Erilised
I OSA
Eriline olemine
„Kitkudes õielt lehti, ei kogu Sa tema ilu1.”
PEOLE SISSE SADAMINE
Kuus hõljuklauda libisesid puude vahel välgu graatsilisusega nagu lapiti õhku paisatud tiirlevad mängukaardid. Sõitjad põiklesid jääga kaetud okste vahel, põlved kõveras ja käed laiali sirutatud, ja naersid. Nende järel sädeles kristalne vihm, peenike jääpuru, mis langes männiokastelt ja peegeldas kuuvalgust.
Tally tundis kõike jäise selgusega – karmi külma tuult paljastel kätel, nihkuvat tõmbejõudu, mis surus tema jalad vastu hõljuklauda. Ta hingas sisse metsa lõhna, männiokste hõng kattis tema kurku ja keelt tihedalt nagu siirup.
Külm õhk muutis helid justkui kargemaks – tema ühikajaki lahtine saba laksus nagu lipp tuule käes, tema nakkuvad jalanõud kriuksusid igal pöördel hõljuklaua sõidupinnal. Fausto lasi otse läbi tema nahantenni hoogsat tantsumuusikat, kuid see polnud välismaailmale kuulda. Üle selle pöörase tümpsu kuulis Tally oma uute ühekiuliste lihaste iga liigutst.
Külm sundis ta silmi kissitama ja silmad jooksid vett, kuid pisarad muutsid tema nägemise veel teravamaks. Jääpurikad vihisesid mööda nagu sätendavad triibud ja kuupaiste muutis maailma hõbedaseks, nagu ärkaks vana värvideta film virvendades ellu.
See kuulus eriline olemise juurde – kõik oli nüüd jäine, nagu oleks maailm talle oma sisemuse avanud.
Shay sõitis Tally kõrvale, nende sõrmed puutusid riivamisi kokku ja Shay naeratas talle julgustavalt. Tally püüdis talle samaga vastata, kuid miski hakkas tal kõhus keerama, kui ta Shayle otsa vaatas. Viis lõikajat olid täna öösel maskeeritud, nende musti iiriseid katsid tuhmid läätsed, julmilusat lõuajoont pehmendas nutikast plastikust mask. Nad olid muutnud end inetuteks, sest nad läksid inetute peole Kleopatra parki.
Tally mõistuse jaoks oli liiga vara maskeraadi mängida. Ta oli vaid kuu aega eriline olnud ja kui ta Shay poole vaatas, ootas ta, et näeb oma parima sõbra uut ja imepärast julma ilu, mitte aga tänaõhtust inetu kostüümi.
Tally kallutas oma lauda küljele, et vältida jääga kaetud oksa, ja katkestas kontakti. Ta keskendus sädelevale maailmale ja oma keha keeramisele, et puude vahelt läbi libiseda. Külma õhu voog aitas tal koondada tähelepanu ümbritsevale ja mitte igatsusele, mis teda valdas – see tuli sellest, et Zane polnud koos nendega siin.
„Üks inetute peoseltskond on otse ees.” Shay sõnad lõikasid läbi muusika, need püüdis kinni kiip tema lõuas ja saatis peaaegu sosinal edasi üle nahantenni võrgu. „Kas sa oled kindlasti selleks valmis, Tally-wa?”
Tally hingas sügavalt sisse, ahmis endasse mõtteid klaarivat külma. Tema närvid olid veel haprad, kuid praegu taganeda oleks täiesti suvaline. „Ära muretse, boss. Asi läheb jäiseks.”
„Peaks nii minema. See on ikkagi pidu,” ütles Shay. „Oleme nüüd kõik rõõmsad väikesed inetud.”
Mõned lõikajad itsitasid, vaadates üksteise võltsnägusid. Tally tajus taas oma millimeetripaksust maski plastikust kühmude ja muhkudega, mis tegid ta näo vinniliseks ja armiliseks, kattes kaunilt keerlevat tätoveeringute võrgustikku. Ebaühtlased hambakroonid varjasid tema teravaid hambaid ja isegi tätoveeringutele käsivartel oli peale piserdatud võltsnahk.
Pilk peeglisse oli paljastanud, kuidas ta välja nägi – täpselt nagu mõni inetu. Kohmakas, kõvera nina, lapselike paksude põskede ja äreva ilmega – kannatamatult ootamas oma järgmist sünnipäeva, udupeade operatsiooni ja reisi teisele poole jõge. Teisisõnu, lihtsalt järjekordne suvaline viieteistaastane.
See oli Tally esimene temp pärast eriliseks saamist. Ta arvas, et on nüüd kõigeks valmis – kõik need operatsioonid olid andnud talle jäised uued lihased ja refleksid, mis olid kiired nagu madudel. Ja siis oli ta treeninud kaks kuud lõikajate laagris, elanud metsikus looduses vähese unega ja varudeta.
Kuid üks pilk peeglisse oli tema enesekindlust kõigutanud.
Ei tulnud just kasuks, et nad olid tulnud linna läbi Vanakestelinna äärelinnade, lennanud üle lõputute ühesuguste pimedate majade ridade. Nähes suvalist tüdimust paigas, kus ta üles kasvas, tekkis tema käsivarte sisekülgedel kleepuv tunne, abi polnud ka ümbertöödeldavast ühikavormist tema uhiuue tundliku naha vastas. Rohelise vööndi pügatud puud tundusid tema ümber koomale tõmbuvat, justkui püüaks linn teda taas tagasi keskpärasusse suruda. Talle meeldis olla eriline, olla väljas ja jäine ja parem, ja ta ei jõudnud ära oodata, millal saab tagasi vabasse loodusesse ja võib selle inetu maski taas maha kiskuda.
Tally surus käed rusikasse ja kuulas oma nahantenni edastust. Fausto muusika ja teiste hääled uhkasid temast üle – hingamise tasane heli ja vastu nägusid vihisev tuul. Ta kujutles kusagil kuulmise piiril nende südametukseid, nagu kajaks lõikajate erutus vastu tema luudes.
„Hargneme,” ütles Shay, kui peohääled lähemale jõudsid. „Ei tahaks liiga kliki moodi välja näha.”
Lõikajate grupp hargnes kaheks. Tally jäi Shay ja Faustoga ning Tachs ja Ho sõitsid Kleopatra pargi kõrgema osa poole. Fausto kohendas oma helikarpi ja muusika kadus, alles jäid vaid tuul ja kauge peokära.
Tally hingas veel korra närviliselt sisse ja tundis rahvasumma lõhna – inetute higi ja mahaaetud alkohol. Peo helisüsteem ei kasutanud nahantenne, seal lasti muusikat läbi õhu, algeline süsteem saatis helilaineid tuhandete puude pealt tagasi peegelduma. Inetud olid alati lärmakad.
Treeningute põhjal teadis Tally, et ta võiks silmad sulgeda ja liikuda kaja järgi pimesi metsas nagu iseenda häälitsustele järgnev nahkhiir. Kuid tal oli täna õhtul oma erilise nägemist tarvis. Shayl olid Inetukülas nuhid ja nad olid kuulnud, et peole kavatsevad tulla võõrad – uus-londonlased, kes jagavad nanosid ja tekitavad pahandust.
Sellepärast olidki lõikajad siin – see oli Eriolukord.
Kõik kolm maandusid kohe hõljuvate kerade strobovalguse piiril ja hüppasid maapinnale, mis oli kaetud külmast praksuvate männiokastega. Shay saatis nende lauad üles puulatvade kõrgusele ootama ja heitis siis Tallyle lõbustatud pilgu.
„Ma tunnen, et sa oled närviline.”
Tally kehitas õlgu, tundes end inetu riietuses ebamugavalt. Shay haistis alati, mida sa tunned. „Võib-olla tõesti, boss.”
Siin, peo vahetus läheduses, meenutas visa mälestus, kuidas ta end alati enne peole minekut tundis. Isegi kauni udupeana oli Tally vihanud seda närvilisust, mis valdas teda, kui ta tajus teda ümbritsevat rahvamassi, kõigi nende kehade kuumust ja temale pööratud pilkude raskust. Nüüd tundus mask talle kleepuv ja imelik nagu tõke tema ja maailma vahel. Väga mitte-eriline. Tema põsed lõid hetkeks plastiku all õhetama, nagu punastaks ta häbist.
Shay sirutus ta kätt pigistama. „Ära muretse, Tally-wa.”
„Nad on kõigest inetud.” Fausto sosin lõikas läbi õhu. „Ja meie oleme siinsamas.” Poisi käsi langes Tally õlale ja lükkas teda kergelt edasi.
Tally noogutas ja kuulis läbi nahantenni teiste aeglast ja rahulikku hingamist. Kõik oli täpselt nii, nagu Shay oli lubanud – lõikajad olid omavahel seotud, murdmatu klikk. Ta ei ole enam kunagi üksi, isegi kui ta sisimas tundis, et midagi on puudu. Isegi kui igatsus Zane’i järele oli kui pead pööritama panev paanika.
Tally tormas läbi okste ja järgnes Shayle vilkuvate tulede poole.
Tally mälestused olid nüüd täiuslikud, mitte nagu siis, kui ta veel udupea oli, pidevalt segaduses ja justkui hägu sees. Ta mäletas, kui tähtis oli kevadpidu inetute jaoks. Kevade lähenemine tähendas, et päevad muutuvad pikemaks ja saab kauem tempe teha ja lauatada ja ees ootab veel palju vabaõhupidusid.
Aga kui nad Faustoga läbi rahvasumma Shayle järgnesid, ei tundnud ta samasugust pinget, nagu ta mäletas eelmisest aastast. Pidu tundus nii rahulik, elutu ja kuidagi suvaline. Inetud lihtsalt seisid, nii arad ja häbelikud, et need, kes tõesti tantsisid, tundusid üle pakkuvat. Nad näisid kõik lamedad ja kunstlikud nagu tujutekitajad videoseinal, kes ootavad, et tõelised peolised saabuksid.
Siiski