pärast peetavas lahingus mõjutavad ministrite vaheldumist paljud välised tegurid. Päikesepaiste, hea toit ja teatud seltskond toovad esile mingi kindla ministrite grupi. Külm, vihm ja riknenud toit toovad esile aga teise grupi. Iga assotsiatsioon, tunne ja olukord aktiveerib mingit teatud gruppi, kelle eesmärgiks on kaitsta meid valu või naudingute kaotuse eest. Me ei saa neid muutusi juhtida, sest me isegi ei märka nende toimumist. Me ei tunne iseenda võltsloomust. Just seda pidaski silmas Sokrates, öeldes: “Cognosce te ipsum” (“Tunne iseennast”).
Me ei saa teada, kes me tegelikult oleme, enne kui me ei tunne oma võltsmina, seda takistust, mis lahutas meid Allikast.
Me elame vastavalt viimase ministri otsustele, olgu selleks ministriks kurbuseminister pärast halbu uudiseid või vihaminister pärast lootuste luhtumist. Mõned ministrid on teistest tugevamad, aga see on meie enda antud jõud, mille aluseks on meie hinnangud. Ei ole olemas väliseid deemoneid, kes meie üle tahavad võimust võtta, on ainult meie endi loodud sisemised deemonid. Meie hinnangute aluseks on välistegurite poolt tekitatud olukorrad (õnnetused, konfliktid teistega, töökaotus jne) ja programmeerituse (haridus, traditsioonid, moetrendid jne) tõttu tekkinud sisemiste uskumuste süsteemid.
Georgi Gurdžijev oli kindel, et sügavamal tasemel on peamise jõu allikaks üks kolmest funktsioonist – intellekt, emotsioonid või füüsiline keha. Kõik ministrid, kes moodustavad inimese isiksuse, ammutavad oma jõu nende kolme keskuse lahusolekust. Välised mõjutused aktiveerivad tervet ministrite rühma, kes omakorda avaldavad sisemist mõju.
Oluline on meeles pidada, et mitte ühelgi egol ega ministril pole võimu meid juhtida, pole võimu meie üle, pole võimu võtta meie enda jõudu. Elades vastavalt automaatprogrammile anname neile selle võimu enda teadmata ise. Seepärast on ärkamine nii oluline.
Teadvustamata teesklus
Me teame, kuidas elada koos teiste inimestega, aga kas me teame, kuidas elada iseendaga? Me eirame oma tuuma, mis on sama, kui süüa banaanikoort ja vili ise ära visata. Elu võib olla täis rõõmu või südamevalu ja see sõltub sellest, missuguse minaga me elame.
Igasuguse õnnetu seisundi taga on mõne ministri teesklev ja võlts käitumine. Inimesed kannavad erinevaid maske ja teesklevad kõike, alates teatud viisil käitumisest mõnede inimeste ees kuni tunnete teesklemiseni. Iga minister on väga kaval. Nad võivad isegi teeselda, et nad ei teeskle ja seetõttu pole ka ime, et me ei märka nende tegutsemist. Kõige suurem takistus õnne saavutamisel on väide, et see on meil juba olemas. Kõige kiiremini jõuab õnneni ausalt tunnistades, et me elame vales ja meil ei pruugi õnne olla.
Enesesildistamine on meie ministrite üks kõige mõjusamaid tööriistu. Inimene näeb ennast eduka, haritud, kaastundliku või isegi vaimsena ja nimetab seda õnneks. Aga see ei ole nii. Igasugune sildistamine piirab meie arusaamist sellest asjast. Praeguses hetkes oleme alati õnnelikud, aga niipea, kui me hakkame õnne analüüsima, ei ole me enam selles hinnalises hetkes, vaid hoopis minevikus. Niipea kui lahkume sellest hetkest, ilmuvad ministrid, kes võtavad juhtimise üle ja teesklus hakkab jälle otsast peale. Kõik sildid on seotud väliste asjadega meie elus. “Ma olen edukas, mul on võimu ja mainet, mul on õnnelik pereelu, õitsev karjäär jne.” Selles ei ole midagi halba, kui me oleme edukad või kui meil on õnnelik kodu. Sugugi mitte. Me võime olla nii edukad kui tahes ükskõik millises välise elu valdkonnas, aga see ei anna meile sisemas midagi juurde.
Mis üldse on edu? Kuidas me teame, et oleme edukad? Me teame seda ainult siis, kui võrdleme end teiste inimestega või võrdleme erinevaid valdkondi oma elus. Määratleda ennast läbi maise edukuse, näiteks näha end tähtsa, eduka või vaimsena, tähendab näha endas ainult hetkel juhtpositsioonil olevat ministrit. Kui üritame leida oma tõelist Mina välise edukuse kaudu, läheme kaasa selle ministri poolt etendatud näitemänguga. Veelgi hullem, me võime uskuda, et oleme valgustatud, kuid tegelikult ei ole see muud, kui jälle üks teadagi kelle näitemäng. Kui me koristame maja ümbrust, ei ole meil põhjust loota, et sellest muutuks kuidagi elutuba. Samuti ei saa loota, et välise elu muutused toovad kaasa sisemisi muudatusi. See on sama, kui süüdistada jalgade haisemises sokke.
Vahel juhtub, et ebateadlik inimene avastab mingi uue tõe või saab inspiratsiooni mõnest raamatust, seminarist, filosoofiatunnist ja nõuab, et nüüd peaksid kõik teised ka sel viisil elama. Tihti üritab ta oma väärtusi teistele peale suruda ja imestab, miks tal küll tekib nii palju konflikte nendega, kes temaga nõus ei ole. See on üks peamisi konflikte suhetes lastega. Vanema generatsiooni väärtuste pealesurumine noortele on harjumuspärase käitumise edasikandmine.
Integratsiooniminister
Meie treeningute käigus olen ma tihti näinud, kuidas inimene on kogenud imelist integratsiooni ja läbimurret mõne minevikuprobleemi lahendamisel. Järgmisel korral ootab inimene samasugust kogemust ja on pettunud, kui seda ei juhtu. See inimene on lihtsalt loonud uue ministri, keda meie kutsume integratsiooniministriks. See on üks kaval sell, kes üritab taasluua meeldivat kogemust minevikust ja on löödud, kui see tal ebaõnnestub.
Vahel küsitakse: “Kas kõik see jutt negatiivsusest ja õnnetuolemisest on tõesti nii tähtis? Miks ei võiks parem edasi minna kõige positiivse ja tõelisega siin maailmas, selle asemel et võltsi uurimisega aega viita?”
Õnnetuolemise vaatlemine on otsetee tõelise õnne avastamiseni. Mõistes seda, kuidas me loome oma õnnetust, saame vabastada end selle mõju alt. Võltsi avastamine laseb meil näha seda, mis on ehtne.
Suurim aare maailmas
Meie tõeline Mina kutsub meid lahkelt olema ehtsad, lõpetama teesklus ja olema valmis näkku vaatama reaalsusele. Kui oleme esialgsest šokist üle saanud ja kui me ei püüa seda vältida või muuta, vaid lihtsalt vaatleme seda, avastame kõige väärtuslikuma asja maailmas. Õnnetuolemise teadvustamine lahustab selle igaveseks.
Kõik kannatused on teadvustamata. Kui me oleme ehtsad, hakkab kaduma nii teesklus kui ka ärevus ja hirm. Aga enne lahkumist teevad ministrid veel viimase katse veenda meid nende vajalikkuses. Minister võib tunduda kõige tugevam vahetult enne lahustumist mitte millekski. Me võime tunda kurbust, ministri lahkumisest tingitud kaotusevalu. Ta on olnud meiega nii kaua ja nii tüütu, kui ta ka oli, võime teda vahel taga leinata. See on täiesti normaalne.
Kui meie ministrite poolt püstitatud kaitsed varisema hakkavad, tunneme end võib-olla haavatavatena ja segaduses. On kiusatus lasta intellektil analüüsimise teel sellesse selgust tuua, kuid ärme ürita selles selgust saada, sest kui me seda teeme, siis lisame sellele jälle mingi sildi ja saame jälle teadvusetuks.
Sügaval sisimas sa teadsid, kuidas elada tõeselt. Sa teadsid seda siis, kui olid laps. Parem ära pinguta nii kangesti, et elu mõista. Ära intellektualiseeri kõike ega ära lase end tunnetel kaasa viia. Vaata hoopis, kui õnnetu sa oled, kui väga oled oma ego võimu all. Ära ürita kõike teada. Koos täieliku teadvustamisega tulevad ka täielikud teadmised, kuid mitte intellektuaalset laadi. Lihtsalt lõpeta üritamine.
Oma ministritega sõbraks saamine
Nagu varem mainitud, on kõikidel ministritel head ja ausad kavatsused kaitsta meid valu kogemisest ja naudingutest ilmajäämise eest. Ma ei ütle, et ministritest, nagu ka negatiivsusest, peaks proovima lahti saada. Iga kord, kui me anname mingi hinnangu või peame midagi valeks, loome uue ministri. Iga kord, kui hindame mõne ministri valeks, anname sellega tegelikult talle jõudu juurde.
Mõned teraapiad ja enesearengusüsteemid on väga kriitilised alateadvuse suhtes ja üritavad egost lahti saada. See tekitab segadust ja tarbetut stressi. Niisiis ei lähe me konflikti oma loomuse negatiivse poolega, me saame lihtsalt oma ministritega sõpradeks. Millegi vastu võitlemine annab talle vaid võimu juurde. Vägivald sünnitab vägivalda. Rahu sünnitab rahu. Võitlus ei ole meie tõelisele Minale omane.
“Tõeline Mina ei sünni ega sure kunagi. Tal ei ole eesmärki ja ta on igavesti muutumatu. Ta eksisteerib väljaspool aega, ta on pidev ja igavene. Kõikide elusolendite südames on peidus tõeline Mina, väiksem kui kõige väiksem aatom, suurem kui kõige suuremad avarused.” (Katha Upanišad)