siis aga selgus, et tegu on väga laia jõega: kui tõld sillast väärika hiilgusega üle veeres, nägi Vimes väikest laeva, mis liikus mööda jõge tundmata jõu varal, millel aga siiski oli midagi tegemist kariloomadega, kui otsustada haisu järgi, mida laevast möödudes tunda oli. Sel hetkel hüüdis noor Sam: „Neil naistel pole üldse riideid seljas! Kas nad lähevad ujuma?”
Vimes noogutas äraolevalt, sest paljaste naiste teema ei ole midagi sellist, mida tahaks kuueaastase poisiga arutada. Pealegi oli tema tähelepanu ikka veel laeval: vesi vahutas selle ümber ja tekil olevad madrused tegid leedi Sybilile, võib-olla aga ka hoopis mõnele paljastest naistest, žesti, mis võis olla meremeeste tervitus.
„See on ikka jõgi, eks?” küsis Vimes.
„See on Quire,” vastas leedi Sybil. „See saab suurema osa oma veest Oktariinimaalt ja jõuab Quirmi. Aga kui ma õigesti mäletan, kutsub suurem osa rahvast seda „Vanaks Reetlikuks”. Tal tujutseb vahel, aga mulle meeldisid need pisikesed jõelaevad, kui ma väike olin. Need olid tõesti päris toredad.”
Tõld sõitis mürinal üle silla ja edasi mööda pikka sissesõiduteed… jah, tõesti, suursuguse häärberi poole, mis Vimesi meelest polnud aga mitte lihtsalt suure sugune, vaid oligi suur, tohutu suur, keskmise riigi mõõtu. Murul sõi kari hirvi ja suur kari inimesi oli kogunenud ilmselt eesukse juurde. Nad seadsid end kahte ritta nagu noorpaari ootavad pulmalised. Tegelikult olid nad omamoodi auvahtkond, ilmselt oli neid seal üle kolmesaja, aednikest livrees teenriteni välja; nad kõik üritasid naeratada, kuid see ei õnnestunud neil kuigi hästi. See meenutas Vimesile Vahtkonna paraade.
Kaks livrees teenrit põrkasid kokku, kui üritasid väikest treppi tõlla ukse ette asetada, ja Vimes rikkus hetke täielikult ära: ta ronis välja hoopis vastasuksest ja aitas leedi Sybili endale järele.
Pabistavate inimeste summa keskelt paistis üks sõbralik nägu ja see kuulus Willikinsile, Vimesi isiklikule ülemteenrile linnast. Vähemalt selles osas oli Vimes jäänud paindumatuks: kui ta peab maale minema, tuleb Willikins kaasa. Ta juhtis oma naise tähelepanu sellele, et Willikins täiesti kindlalt ei ole politseinik, järelikult ei tähenda see töö koju kaasavõtmist. Ja see oli tõsi. Willikins ei olnud tõesti täiesti kindlalt politseinik, sest enamik politseinikke ei oska vastast katkise pudeliga tükkideks lõikuda, ilma et oma kätele viga teeks, ega köögiriistadest piiratud löögiulatusega, kuid täpse hävitusjõuga relvi valmistada. Willikinsil oli minevik, mis paistis välja, kui ta pidi kalkunipraadi lahti lõikama. Ja nüüd jooksis noor Sam, kes nägi Willikinsi armilist, kuid tuttavat nägu, kõhklevate teenijate ridade vahelt läbi ja haaras ülemteenri põlvede ümbert kinni. Willikins omakorda keeras noore Sami pea alaspidi, keerutas ringi ja pani siis õrnalt tagasi kruusateele, kusjuures kogu see protsess pakkus kuueaastasele jõmpsikale tohutut lõbu. Vimes usaldas Willikinsi. Ta ei usaldanud just paljusid. Liiga paljud võmmina töötatud aastad muudavad inimese selles osas üsna valivaks.
Vimes kallutas end naisele lähemale. „Mida ma nüüd tegema pean?” küsis ta sosinal, sest murelike poolnaeratuste read tekitasid temas kõhedust.
„Mida iganes soovid, kallis,” vastas Sybil. „Sina oled ülemus. Sa võtad ju Vahtkonna paraade ka vastu.”
„Jah, aga seal ma tean kõiki ja tean nende auastet ja, nojah, kõike! Linnas ei tee me kunagi nii!”
„Jah, kallis, sest Ankh-Morporkis teavad kõik komandör Vimesi.”
Noh, kui raske see ikka olla saab? Vimes astus mehe juurde, kellel oli loppis õlgkübar ja labidas, näol aga, kui Vimes talle lähenes, allasurutud kabuhirm, mis oli veel hullem kui Sam Vimesil endal. Vimes sirutas käe. Mees vaatas seda, nagu poleks kunagi varem ühtegi kätt näinud. Vimesil õnnestus öelda: „Tere, mina olen Sam Vimes. Kes sina oled?”
Mees, kelle poole nõnda pöörduti, vaatas ringi, otsides abi, tuge ja juhtnööre või pääsemisvõimalust, kuid ühtegi neist polnud tulemas: rahvahulk oli surmvaikne. Mees ütles: „William Butler, kõrgeauline hertsog, kui teil midagi selle vastu pole.”
„Rõõm tuttavaks saada, William,” lausus Vimes ja sirutas jälle käe, millest William peaaegu eemale tõmbus, kuid ulatas talle lõpuks siiski peopesa, mille kude meenutas igivana nahkkinnast.
Noh, mõtles Vimes, polegi väga hull, ja söandas tungida avastamata territooriumile, küsides: „Ja mis tööd sa häärberis teed, William?”
„Aednik,” suutis William öelda ja tõstis enda ja Vimesi vahel labida, nii enesekaitseks kui asitõendiks nr 1, mis pidi kinnitama tema sõnade tõelevastavust. Kuna Vimes oli sama nõutu, leppis ta labidatera katsumisega ja pomises: „Korralikult hooldatud. Tubli, härra Butler.”
Ta võpatas, kui tema õlale koputati ja Sybil ütles: „Ka sina oled tubli, kallis, aga tegelikult pead sa lihtsalt trepist üles minema ning ülemteenrit ja majapidajannat meie töötajate suurepärase ülesrivistamise puhul õnnitlema. Kui sa tahad kõigiga lobiseda, siis oleme ju terve päeva siin.” Seda öelnud, võttis leedi Sybil oma abikaasal kindlalt käest ja viis ta pärani vahtivate silmapaaride vahelt läbi, trepist üles.
„No nii,” sosistas Vimes, „lakeid ja kokad ja aednikud tunnen ma ära, aga kes need paksude pintsakute ja kõvakübaratega sellid on? Kas meile on kohtutäiturid tulnud?”
„See on üsnagi ebatõenäoline, kallis. Tegelikult on need metsavahid.”
„Need kübarad ei sobi neile.”
„Arvad? Sellise kübara töötas välja lord Cybar, et kaitsta oma metsavahte salaküttide metsikute rünnakute eest. Ma olen kuulnud, et need on tugevamad, kui paistavad, ja palju paremad kui teraskiivrid, sest nendega ei jää kõrvad kohutavalt kumisema.”
Silmnähtavalt suutmata varjata oma rahulolematust selle üle, et nende uus isand oli arvanud heaks enne nende kõnetamist suruda kätt aednikul, olid ülemteener ja majapidajanna – kellel mõlemal oli traditsiooniline vööümbermõõt ja rõõsa jume, mida Vimes oli õppinud sellistel juhtudel ootama – mõistnud, et isand ei tulnud nende juurde ja suundusid nüüd, nagu Vimes märkas, ise tema poole, nii kiiresti, kui nende pisikesed jalad neid kanda suutsid.
Vimes tundis elu teenijate korrustel, igatahes! See polnudki väga ammu, kui uhkesse majja kutsutud politseinik saadeti tagaukse juurde, et ta tiriks minema mõne nutva toaneitsi või mitte väga aruka jooksupoisi, keda süüdistati ilma igasuguste tõenditeta mingi sõrmuse või hõbekäepidemega harja varguses, mille majaperenaine hiljem tõenäoliselt üles leidis, näiteks siis, kui ta oli oma džinni lõpuni joonud. See poleks tohtinud olla politseinike ülesanne, kuigi tegelikkuses see muidugi oli politseinike ülesanne. Kõige tähtsamad olid privileegid ja noor Vimes polnud jõudnud õieti oma esimesi politseinikusaapaidki läbi kanda, kui seersant talle seletas, mida see tähendab. See tähendas eraldi seadusi. Nondel aegadel võis mõjukas inimene pääseda karistamatult üsna paljustki, kui tal oli õige kõnepruuk, õige ilunõel kaelasidemel või õiged semud, ja noor politseinik, kellele see ei meeldinud, võis jääda tööta ja soovituskirjadeta.
Nüüd see enam nii ei olnud, kaugel sellest.
Aga noil päevil oli noor Vimes pidanud ülemteenreid kahekordseteks reeturiteks, kes reetsid mõlemad pooled, niisiis sai paks musta sabakuuega mees pilgu osaliseks, mis ta puhtalt läbi puuris. See, et ta Vimesile kergelt noogutas, ei teinud asja paremaks. Vimes elas maailmas, kus anti au.
„Kõrgeauline hertsog, mina olen Silver, ülemteener,” lausus mees hoolikalt väljamõõdetud poollaulva ja etteheitva häälega.
Vimes haaras tal silmapilkselt käest ja surus seda soojalt. „Rõõm tutvuda, härra Silver!”
Ülemteener võpatas. „Härra hertsog, ma olen Silver, mitte härra.”
„Andke andeks, härra Silver. Mis siis teie eesnimi on?”
Ülemteenri nägu pakkus omaette meelelahutust. „Silver, härra hertsog! Lihtsalt Silver!”
„Noh, härra Silver,” ütles Vimes, „mina usun kindlalt, et kui püksid maha võtta, on kõik mehed ühesugused.”
Ülemteenri