abikaasa, polnud Vimesil kunagi mingit võiduvõimalust. Ta jäi nii norgu, et leedi Sybil, nagu armastavad naised ikka, proovis teda natuke lohutada.
„Lõppude lõpuks, Sam, sa ju ootad, et sinu mehed täidavad oma ülesannet. Samamoodi ootab majapidajanna, et tüdrukud täidavad enda oma.”
„See on hoopis iseasi. Võmmid vaatavad inimesi ja ma pole neile kunagi öelnud, et nad ei tohi kellegagi sõnakest juttu puhuda. See keegi võib ju kasulikku infot anda.” Vimes teadis, et see on põhimõtteliselt tõsi, aga enamikul tänavatel oli lugu nii, et igaühel, keda nähti ütlemas mõnele politseinikule midagi rohkemat kui kellaaega, oli varsti söömiseks kõrt vaja. Kuid see analoogia oli ikkagi sobiv, mõtles Vimes, vähemalt oleks mõelnud, kui ta oleks olnud selline inimene, kellele sõna „analoogia” kergelt tuleb. See, et sa oled kellegi alluv, ei tähenda veel, et sa peaksid käituma nagu üleskeeratav nukk…
„Kas ma räägin, miks teenijatüdrukud selja pööravad, Sam?” küsis Sybil, samal ajal kui noor Sam kallistas hiiglaslikku mängukaru, kes hirmutas teda, hakates urisema. „Sellele pandi alus minu vanaisa ajal, vanaema nõudmisel. Nendel aegadel võõrustasime nädalavahetustel terveid külaliste horde. Loomulikult moodustasid suure osa neist külalistest linna väga headest perekondadest pärit noormehed, kes olid üsna hea haridusega ja, võiks vist öelda, tarmu ja elujõudu täis.”
Sybil heitis pilgu noore Sami poole ja nägi kergendusega, et poiss rivistas nüüd väikesi sõdureid üles. „Teenijatüdrukud aga ei ole paratamatult kuigi haritud ja ma pean häbiga tunnistama, et nad võisid olla pisut liiga järeleandlikud, kui suhtlesid inimestega, keda nad olid õppinud pidama endast kõrgemal seisvateks.” Sybil hakkas punastama ja osutas noorele Samile, kes, nagu tema ema rõõmuga nägi, ei pööranud jutuajamisele endiselt mingit tähelepanu. „Sa saad kindlasti aru, Sam? Ma olen selles täiesti kindel, ja minu vanaemal, kelle sina oleksid peaaegu kindlasti kohtama kutsunud, oli hea vaist, seepärast keelas ta teenijatüdrukutel lahtilaskmise ähvardusel meeskülalistega mitte ainult rääkida, vaid ka nendele silma vaadata. Võiks ju arvata, et ta oli julm, kuid tegelikult mitte nii väga, kui mõtlema hakata. Kui aeg täis, võisid teenijatüdrukud lahkuda häärberist hea soovituskirjaga ega pidanud häbenema, kui nad oma pulmapäeval valget kleiti kandsid.”
„Aga mina olen õnnelikus abielus,” protestis Vimes. „Ja ma ei kujuta ette, et Willikins riskiks Purity raevuga.”
„Jah, kallis, ja ma räägin proua Silveriga. Aga me oleme maal, Sam. Siin me teeme kõike natuke aeglasemalt. Aga nüüd võiksid sa noore Sami ehk jõe äärde viia? Võta Willikins kaasa – ta teab teed.”
Noorel Samil polnud vaja eriti meelt lahutada. Ta leidis endale ise meelelahutust, tootes seda suurtes kogustes maastiku uurimisest, lugudest, mille saatel ta eelmisel õhtul magama oli jäänud, või mingist kiirest mõttest, mis liblikana läbi tema pea vilksas; aina rohkem rääkis ta ka Vilemehest, kelle maja oli puu otsas ja kes vahel oli lohe. Vilemehel oli ka suur saabas ja talle ei meeldinud kolmapäevad, sest need lõhnavad imelikult, ja tal oli lumevari.
Niisiis ei kohutanud maa noort Sami põrmugi ja ta jooksis Vimesi ja Willikinsi ees, näitas puid, lambaid, lilli, linde, kiile, kummalise kujuga pilvi ja ühte inimese pealuud. Viimane leid tundus talle üsna vahva, nii et ta jooksis seda issile näitama, see aga jäi seda vahtima, nagu oleks näinud… nojah, pealuud. Oli küll selge, et see on olnud pealuu juba mõnda aega ning paistis, et selle eest on hoolitsetud ja seda lausa poleeritud.
Kui Vimes pealuud parajasti käes üht- ja teistpidi pööras, otsides kriminalisti pilguga vägivalla märke, kostis võsast lähenev platsumine, selle saateks aga monoloog teemal, mida tundmatu lähenev isik teeb nendega, kes temalt pealuid varastavad. Kui põõsad laiali lükati, selgus, et nimetatud tundmatu isik on teadmata vanuses ja teadmata hammaste arvuga mees, kellel oli räämas pruun rüü ja kõige pikem habe, mida Vimes eales näinud oli – ja Vimes oli mees, kes oli tihti käinud Nähtamatus Ülikoolis, kus võlurid uskusid, et ülim tarkus seisneb selles, kui kasvatada endale habe, mis põlved soojas hoiab. Selle mehe habe lehvis komeedi sabana omaniku taga. Kui tohututes sandaalides jalad libisedes peatusid, jõudis habe mehele järele, kuid hakkas inertsi tõttu tema pea peale kuhjuma. Võimalik, et habe tõi tõesti kaasa tarkuse, sest habeme omanik oli nii arukas, et tardus paigale, kui nägi pilku Vimesi silmis. Valitses vaikus, kuulda oli ainult noore Sami itsitamist, sest lõputu habe, mis elas omaenda elu, langes mehe peale nagu südatalvine lumi.
Willikins köhatas ja ütles: „See on vist eremiit, komandör.”
„Mida eremiit siin teeb? Mina mõtlesin, et eremiidid elavad kõrbes teiba otsas!” Vimes põrnitses närutatud meest, kes tundis ilmselgelt, et vajalik oleks mingi selgitus, ja kavatses selle ka esitada, ükskõik, kas seda oodatakse või mitte.
„Jah, härra, ma tean, härra, et see on üldlevinud eksiarvamus, mina isiklikult pole seda kunagi eriti uskunud, kuna nii oleks ju keeruline oma ihuhädasid rahuldada ja muud sellist. Ma mõtlen seda, et kaugetel maadel, kus on palju päikest ja liiva, see võib-olla sobib, aga mulle see ei istu, kaugeltki mitte.”
Ilmutis sirutas Vimesi poole räpase käe, mis koosnes peamiselt küüntest, ja jätkas uhkelt: „Minu nimi on Jupp, kõrgeauline hertsog, kuigi ma pole eriline jupp – haha, minu väike nali.”
„Väike tõesti,” vastas Vimes, hoides pilgu ilmetu.
„Tõsi ta on, härra hertsog,” nõustus Jupp. „See on minu ainus nali. Ma olen siin järginud eremiitluse üllaid tavasid juba pea viiskümmend seitse aastat, harrastanud vagadust, karskust, tsölibaati ning otsinud tõelist tarkust nagu minu isa, vanaisa ja vanavanaisa enne mind. See, kes teil käes on, ongi minu vanavanaisa, härra hertsog,” lisas ta lõbusalt. „Kena läige, eks ole?” Vimesil õnnestus end hädavaevalt tagasi hoida, et pealuud mitte maha pillata. Jupp jätkas: „Ma arvan, et teie pisipoiss sattus minu koopasse, ärge pange pahaks, härra hertsog, aga ümbruskonna külapoisid kipuvad vahel vembutama, nii et ma pidin alles kahe nädala eest oma vanaisa puu otsast alla tooma.”
See oli Willikins, kes leidis peas tunglevate mõtete seas nii palju ruumi, et küsida: „Kas te hoiate oma vanavanaisa pealuud koopas?”
„Muidugi, härrased, ja isa oma ka. See on perekonnatraditsioon, mõistate? Ja minu vanaisa pealuu on ka seal. Meie eremiiditamise traditsioon pole peaaegu kolmsada aastat katkenud, me levitame jumalakartlikku mõtlemist, tarkust, et kõik teed viivad ainult hauani, ja teisi tõsiseid mõtisklusi kõigile, kes meid üles otsivad – ja neid on viimasel ajal väga väheks jäänud, võiksin ma lisada. Ma loodan, et poeg saab minu sandaalidepärijaks, kui ta piisavalt vana on. Tema ema ütleb, et temast on kasvamas väga tõsine noormees, niisiis elan ma lootuses, et ühel päeval lööb ta minu pealuu ilusti läikima. Mul on hea meel öelda, et koopaseinal riiulis on ruumi enam kui küllalt.”
„Poeg?” imestas Vimes. „Aga te mainisite tsölibaati…”
„Väga terane tähelepanek, härra hertsog. Me saame igal aastal ühe nädala puhkust. Inimene ei saa ju elada ainult tigudest ja taimedest, mida jõe äärest leiab…”
Vimes andis viisakalt mõista, et neil on pikk maa minna, ja jättis eremiidi perekonnareliikviat ettevaatlikult koopasse viima, kus iganes see ka ei asunud. Kui tundus, et nad on kuuldekaugusest kindlasti väljas, hüüatas Vimes, vehkides kätega: „Miks? Sest noh… miks ometi?”
„Oh, üsna paljudes tõeliselt vanades majapidamistes on oma eremiit. Peeti romantiliseks, kui sinu maa peal on koobas, kus elab eremiit.”
„Tema lõhn hakkas natuke ninna,” märkis Vimes.
„Ta ei tohi vist end pesta, härra, ja teadke, et ta saab toetust, milleks on kaks naela kartuleid, kolm pinti lahjat õlut või siidrit, kolm pätsi leiba ja nael praerasva nädalas. Lisaks oletatavasti nii palju jõekaldalt leitud tigusid ja metsataimi, kui ta suudab endale sisse sundida. Ma vaatasin mõisa arvepidamist, härra. Romantilise aiakaunistuse kohta pole see sugugi halb toidusedel.”
„Pole tõesti väga hull, kui sinna vahele natuke puuvilju visata ja veidi lahtisteid ka,” pomises Vimes. „Nii et Sybili esivanemad käisid alati eremiidilt nõu küsimas,