nad teie meelest sellele säärase nime panid? Kaardilaua-Ramkin eksis kahetsusväärsel kombel, kui vedas kohutavalt purjus olles ühe oma sama purjus joomakaaslasega kihla, et näeb oma maavaldustest linna suitsu. Maamõõtja, kes seda hüpoteesi katsetas, ütles, et küngas on selle jaoks kolmkümmend jalga madalam kui vaja. Teinud pausi ainult niikauaks, et proovida maamõõtjat ära osta, ja kui see ebaõnnestus, sedasama maamõõtjat ratsapiitsaga nahutada, ajas Kaardilaua-Ramkin oma valdustest kokku kõik töövõimelised mehed ja ka kõik teised ning pani nad küngast eelmainitud kolmekümne jala võrra kõrgemaks ehitama – äärmiselt auahne plaan. Loomulikult läks see maksma terve varanduse, kuid tõenäoliselt said kõik ümbruskonna pered tänu sellele endale soojad talverõivad ja uued saapad. Kaardilaua-Ramkinit hakati selle tõttu väga armastama ja muidugi võitis ta ka kihlveo.”
Vimes ohkas. „Miskipärast ma arvan, et tean vastust, aga ma küsin ikkagi: mille peale nad kihla vedasid?”
„Kahe galloni brändi peale,” vastas Willikins võidurõõmsalt, „mille Kaardilaua-Ramkin jõi ühekorraga ära just siinsamas paigas seistes, kokkutulnud tööliste hõisete saatel, seejärel aga veeres künkast alla, päris alla välja, saatjaks jällegi hõisked.”
„Ma arvan, et isegi siis, kui ma joodik olin, poleks ma kahte gallonit brändit kandnud,” ütles Vimes. „See teeb kaksteist pudelit!”
„Noh, ma usun, et lõpupoole läks suur osa sellest tema pükstesse, ühel või teisel viisil. Aga temasuguseid oli palju…”
„Kõik läks püksi!” pistis noor Sam ja purskas kummaliselt kähedalt naerma nagu ikka kuueaastased, kes on enda arvates midagi siivutut kuulnud. Ja kui töölised selle vana joodiku jutu peale niimoodi hõiskasid, arvasid nemad ilmselt samamoodi. Miks peaks hõiskama, kui inimene joob aastapalga ühekorraga maha? Mis mõtet sellel on?
Ilmselt luges Willikins Vimesi mõtteid. „Maakohad ei ole nii delikaatsed kui linn, komandör. Maainimestele meeldivad suured ja lihtsad, arusaadavad asjad, Kaardilaua-Ramkin oli aga nii suur ja lihtne, kui üldse loota võib. Just sellepärast ta kõigile meeldiski – temaga oli alati teada, mis seis on, kuigi Ramkin ise võis olla pikali kukkumas. Ma olen kindel, et nad hooplesid temaga igal pool üle terve maakonna. Ma kujutan seda väga selgelt ette: Meie joodikust isand võib teie joodikust isanda iga kell laua alla juua, ja nad oleksid selle üle uhked. Kindlasti tegite enda meelest õigesti, kui aednikul kätt surusite, aga te ajasite kõik segadusse. Nad ei tea, mida teist arvata. Kas te olete teener või isand? Kas te olete suur nina või üks rahva seast? Sest nende arvates, komandör, ei saa keegi olla üheaegselt mõlemad. See oleks ebaloomulik. Ja segaduses olla maainimestele ei meeldi.”
„Suured segaduses püksid!” pugistas noor Sam ja varises naerust lämbudes rohule.
„Ma ei tea ise ka, mida endast arvata,” pomises Vimes, tõstis poja üles ja läks Willikinsi järel künkast alla. „Aga Sybil teab. Ta on mind juba lubanud ballidele, tantsuõhtutele, pidulikele õhtusöökidele ja, õigus muidugi, suareedele,” lõpetas Vimes inimese toonil, kellele on juba geneetiliselt sisse programmeeritud umbusk peente võõrsõnade vastu. „Linnas olen ma õppinud selliste asjadega toime tulema. Kui paistab, et asi kisub täiesti jubedaks, lasen ma ennast poole pealt mingi kiire asja pärast ära kutsuda – vähemalt tegin ma niimoodi siis, kui Sybil polnud veel aru saanud. On hirmus, kui mehe ülemus kuulab tema naise käske.”
„Jah, komandör. Kõrgeauline leedi keelas köögiteenijatel peekonivõileibade valmistamise ilma tema selge loata.”
Vimes võpatas. „Sa võtsid väikese söögivalmistamiskomplekti kaasa, eks?”
„Kahjuks teab kõrgeauline leedi meie väikesest söögivalmistamiskomplektist, komandör. Ta keelas köögiteenijatel mulle peekonit anda, kui käsk ei tule otse temalt.”
„Ausalt, ta on sama hull kui Vetinari! Kuidas ta kõigest teada saab?”
„Tegelikult, komandör, usun ma, et ei saagi, vähemalt otseselt mitte. Ta lihtsalt tunneb teid. Võib-olla peaks seda nimetama sõbralikuks kahtlustamiseks. Me peaksime liikuma hakkama, komandör. Ma kuulsin, et lõunaeineks on kanasalat.”
„Kas mulle meeldib kanasalat?”
„Jah, komandör, kõrgeauline leedi ütleb, et meeldib.”
Vimes andis alla. „Sellisel juhul meeldibki.”
Kaljase avenüül sõid Vimes ja Sybil tavaliselt ainult korra päevas koos köögis, kus oli selleks ajaks alati meeldivalt õdus. Nad istusid teineteise vastas köögilaua taga, mis oli piisavalt pikk, et mahutada Vimesi hiiglaslikku kastmepudelite, sinepitopside ning marineeritud köögivilja ja muidugi teravate puuviljakastmete purkide kollektsiooni, kuna Vimes jagas üldlevinud arvamust, et ükski purk pole kunagi päris tühi, kui lusikaga selle sees piisavalt ringi lõgistada.
Maahäärberis oli kõik teisiti. Esiteks oli seal selgelt liiga palju toitu. Vimes ei olnud eile sündinud, ega ka mitte üleeile, niisiis hoidus ta kommentaaridest.
Vimesi ja leedi Sybilit teenindas Willikins. Rangelt võttes polnud see tema ülesanne, kui nad kodust eemal viibisid, aga rangelt võttes ei kanna enamik kammerteenreid oma hästiõmmeldud kuue taskus ka pronksist lööginukke.
„Ja mida teie täna hommikul tegite, poisid?” küsis Sybil heatujuliselt, kui taldrikud juba tühjenesid.
„Me nägime ühte kondikubu, kes haises!” kuulutas noor Sam. „Ta oligi nagu üleni üksainus habe, aga haises! Ja me leidsime ühe haisva õunapuu ka, see oli nagu kaka!”
Leedi Sybili tüüne ilme ei muutunud. „Ja siis käisite töntsaka künka peal, eks ole? Ja kuidas kraavtara, tarakraav ja tararaa meeldisid?”
„Seal oli igal pool lehmakaka! Ma astusin sellesse sisse!”
Noor Sam ootas täiskasvanute reageeringut ja tema ema ütles: „Aga sul on ju uued maasaapad. Need ongi just lehmakaka sisse astumiseks mõeldud.”
Sam Vimes vaatas, kuidas poja nägu särab uskumatust rahulolust, kui tema ema jätkas: „Sina vanaisa ütles alati, et kui ma näen välja peal suurt kakahunnikut, peaksin ma seda jalaga natuke laiali lööma, et see ühtlaselt ära laotada, sest nii saab rohi igal pool paremini kasvada.” Leedi Sybil muigas, kui Vimesi ilmet nägi, ja lisas: „Aga see on õige, kallis. Põllumajanduses on sõnnikul väga tähtis roll.”
„Peaasi, et poiss saab aru, et pole vaja hakata rentslist soppa jalaga laiali lööma, kui ta tagasi linna jõuab,” pomises Vimes. „Osa sellest lööb vastu.”
„Noor Sam peaks õppima, kuidas maal asjad käivad. Ta peaks teadma, kust toit tuleb ja kuidas seda saadakse. See on oluline, Sam!”
„Muidugi, kallis.”
Leedi Sybil heitis oma mehele pilgu, millist oskab heita ainult abielunaine. „Sa kasutasid praegu oma „ebaõiglaselt koheldud, kuid kohusetundliku mehe” häält, Sam.”
„Jah, aga ma ei mõista…”
Sybil segas vahele. „Ühel päeval kuulub see kõik noorele Samile ja mulle meeldiks, kui tal oleks sellest kõigest mingi ettekujutus, täpselt samamoodi, nagu mulle meeldiks, kui sina saaksid end lõdvaks lasta ja puhata. Pärast viin ma noore Sami Kodutalusse, et ta näeks, kuidas lehmi lüpstakse, ja saaks mune korjata.” Sybil tõusis. „Aga kõigepealt viin ma ta hauakambrisse, tema esivanematega kohtuma.” Ta märkas paanikat mehe näol ja lisas kiiresti: „Ära karda, Sam, nad ei kõnni seal omal jalal ringi, nad on hoopis väga kallite kastide sees. Sina võiksid ju ka tulla.”
Surm polnud Sam Vimesile võõras – ja vastupidi. Kõige masendavamad olid tema jaoks enesetapud. Ankh-Morporkis poosid enesetapjad end tavaliselt üles, sest Ankhi jõkke hüppamiseks pidi olema juba ülimalt enesetapjalik, suuresti sellepärast, et jõe pinnalt võis mitu korda tagasi põrgata, enne kui õnnestus koorikust läbi tungida. Ja iga enesetapu puhul tuli algatada uurimine, juhuks kui see oli tegelikult peidetud mõrv9, ja kui härra Kindel, linna praegune timukas, suutis saata igaühe igavikku nii kiiresti ja sujuvalt, et need ei pannud seda