kui minu omad ning Arthuri jagu kasvas kõige paremini.”
Selle õnneliku mälestuse kiuste tundus Damarisele, et õde on pinges. Ta päris murelikult: „Milles asi, kullake?”
„Post tuli,” ütles Florence Oakley. Tuul haaras ta hõbedastest juustest ning sakutas salke kuklasse keeratud juukserullist.
Tekkis vaikus. Damaris vaatas talle oodates otsa, süda raske. Ta ei küsinud, mida post oli toonud. Ta teadis, mis see oli, kuid ta ei tahtnud seda kuulda. Iga viimanegi võidetud sekund enne, kui need sõnad välja öeldakse, oli väärtuslik, sest pärast seda, kui need on välja öeldud, ei ole miski enam endine.
Florence sirutas end pingutusega veidi, valmistudes soovimatut uudist edastama.
„Tuli kiri,” lausus ta. „See on kindel. Ta tuleb.”
„Mürk,” ütles Geoffrey Painter, „oli omal ajal relvana hoopis populaarsem kui see on tänapäeval. Oo, vorstirullid taignas! Kas sa oled neid söönud, Meredith?”
„Vaata ette!” sosistas Alan Markby talle kõrva. „See võib olla kihvtitatud.”
„Kas Geoff tüütab teid jälle oma mürkidega?” küsis vorstirullide kandiku hoidja Pam Painter. „ Ausõna, tal on kinnisidee.”
Markby naeratas talle. „Tagasihoidliku politseinikuna ütlen, et mul on olnud sageli põhjust olla tänulik Geoffi teadmiste eest mürkide asjus. Meil on nendest palju abi olnud.”
„See ei anna mingit põhjust julgustada teda praegu nendega jätkama,” ütles Pam elavalt. „Geoff! See teema on keelatud, eks?”
„Te ju kujutate ette, missugune ta veel maakonnanõukogu koosolekutel on!” ütles Geoff, laskmata end sellest korraldusest häirida. „Alanit ja Meredithi see huvitab, Pam.”
„Meil on soolaleivapidu,” vaidles ta naine vastu. „Õhkkond peaks olema rõõmsameelne!”
Ta astus vorstirullikandikuga edasi teiste külaliste poole, kes olid tihedalt Paintersite uhiuue maja üsna väikesesse võõrastetuppa surutud. Meredith arvas, et on mõttetu paluda Geoffil mürkidest mitte rääkida. Geoff oli üks neid inimesi, kel on õnnestunud ühildada töö ja hobi. Ta armastas oma tööd ja talle meeldis sellest rääkida. Seistes keset täis tuubitud tuba, kiilanev pea kuumusest ja ta enese entusiasmist punetamas, oli tema käsutuses täiesti uus publik. Kuidas saanukski ta sellest mitte välja teha?
„Kuidas teile uus maja meeldib – nüüd, kus te end sisse olete seadnud?” küsis Meredith teda sellest teemast kõrvale juhtides.
Geoff vaatas toas ringi, just nagu näeks seda esimest korda. „Hästi. See on see, mida Pam tahtis. Mulle endale tundub see pisut kitsas, kuid nõnda nende moodsate majadega on.”
Pam, kes parajasti tühja kandikuga mööda läks, kuulis viimaseid sõnu. „Meil oli vaja midagi väiksemat. Lapsed on kolledžis. Too teine maja oli suur ja laialivalguv ning sellega oli kõvasti tööd. Paljudele ei meeldi need uut tüüpi majad, kuid mul pole aega mõne vana hoone renoveerimiseks. Ma tean, et sa tegid oma majakese korda, Meredith, ja see on ka väga kena – oma iseloomuga ja puha. Või oli see ilus enne toda õnnetut lugu, mis maja troostitusse seisukorda jättis. Kuid mul on rohkesti muid asju, mida ma väljaspool kodu teha tahan. Pole mingit mõtet paluda Geoffil midagi remontida või korda teha, ta pole kunagi eriline meistrimees olnud. Tahtsin lihtsalt sisse kolida, asjad lahti pakkida ja eluga edasi minna. Aeg on kolida – kas nüüd või mitte iial – nii ma Geoffile ütlesin.”
Geoff küll noogutas kõige selle peale, kuid tal oli siiski vastuväiteid tagataskus varuks. „Ta ütles, et tahab väiksemat, kuid nüüd pole meil millegi jaoks ruumi ja Pam ei viska ju mitte midagi ära!”
„Ma ei saa visata minema asju, mida lapsed ühel päeval tahta võivad,” ütles ta naine tarmukalt. „Ja sina ei loobuks ainsamastki oma raamatust!”
Meredithile lisas ta: „Ma möönan, et toad paistsid hoopis suuremad, kui me nägime neid tühjana, aga me seame end aja jooksul sisse.”
Pam kadus ühes kandikuga kööki. Meredith mõtles toas ringi vaadates, kuivõrd ilmne kõige selle uudsus oli. See rippus õhus, uue puidu ja värske maalritöö hõngus. Isegi üle toitude ja jookide lõhna võis tajuda seda erilist, kemikaalidele vihjavat odööri, mis on küljes uutel vaipadel ja kardinatel. Mitte üksi elanikud ei pidanud end majas sisse seadma, majalgi oli vaja aega, et nendega kohaneda.
„Arseen!” ütles Geoff melodramaatilise kõõrdpilgu saatel. Nüüd, kus naine oli tee pealt eest, pöördus ta bumerangile omase vältimatusega lemmikteema juurde tagasi. „Victoria ajastu kuulus mürk. See oli nende jaoks nii käepärane. Peaaegu igas majapidamises leidus arseeni sisaldav preparaat, et hoida ohjes kahjureid, kes olid nuhtluseks isegi parimates majades.”
„Kindlasti,” ütles Meredith, „muutis see asja üpris ilmseks?”
„Mitte kõik arstid ei tundnud seda ära,” lausus Geoff. „Tõenäoliselt jäid nii mõnedki surmajuhtumid kahe silma vahele, sest põhjus aeti segi haiguste meditsiiniliste sümptomitega. Isegi kui seaduse silmis oli tegemist kohtuasjaga, seisnes raskus selle tõestamises.”
„Niisiis, miski ei muutu,” lausus Alan Markby kahetsevalt.
Paistis, et Geoff ei kuulnudki seda. „Veel nii hiljaaegu nagu varastel 1960ndatel jalutas kurikuulus Louduni Must Lesk ühest Prantsuse kohtust vabana välja eeskätt seetõttu, et kohtuekspertiisi tõenditele heideti kahtlust – ja teda süüdistati ometi selles, et ta oli mürgitanud pool oma perekonnast ja mõned naabridki!”
Nende kõrvale ilmus James Hollandi toekas kogu. „Võib-olla,” ütles ta leplikult, „oli ta süütu.”
„Võib-olla oligi,” nõustus Geoff. „Kuid suur hulk inimesi, kes Victoria aegadel tõepoolest arseenimõrvade eest üles poodi, võisid olla süütud. Arseeni kasutati tavaliselt ka sellistes asjades nagu roheline värv. Kui teil on väga vana roheliste kaantega raamat, siis peske pärast selle käes hoidmist käsi. On olemas teooria, et Saint Helenal mürgitas Napoleoni aeglaselt ta enda roheline tapeet.”
See paistis isa Hollandile meeldivat. „Küünlavalgus,” ütles ta meelisklevalt. meelisklevalt. „Gaasilatern. Üüritõllad. Naised nondes tohututes uhketes krinoliinides.”
Teised vahtisid talle otsa.
„Viktoriaanlik melodraama,” selgitas mees. „Mulle see meeldib. Kõik need Londoni uttu mattunud tänavad ja suured sünged häärberid. Viska veel sekka pisut mürgitamist ja ma olengi konksu otsas.”
„See pole nüüd küll see, mida ma ühelt vaimulikult ootaksin!” naeratas Markby talle laialt.
„Mulle meeldib hea põnev lugu,” lausus James enesega rahul olevalt.
„Seeneravioole? No ei, Geoff, sa ei heieta ometi ikka veel mürkidest?” Pam oli uue kandikutäiega jälle välja ilmunud.
„Raamatud,” ütles Markby kärmelt. „Me arutame oma lemmikkirjanduse üle.” Ta vaatas Pamist mööda noore naise poole, kes seisis otse Pami taga. „Kuidas sinuga on, Juliet? Mida sulle ajaviiteks lugeda meeldib?”
Kõnetatud naine tuli nende vestlusringi. Esimest korda talle pilku heitev võõras oleks pidanud teda arvatavasti palju nooremaks, kui ta oli. Seljal rippuv hele pikk pats, ümmargused koolitüdruku prillid ja vaid väga vähese meigiga kaunistatud värske jumega nahk vihjasid üheskoos kahekümnele eluaastale. Alles siis, kui ta rääkima hakkab ja kuulaja tähelepanelikumalt kuulab, tõstetakse hinnang kolmekümnele aastale. Juliet Painter oli tegelikult kolmekümne nelja aastane. Tal oli seljas kolmeosaline kastanpruuni tooni sirgelõikeline, kuid vabalt langev kostüüm. Disain oli lihtne, kuid – otsustas Meredith – kallis. Hind peitus lõikes ja materjalis.
„Ei loegi eriti,” lausus Juliet hooletult. „Pole sellist aega. Ma ei loeks nagunii sedasorti asju, millest James räägib.”
„Siis sa ei tea, millest ilma jääd,” ütles James Holland sellest ninanipsust heitumata. Nad vahetasid omavahel sellise naeratuse, nagu vanad sõbrad ja nääklevad