Heeringas kartuliga ja tee. Ma olen hiilgavas vormis!” Tänu sellelesamale kindral S-le dresseerib ta nüüd vene skaute, jooksutab poisse, õpetab ratsutamis- ja sõjandustermineid. Lõugab hommikust õhtuni. Küllap karjub ka unes. Sõduriga sama pingi peal… Teistel asjaoludel poleks ilmaski minuga ühte lauda istunud. Me NT-ga kohtasime kord teda turul – lihapaviljonis – seisis ja tingis. NT teretas teda, ta noogutas, minu poole ei heitnud pilkugi, nagu poleks mind olnudki, ja jätkas tingimist, ma piilusin, ta ostis suure verise käntsaka, hiiglasliku! Heeringas kartuliga... Vihkan seda turgu ja seda polkovnikut! Rääkis anekdoodi, kuidas eestlased olid nõukogude kaubandusdelegatsiooni saunas pesnud ja riideid täidest puhastanud. Välisminister härra Birk olevat käskinud! Venemaal möllab tüüfus! Kõik puhtaks kasida! Kogu esindus! Eesotsas Gukovskiga! Olge lahked! Bolševistlikud täid on eestlaste tervisele ohtlikud. Kõik prahvatasid naerma. Naeruplahvatus, rõkete kanonaad. Ei saadud mõhkugi aru, kuid naerdi. Naerdi sellepärast, et tema naeris. Teda on ühteaegu naljakas ja õudne vaadata: temast ei jäänud peale naeru midagi; nagu ütles Ljova: „Venemaast ei jää järele muud kui anekdootide kimbud ja needki ununevad, võiks juba rutemini!” Naer oli nagu tõeline orkester, ma hoidsin hinge kinni ja kuulasin: Hélène’i naer kõlas eraldi.
Leppisime kokku, et näeme kirikus.
„Tulete?”
„Ilmtingimata!”
Eile ei käinud kirikus; läksin välja, hakkasin minema, kavatsesin minna, kuid ei jõudnud kohale. Hais segas vahele. Suitsutati heeringaid. Karjuti valjusti ja sõimeldi. Tänavanurgal seisis ja jõllitas hullumeelne vanamees. Tema narmendavate pantaloonide taskust vahtisid välja ajaleheräbalad, mida ta mälus: pistis käe taskusse, rebis tüki ja – suhu!
Ehkki ma kohtan teda sageli, paistis see tol hetkel mulle halva endena. Läksin ringiga: päris mere ääres olid vankrid; sillutisel politseinik ja temaga koos keegi, vahivad kõiki teraselt, otsivad või ootavad kedagi. Uus ring. Jõudsin tagasi sirusniku juurde, kus kuulasin eile pikalt muusikat, mis aknast voogas. Nüüd olid seal pambud, nutt, sõim, sagin, kõikjale tungiv suitsukalahais – vaat selline muusika!
Nii ma kirikusse ei jõudnudki.
Käisime Hélène’iga Bi-Ba-Bos (film oli Robinson Crusoe’st, jama tegelikult, kuid raputas mind miskipärast, tundsin, et elan, et miski on algamas – küllap pettekujutelm). Jalutasime Schnelli tiigi ääres. Kogu allee oli kaetud roosakasvalgete kastaniõitega, nagu oleks kohev vaip maha laotatud. Kõndisime aeglaselt läbi linna. Hélène piilus igasse soppi.
„Revelis on nii palju pisikesi tänavaid, tahaks igaühe läbi käia!”
Kujutlen vaevata teda ette gümnaasiumitüdrukuna. Kui palju ma nägin neid Peterburis! Vilkaid, kartlikke, pikad paljad kaelad, pruun kašmiirkleit, mõnikord bordookarva, seda värvi, nagu on paks punane veri päikese käes, kapott, peleriin, keep, koketsed soengud, pearätid, hundikutsikalik altkulmupilk.
Näitas, kus nüüd elama hakkavad. Seisime sünagoogi juures. Kõndisime üle Klevernaja12, silla juures põrkasime Tšatski otsa. Hélène ehmus ja haaras mul käest. Ma rahustasin: ta on ohutu.
„Miks Tšatski?”13
„Hüütakse niimoodi…”
Rääkisin, et ennevanasti mängis ta kinematograafis – kord armastajaid, kord sarvekandjaid –, mõnda aega kohalikus teatris. Muud, mida olen kuulnud, ei hakanud rääkima: tema naisest, samuti näitlejast, kes kas tegi enesetapu või suri mingitel häbiväärsetel asjaoludel…
Käin nüüd Solovjovide pool raamatuid võtmas – ehkki neil pole ruumi peaaegu üldse, ostavad ikka edasi; nende poeg Serjoža (ta on vist kuusteist) ütles, et tal lonkab saksa keel, tahaks grammatikat paremaks saada; ma ei oska grammatikat üldse.
Hélène mainis, et käib laupäeviti koos tädiga turul. Hakkasin ka käima. Vastik koht – vankrid, letid, soolveeplekistes nahkpõlledes kalamüüjad sukelduvad tünnidesse, keeravad läikiva heeringa võipaberisse. Hobused seisavad vagusi, vehivad sabaga, tammuvad, roojavad, lähevad pikapeale kärsituks, vankrid raplevad, mütsuvad, inimesed põrkuvad eemale, naeravad… Kaos! Kõik see – inimesed, loomad, liha, kala, jalge all puruks litsutud puuviljad – on üks ühtne organism, mis hingab, haiseb, käratseb, liigub, haarab käest kinni, tungib sõõrmetesse, see elukamakas on täitmatu ja peatumatu, võimatu on tema kihamist katkestada. Ei kohanud kedagi. Ja jumal tänatud, ma poleks suutnud Temaga seal rääkida. (Suitsukala hais on riietesse imbunud, Herr Tidelmann tõmbas täna koguni nina viltu ja heitis mulle terava pilgu. Lõuna ajal käisin parfümeeriaäris.)
Näitas mulle oma sakvuajaaži, selles laekake, laekakeses 1867. aasta Evangeelium ja püha Nikolai ikoon – puitraamis, klaasi all, ehtne külaikoon.
„Vanaema kinkis selle mulle, kui oli suremas. Vaadake, kui lahke näoga ta on! Mõnikord ma vaatan ja tema naeratab… Aga mõnikord teen lahti ja tema on kurb! Siis tahaksin talt küsida: miks Te küll nõnda kurvastate?”
„Kas olete kordki küsinud?”
„Ei, mis te nüüd.”
„Tulete?”
„Ilmtingimata!” 10-nes Hakkasin jälle kirikusse minema. Leinarongkäik puusärgiga. Läksin ära mere äärde. Kõik oli äkitsi rohetama löönud. Rammus lehestik. Päike nagu elavhõbe. Kassitapp, kanakoole, kanapimedus. Liiga hilja. Tahtsin joosta – liiga hilja!
Sain enda peale vihaseks.
„Kas tulete?”
Ei tulnud.
Ljova loeb Rozanovit ja nõustub temaga, et kogu XIX saj kirjandus on sisutühi ja sellest ongi hinges säärane tühjus.
Käisin silla taga, läksin tema majast mööda; kõik mu sees võbises; jalatsivabriku juures kohtasin Dmitri Gavrilovitši. Ta rõõmustas mind nähes; andis kätt. Märkas, et mul on lööve, ja tõmbas käe tagasi; ma selgitasin, et töötan värvidega, liimin reklaame litograafias, tuleb palju käsi pesta, kümme korda päevas, sellest ka lööve, ta rahunes, tegi näo, et muretseb minu pärast – kuid oli muidugi ebameeldiv. Ta pakkus, et kõnniksime koos; esitas hulgaliselt küsimusi, rääkisime Pavlovskist, leidsime ühiseid tuttavaid… Sellal kui kõndisime piki jõge, arutles ta, et oleks ammu aeg jõest lahti saada. Siit ei tulevat muud kui haisu ja haigusi. Viis jutu Howardi utoopialinnale ja Kopli ehitamisele sellise projekti järgi, rääkis sellest Jekaterinentalini välja. Seal oli palju rahvast. Tuldi vaatama erinevate seltside orkestrite võistlust. Lilleaedades müttasid kunstkärnerid. Dmitri Gavrilovitš oli jutuhoos, muheles endamisi, siis aga hüüatas: „Kujutage ette sellist linna nagu Jekaterinental! Kujutlege, kuidas oleks siin elada!” Kohtas mingit oma tuttavat – vuntside ja jalutuskepiga, jäi temaga jutlema, mind ei tutvustanud, lasi minna…
küll tänanegi närbub nagu eilne
.. Õhtu. Läksin välja, hakkasin minema, mõtlesin, et lähen, jõudsin meie tänava lõppu, keerasin ümber nurga: seal aga oli jõle vanamees ja ta nuuskas, valjusti, ning seejärel sülitas pikalt. Ma ei saanud pilku ära. Vahtisin. Keerasin ringi, läksin tuppa ja rohkem välja ei läinud. Kogu päeva lõõtsus hoovis tugev tuul, rebis kõik kirsid paljaks, korraldas tõelise tuisu (kirjutasin mõned eelmise aasta leheküljed ümber, üht-teist viskasin välja).
1.7.22, Revel
Ta ei tulnud. 11. august Keegi muust ei räägigi kui M. Tšehhovist ja uuest Nanseni passist14. Tahtsin üht-teist „Erik XIV” kohta kirja panna, kuid nüüd lappasin lehti ja isu kadus täitsa ära. Kõndisin täna turuni, kohtasin teel sinna ja tagasi kolme inimest; igaüks – „Tšehhov! Nansen!”. Mind jätab ükskõikseks. Strindberg, Hauptmann, „Kilk”. Kõige tähtsam, et Hélène oli teatrist vaimustuses.
Kõndisime kogu tee jalgsi.