Erilised. Scott Westerfeld

kiirustas minema ja veeretas end paika, kus kahe puu oksad üksteise ümber põimusid. Surudes end nende vahelisse kitsasse prakku ütles ta: „Mida plaan nüüd ette näeb, Boss?”

      „Anname neile kere peale, Tally-wa,” noomis Shay vaikselt. „Me oleme erilised. Neil läks esimene rünnak korda, aga nad on siiski kõigest suvalised.” Veel üks nöör laksatas ja Shay tõi kuuldavale mühatuse, millele järgnesid jooksusammud läbi metsa.

      Veel mitme vibu hääl sundis Tally pikali, kuid nooled suundusid kaugemale, sinna, kuhu Shay oli taandunud. Võbisevad varjud vilkusid metsas ja sellele järgnes elektriline särin.

      „Jälle möödas,” itsitas Shay omaette.

      Tally neelatas, püüdis kuulatada üle oma südame metsiku tukslemise, vandus seda, et lõikajad ei olnud taibanud kaasa võtta hiilimiskostüüme, viskerelvi või üldse midagi, mida Tally praegu kasutada saaks. Tal olid vaid tema lõikamisnuga, küüned, erilise refleksid ja lihased.

      Kõige häbiväärsem oli see, et ta oli kuidagi pöördunud. Kas ta oli tõesti nende puude taga peidus? Või vaatas ründaja talle otse otsa, tõmbas rahulikult jälle vibu vinna ja oli valmis teda jalust niitma?

      Tally vaatas üles, et proovida tähtede abil orienteeruda, kuid oksad killustasid taeva loetamatuks mustriks. Ta ootas, püüdis rahulikult sisse-välja hingata. Kui nad uuesti tema pihta polnud lasknud, polnud teda ilmselt näha.

      Aga kas ta peaks põgenema? Või paigal püsima?

      Puude vahele surutuna tundis Tally end alasti. Londonlased polnud kunagi varem niimoodi võidelnud; tavaliselt nad põgenesid ja varjasid end, kui erilised välja ilmusid. Tema lõikaja väljaõpe seisnes jälitamises ja kinnipüüdmises; keegi ei maininud kunagi nähtamatuid ründajaid.

      Ta silmas Shay kuum-kollast kogu sügavamale Radadesse libisemas, eemaldumas, teda üksi jätmas.

      „Boss?” sosistas Tally. „Äkki me peaksime mõne tavaerilise kutsuma?”

      „Unusta ära, Tally. Ära mõtlegi mind doktor Cable’i ees häbistada. Püsi lihtsalt paigal ja ma tulen külje pealt. Äkki õnnestub meil enda väike varitsus korraldada.”

      „Olgu. Aga kuidas see toimima peaks? Nemad on ju nähtamatud ja meie pole isegi mitte…”

      „Kannatust, Tally-wa. Ja natuke vaikust, palun.”

      Tally ohkas, sundis end silmi sulgema ja südant vaiksemalt lööma. Ta kuulatas vinnas vibunööride üminat.

      Kohe tema selja taga kostis kahtlane hääl, vibu tõmmati vinna, nool sätiti paika ja oli valmis lendama. Siis ühines sellega teine ja veel kolmas… kuid kas need olid temale suunatud? Ta luges aeglaselt kümneni, ootas noolte vabanemist.

      Kuid midagi polnud kuulda.

      Ilmselt on ta siin ikkagi peidus. Kuid ta oli kokku lugenud viis londonlast. Kui kolmel olid vibud vinnas, kus siis ülejäänud kaks olid?

      Siis, veel vaiksemalt kui Shay rahulikku ja ühtlast hingamist, kuulis ta samme üle männiokaste liikumas. Aga need olid liiga ettevaatlikud, liiga vaiksed linnas sündinud suvalise jaoks. Vaid looduses kasvanu võiks nii vaikselt liikuda.

      David.

      Tally tõusis aeglaselt püsti, libistas selga mööda puutüve ja avas silmad.

      Sammud tulid lähemale, otse tema poole. Ta nihutas end kõrvale ja hoidis puutüve enda ja hääle vahel.

      Kärmelt üles piiludes mõtles Tally, kas oksad on piisavalt jämedad, et tema kehasoojust infrapunaprillide eest varjata. Kuid ta ei saanud kuidagi üles ronida nii, et David teda ei kuuleks.

      Ta oli lähedal… Ehk võiks ta poisi poole söösta ja teda torgata enne, kui teised londonlased oma nooled lendu lasevad. Lõpuks olid nad kõigest inetud, upsakad suvalised, kel polnud enam ootamatuse eelist.

      Tally pööras oma torkesõrmust, lükkas välja värskelt laetud tera. „Shay, kus ta on?” sosistas ta.

      „Sinust kaheteistkümne meetri kaugusel.” Need sõnad lausuti vaevalt hingates. „Põlvili. Vaatab maapinda.”

      Isegi paigalt suudaks Tally kaksteist meetrit mõne sekundiga läbida… Aga kas ta on nii kiire, et londonlased teda ei taba?

      „Kehvad uudised,” hingas Shay. „Ta leidis Tachsi laua.”

      Tally surus hambad alahuulde, mõistes, miks varitsus korraldati – londonlased tahtsid Eriolukordade hõljuklauda.

      „Pane valmis,” ütles Shay. „Ma tulen tagasi sinu poole.” Kauguses kahe puu vahel väreles Shay kumav kogu, säravalt nähtav, kuid liiga kiire ja liiga kaugel, et millegi nii aeglase kui noolega pihta saada.

      Tally sundis end uuesti silmi sulgema ja kuulatas korralikult. Ta kuulis veel samme, valjemaid ja kohmakamaid kui Davidi omad – viies londonlane otsis veel üht lõikajate lauda.

      Oli aeg rünnata. Ta avas silmad…

      Läbi metsa kajas vastikust tekitav põrin – hõljuklaua propellerid hakkasid tööle ja paiskasid igas suunas murdunud oksi ja männiokkaid.

      „Peata ta!” sisistas Shay.

      Tally juba liikus, tormas hääle suunas, mõistes vastikustundega, et propellerite hääl oli piisavalt vali, et summutada vibunööride valla päästmise häält. Laud tõusis tema ees, kuum-kollane kogu lösutas musta silueti käte vahel.

      „Ta võtab Tachsi kaasa!” hüüatas Tally. Veel kaks sammu ja ta võiks hüpata…

      „Tally, pikali!”

      Tally hüppas pikali, noole suled riivasid tema õlga, kui ta läbi õhu lendas, selle elektrilise laengu särin pani tal ihukarvad püsti tõusma. Veel üks nool vuhises mööda, kui Tally end uuesti jalule veeretas ja lootis pimesi, et neid pole rohkem tulemas.