obile… nende päevade eest, mis tal vabad polnud.
Emmale… selle eest, et ta aitas mul mõista härjapõlvlasi.
Ja Lynile… kogu aja eest.
TUBAKAS
Härjapõlvlaste maailmanägemine põhineb Unggu kultusel, mida võib ehk nimetada ka religiooniks. Kokkuvõtlikult on see märkimisväärselt keeruline usk, selle aluseks on usk ülestõusmisesse ja kehaeritiste pühaks pidamine. Selle keskne dogma on järgmine: kõik, mis härjapõlvlase kehast eraldub, oli ilmselgelt kunagi osa temast, seepärast tuleb seda kohelda aupaklikult ja korralikult säilitada, et kui aeg on käes, saaks selle koos omanikuga mulda sängitada. Senikaua hoitakse materjali unggupottides, tähelepanuväärsetes meistriteostes, millest ma kõnelen hiljem.
Hetkeline ebameeldiv mõte ütleb, et ükski olend ei saaks sellega hakkama, kui tal pole tohutut varandust, suuri hoiuvõimalusi ja leplikke naabreid.
Seepärast järgib enamik härjapõlvlasi Unggu Hadi – seda võiks nimetada Unggu rahvalikuks ja vabamaks vormiks –, mis nõuab ainult kõrvavaha, sõrme- ja varbaküünte ning tati kogumist. Vett unggu nõuded ei puuduta. Nagu üldiselt usutakse, läheb see kehast läbi, ilma et saaks selle osaks: härjapõlvlased väidavad, et vesi enne ja pärast kehast läbikäimist pole oluliselt erinev (kahjuks heidab see valgust sellele, kui puhas on vesi, millega nad oma maa-alustes koobastes kokku puutuvad). Samamoodi peetakse rooja lihtsalt toiduks, mille olek on muutunud. Üllataval kombel ei paku hambad härjapõlvlastele vähimatki huvi, nad suhtuvad neisse kui mingitesse seentesse, samuti paistab, et nad ei pea tähtsaks juukseid, mida neil, nagu tuleb mainida, on harva väga palju.
Siinkohal katkestas Ankh-Morporki patriits isand Vetinari lugemise ja jäi tühjusse vahtima. Mõne sekundi pärast varjutas tühjuse Drumknotti, tema sekretäri kogu (peab ütlema, et Drumknott oli terve oma karjääri jooksul pingutanud, et muuta end nii sarnaseks tühjusega kui vähegi võimalik).
Drumknott lausus: „Te paistate mõtlik ja kurb, härra patriits,” lisades sellele tähelepanekule õhkõrna küsimärgi, mis vaikselt haihtus.
„Pisaratesse uppumas, Drumknott, pisaratesse uppumas.”
Drumknott lõpetas tolmu pühkimise mustalt lakitud kirjutuslaualt, mis kiiskas laitmatult. „Pastor Kangesti Kaer oskab väga veenvalt kirjutada, härra patriits…?”
„Tõepoolest, Drumknott, aga põhiprobleem jääb ja selleks on, et inimkond võib leppida päkapiku, trolli ja isegi orkiga, kuigi need on mõnikord kohutavaks osutunud, ja kas sa tead, miks see nii on, Drumknott?”
Sekretär voltis tolmulapi hoolikalt kokku ja vaatas lakke. „Ma julgeksin pakkuda, härra patriits, et me tunneme nende vägivaldsuses ära iseenda?”
„Väga tubli, Drumknott, ma teen sinust veel küüniku! Kiskjad austavad tõesti teisi kiskjaid. Võib-olla austavad nad isegi saaki: lõvi võib heita lamba kõrvale, kuigi on tõenäoline, et pärast tõuseb üles ainult lõvi; aga lõvi ei heida roti kõrvale. Kahjurid, Drumknott, terve rahvas on alandatud kahjuriteks!”
Isand Vetinari vangutas kurvalt pead ja alati tähelepanelik Drumknott märkas, et patriitsi sõrmed olid võtnud ette – täna juba kolmandat korda – lehekülje, mille pealkirjaks oli „Unggu-potid”, ja sealjuures paistis üsna ebatavalisel kombel, et patriits räägib iseendaga…
„Traditsioonide kohaselt valmistab oma unggu-potid härjapõlvlane ise, kõikvõimalikest materjalidest, vääriskivist kuni naha, puidu ja luuni. Esimestena nimetatute seas leidub munakoorena õhukesi anumaid, mis on kauneimate seas kogu maailmas. Tänapäevani annavad härjapõlvlaste ja inimeste vahelistes suhetes tooni härjapõlvlaste asunduste rüüstamised aardeküttide poolt, kes on just nende anumate otsingul, ja härjapõlvlaste kättemaksuretked.”
Isand Vetinari köhatas ja jätkas: „Ma tsiteerin veel kord pastor Kaera, Drumknott: Peab ütlema, et härjapõlvlased elavad ohu piiril, tihti seepärast, et nad on sinna aetud. Nemad jäävad ellu seal, kus kõik muu sureb. Nende üldlevinud tervituseks on nähtavasti: „Hing!”, mis tähendab „Pea vastu”. Ma tean, et nende arvele on kirjutatud kohutavaid kuritegusid, kuid maailm pole ka nende vastu kunagi lahke olnud. Tuleb öelda, et need, kes elavad oma elu paikades, kus elu ripub millegi veel nõrgema kui juuksekarva otsas, mõistavad halastamatu vajaduse hirmsat matemaatikat, ja kui vajadus rängalt peale surub, peavad naised valmistama unggu-anuma, mille nimeks on „pisarate hing”, kõigist anumatest kõige kaunima, mille peale lõigatakse väikesed lilled ja mida uhutakse pisaratega.”
Drumknott asetas piinlikult täpse ajastusega oma isanda ette kohvitassi, täpselt siis, kui isand Vetinari lause lõpetas ja pea tõstis. „”Vajaduse hirmus matemaatika”, Drumknott. Noh, see on meile küll tuttav, kas pole?”
„Tõepoolest, härra patriits. Muide, me saime trollide teemantkuningalt ametliku läkituse, milles meid tänatakse meie kindla hoiaku eest narkootikumide küsimuses. Hästi tehtud, härra patriits.”
„Seda ei saa küll nimetada vastutulekuks,” märkis Vetinari ja heitis tõrjuvalt käega. „Sa tead minu seisukohta, Drumknott. Mul pole eriti midagi selle vastu, et keegi tarbib aineid, mis annavad parema enesetunde või rahulolu või, kui juba jutuks tuli, panevad nägema väikesi lillasid tantsivaid haldjaid – või isegi jumalat, keda nad kummardavad. Igaühe aju kuulub ju lõppude lõpuks ikkagi temale endale, ühiskonnal pole selles osas mingit sõnaõigust, peaasi, et ainete tarbijad nende tarbimise ajal raskeid masinaid ei juhi. Kuid müüa trollidele narkootikume, mis panevad nende pea sõna otseses mõttes lõhkema, on lihtsalt mõrv, surmanuhtlusega karistatav kuritegu. Mul on rõõm öelda, et selles osas on komandör Vimes minuga täiesti ühel meelel.”
„Nii see on, härra patriits, ja kas ma tohiksin teile meelde tuletada, et ta lahkub õige varsti. Kas te kavatsete minna teda nii-öelda ära saatma?”
Patriits raputas pead. „Vaevalt küll. Selle mehe hinges möllab praegu kindlasti kohutav torm, ja ma kardan, et minu juuresolek teeks asjad hullemaks.”
Kas Drumknotti hääles oli aimata kaastunnet, kui ta ütles: „Härra patriits, ärge süüdistage ennast. Lõpuks olete nii teie kui komandör praegu kõrgema võimu meelevallas.”
Kõrgeauline Ankhi hertsog, Ankh-Morporki Linnavahtkonna komandör rüütel Samuel Vimes sonkis pliiatsiga palavikuliselt oma saapasääres, et sügelemist leevendada. Sellest polnud abi. Sellest polnud kunagi abi. Kõik sokid, mis tal olid, panid tema jalad sügelema. Sajandat korda mõtles ta, kas öelda naisele, et tema suurepäraste omaduste hulka, mida oli palju, kudumisoskus ei kuulu. Aga ta oleks endal pigem jala otsast raiunud, kui seda naisele öelnud. See oleks murdnud Sybili südame.
Aga sokid olid jubedad, nii paksud, sõlmelised ja suured, et Vimes pidi ostma saapaid, mis olid tema jalgadest poole suuremad. Ja tegi ta seda sellepärast, et Samuel Vimes, kes polnud kunagi astunud pühakotta religioossete kavatsustega, jumaldas leedi Sybilit, ja ei möödunud päevagi, mil ta poleks olnud hämmastunud tõsiasjast, et leedi Sybil paistis tundvat tema vastu täpselt sedasama. Vimes oli teinud Sybilist oma naise, Sybil aga oli teinud temast miljonäri; Sybil tema selja taga muutis õnnetu, üksildase, puruvaese ja küünilise võmmi rikkaks ja võimsaks hertsogiks. Küünilisuse oli Vimes siiski suutnud säilitada ja võmmi poleks olnud võimalik isegi steroide saanud härgadest rakendiga Sam Vimesi seest välja tirida – mürk oli liiga sügavale imbunud ja end tema selgroo ümber kerinud. Ja nii kannatas Sam Vimes sügelemist ja loendas mõttes, mille eest ta peab elule tänulik olema, kuni numbrid otsa said.
Asjade hulgas, mille eest ta pidi elu maapõhja manama, oli aga paberitöö tegemine.
Paberitööd oli alati. Ja kõigile on teada, et igasugune püüdlus paberitööd vähendada toob paberitööd ainult juurde.
Muidugi olid tal paberitöö tegemiseks alluvad, aga varem või hiljem pidi ta paberitele vähemalt alla kirjutama ja kui ei õnnestunud leida mingit võimalust ära vingerdada, neid isegi lugema. Pääsu polnud: lõppkokkuvõttes on igasuguses korrakaitsetöös alati olemas võimalus, et sõnnik hakkab lendama. Sam Vimesi initsiaale oli paberitele vaja selleks, et anda maailmale teada, et see on tema sõnnik ja seepärast vastutab tema selle lendamise eest.
Nüüd aga tegi ta pausi, et hõigata läbi lahtise ukse seersant Pisipeput, kes täitis praegu komandöri käskjala kohuseid.
„Kas on juba midagi, Lõbus?” küsis Vimes lootusrikkalt.
„Mitte