konflikt ülemuse, elukaaslase, sõbra või sugulasega või mõni keeruline olukord. Enne, kui edasi loed, mõtle mõnele isiklikule situatsioonile.
Nüüd vaata, mis toimub. Kõigepealt märkad, et see situatsioon (ükskõik, mis see on) ei tee muret enne, kui sa saad sellest teadlikuks, kui sellest mõtled, kas pole nii? Kui saad sellest teadlikuks, hakkad seda võrdlema mõne meeldivama situatsiooniga või sellega, kuidas asjad peaksid olema. Sa annad sellele oma hinnangu, tembeldad ta valeks ja üritad seda muuta (vastuseis).
Kõik need vaimsed tegevused loovad nn negatiivseid emotsioone ja pinget sinu kehas. Sa tunned end ohvrina ja samastad end siis nende tunnetega. Sel hetkel saab sinust ohver, kes on kinni jäänud sellesse “negatiivsesse” situatsiooni. Et valusaid tundeid vältida, otsid sa põgenemis-sõltuvuslikke käitumisvorme: süüdistamine, eemaldumine, teesklemine, et kõik on hästi või tähelepanu kõrvalejuhtimine alkoholi, spordi, televisiooni jne abil. Väga tüüpiline põgenemisvorm on analüüsimine. Me analüüsime olukorda, et leida väljapääs, kuid tihti teeb see olukorra isegi hullemaks.
Uuri mõni minut järgnevat diagrammi, alustades number ühest, ja vaata, kas sinuga juhtub nii.
Ohvritsükli viis komponenti:
1. Me leiame end situatsioonist, mis vastavalt omandatud harjumuspärasele käitumisele (ego) võib kujuneda häirivaks.
2. Me saame sellest olukorrast teadlikuks ja hakkame seda võrdlema (esimene kinnistumine) mõne meeldivama situatsiooniga või tunneme, et olukord ei vasta meie ootustele.
3. Me anname sellele hinnangu (teine kinnistumine) ja järeldame, et see situatsioon on halb või vale.
4. See vabastab verre hormoone (võitle/põgene), mille tagajärjel tekivad teatud tunded ja emotsioonid, nagu viha, süütunne, tõrjumine jne, mida me omakorda peame valeks. Et selle situatsiooni ja oma tunnetega toime tulla, hakkame neile vastu seisma (kolmas kinnistumine). Vastuseis ja vabanenud adrenaliin põhjustavad kehas lihaspinget ja me hakkame endale märkamatult hinge kinni hoidma.
5. Me süüdistame oma tunnetes seda situatsiooni ja arvame, et meil pole selles olukorras valikut. Me tunneme end abituna ja olukorra ohvrina. See kinnistab võitluse ja kannatuse elumustrit. Me tunneme end olevat ummikseisus ja samastame (neljas kinnistumine) end ohvriga, kel pole mingisugust võimalust midagi muuta. Me samastume oma mõtete ja tunnetega, me eitame oma tundeid ja teeskleme, et kõik on hästi (mängime valgustatuse mängu) või elame neid välja süüdistamise kaudu. Seega jõuame tihti just analüüsimise kaudu (viies kinnistumine) põgenemis-sõltuvusliku käitumiseni.
Aastate jooksul olen ma nõustanud tuhandeid inimesi ja leidnud, et kõik reageerivad raskustele just sel viisil. Ka mina reageerin niimoodi, kui ma olen hirmunud ja kui ma ei ole võimeline hakkama saama ega silmitsi seisma oma tunnetega, mida ebasoovitav olukord minus tekitab. Kui me oleme ringi ära teinud, leiame end taas algusest, kuid nüüd on olukorrast saanud negatiivne olukord.
Kuna me oleme jumalikud olendid ja õnnelikkus on meie loomulik olek, ei saa me sellesse olukorda jääda. Seda endale teadvustamata hakkame otsima väljapääsu. See viib meid põgenemis-sõltuvusliku käitumiseni. Tänu oma ebateadlikkusele ei tule meile pähegi, et peale tunnete vältimise on olemas ka teine viis. Ometi on see olemas ning me võime seda kogeda siis, kui üles ärkame.
Armastus ja rõõm on loomulikud tunded. Selleks, et tunda end ohvrina, peame meeles pidama neid valesid, mida oleme endale rääkinud. Me peame mäletama hea ja halva reegleid, süüdistusi, enese tähtsustamist ja haletsemist. Me peame mäletama mineviku illusioone ja teesklema, isegi siis, kui me ei usu, et need on tõesed. Me peame elama enda loodud maailmas ja teesklema, et kõik, mis meiega juhtub, tuleb väljastpoolt. Me peame mäletama seda valet. Kinnihoidmine oma illusioonidest, valust ja kannatusest ongi ohvriks olemine.
Ma imestan, kuidas me keeldume nägemast seda, miks meie elu ei suju. Me kulutame tohutult raha ja aega enesearenduskursustele ja seminaridele, et end paremaks muuta, kuid ei võta aega selleks, et mõista just praegu toimuvat. Kui me tõesti jälgiksime ennast ilma kinnistumisteta, siis me teaksime ja saaksime vabaks.
Teadlikuks saades hakkame sellest tsüklist ärkama. Me jõuame koju iseenda juurde ja saame aru, et elu ei ole lihtsalt üks paljudest ärkamistest, vaid see üks ja ainus ärkamisprotsess. Kui seda mõistame, oleme leidnud viisi, kuidas integreerida kõiki hirme ja kannatusi, mis elus ette tulevad.
Oletame, et me jääme bussist maha – missugune suurepärane võimalus jälgida kõiki hinnanguid, mida me hilinemisele anname. Meid kritiseeritakse – järjekordne suurepärane võimalus jälgida oma ministrite pingutusi, et tekitada meis halba enesetunnet. Sõber ei tule kokkusaamisele – missugune harukordne võimalus hakata mõistma elu protsessi. Meil on võimalus kõigest rõõmu tunda.
ÜHEKSAS PEATÜKK
VABADUSESEISUND – ENESEJÕUSTAMISE PROTSESS
Ausus enese suhtes
Kõige vabastavam on loobuda teesklusest, et oleme keegi, kes me tegelikult ei ole. Seda endale tunnistada, et vahel käitume ebasõbralikult, teadvustamatult ja isekalt, on üks kõige vabastavamaid asju, mida teha saame. See oli kristliku patukahetsuse algne mõte. Ausus enese suhtes tähendab rääkida tõtt oma mõtete, tunnete ja käitumise kohta.
“Ma näen, et ma manipuleerin oma partneriga, et olla armastatud.” “Ma näen, et ma ei taha võtta vastutust oma tunnete eest.” “Ma märkan, et ma vahel valetan endale ja teistele, et näidata end paremana.” Need on näited tervest aususest enese suhtes. Need ei tee end maha, need ei tulene soovist ennast kritiseerida, enne kui teised seda teevad, vaid on ausad tunnistused selle kohta, kus me oma kinnistumistega oleme. Tegelikult on enesekriitika eneseaususe vastand.
Kui oleme enda suhtes ausad, ei hoia me enam kinni mõttest, et peame olema täiuslikud. Sellel hetkel saame vabaks. Põhjus, miks kriitika meid ärritab, on see, et me klammerdume väärkujutelma külge, et peaksime olema täiuslikud. Loomulikult me seda tegelikult olemegi, kuid kui klammerdume väärkujutelma külge, et me oleme seda väliste väärtuste põhjal, siis peame igavesti kaitsma oma seisukohta. Tavalises elus ei koge me oma sisemist täiuslikkust. Me võime seda vaid teeselda. Esimene samm oma jumaliku täiuslikkuse realiseerumiseni on vabanemine väärast arusaamast, et me peame olema ideaalsed.
Kui me kaitseme oma täiuslikkuse ideed, samas alateadlikult uskudes vastupidist, siis läheme endast välja, kui keegi meid kritiseerib ja tunneme end hästi, kui teised meid kiidavad. Me oleme nagu nukud nööride otsas, mida juhivad teised. Paljud inimesed on kiitusest ja kriitikast väga mõjutatud. Nad võivad ütelda, et selline mõju on inimlik. See ei ole inimlik, see on uinunud olek.
Kui ma leian, et sa ei näe hea välja ja kritiseerin sind, siis see tähendab, et ma annan hinnangu iseenda tunnetest lähtuvalt. Sellel pole mingit pistmist sinuga. Kui sa oled minu arvates imeline ja ma kiidan sind, siis olen ma heas tujus ja see ongi kõik. Ehtsat kiitust esineb, kuid mitte nii tihti, kui sa arvata oskad. Kuna inimesed on nii hõivatud ellujäämisega, on enamus kiitust ja kriitikat enese projektsioon või manipuleerimine teistega, et nad muutuksid.
Millal iganes laseme end mõjutada kriitikast või kiitusest, oleme vanglas, manipulatsiooni ja välise juhtimise ohvrid. Kui me tunneme end kellegi kiituse tõttu hästi, siis paneb kellegi kriitika meid halvasti tundma. Mündil on alati kaks poolt ja duaalsuse puhul oleme mõjutatud mõlemast poolest, nii õnnest kui õnnetusest. Kui keegi nimetab meid suurepäraseks, on meil sellest hetkest alates maine, mida tuleb kaitsta. Me leiame end pidevalt kontrollimas: “Kas sa ikka veel arvad, et ma olen suurepärane? Kas ma tegin seda hästi?”
Kellelgi välises maailmas pole võimu panna meid tundma hästi või halvasti. Me tunneme seda pärast kiitust või kriitikat, kuid mitte teiste sõnade pärast, vaid seepärast, mida ise endale sellel kiituse või laituse hetkel oleme öelnud. Ülim illusioon siin on see, et me peame olema austatud, mõistetud ja armastatud.
Üldine arusaam on, et hinnatud, mõistetud ja armastatud olla on loomupärane. Kahjuks on uinunud ühiskond sellest aru saanud