma ei suutnud õhtul ühtegi õpikut lahti teha ega niigi piinatud ajusagaraid piitsutada. Kaksasin füüsikavihikust ühe lehe ja lasin pastakal seda hoolimatult sodida. Jooned, siksakid, spiraalid ja lained tantsisid pöörast perekonnavalssi, lõhestades nõrgalt kumanud ruute, röövides lehe süütuse, määrides ideaalse puhta lõuendi. Kõhnuke paber tõmbus pastaka agressiivsuse all kortsu ja kärises tindise tera viimase jõulise tõmbega peaaegu pooleks. Lõpetasin kähku ta piinad ning kägardasin paberi munajaks palliks, mis mingi kontrollimatu impulsi ajel vastu seina ja sealt tolmusele põrandale potsatas. Vaat selline ongi elu, välgatas mõte – väike reekviem ruudulisele paberilehele.

      Järsku märkasin, et ma pole oma toas – laual, voodil ja põrandal vedelevate avatud ja suletud raamatute vahel – üksi. Kaisa oli ka siin, pilk kergelt vesine, huuled tuiklemas.

      „Joel…” sõnas ta toonil, mis midagi head ei ennustanud. „Meil on probleem.”

      „Milline?” pärisin, tahtmata vastust kuulda.

      „Meie eelarve laseb läbi,” teatas Kaisa, noor raamatupidaja. „Vajame hädasti raha.”

      „Habemega uudis!”

      „Kolme kuu elektriarve on tasumata. Täna tuli kiri. Meid ähvardatakse pimedusse jätta, kui võlga selle kuu lõpuks ära ei maksa.”

      „Nad ei saa seda teha! Kõigest kolme kuu arve… Varem oleme isegi pool aastat venitanud ja siis ära maksnud – keegi pole seni mingit kirja saatnud!”

      „Nüüd on see kohal.” Kaisa viskas säravvalgele paberile prinditud teate minu ette. Võtsin ja lugesin selle tähelepanelikult läbi.

      „No on tõprad! Endal palgad taevani, aga tahavad meilt viimase naha koorida!” Raputasin pead nagu märg koer kasukat. „Kaks nädalat! See on liiga lühike aeg.”

      „Mis me siis teeme?” küsis Kaisa, käed risti rinnal.

      Mul ei olnud ühtegi kriisiplaani pihku võtta. Mida peakski tegema ülekaaluline härg, kes on sattunud õhukesele jääle, aga kallas on liiga kaugel, et kuiva nahaga pääseda?

      „Seitse sotti ei käi üle mõistuse, küll pigistame selle kusagilt välja,” rahustasin Kaisat – ja eelkõige iseennast.

      „Arveid on teisigi. Kõik tahavad meie käest pappi. Ma ei saa aru, miks riik toetusi jagab, kui me peame need nii või teisiti tagasi andma! Täielik absurd!” Riik on andnud, riik on võtnud, õnnistatud olgu tema nimi!