Jõuluingel. Marcia Willett

tegelikult on.”

      „Ma ei mõista. Kui klooster kuulub õigusjärgselt niikuinii sulle…”

      „Tead mis, vanapoiss,” andis Tommy mõista, et on temaga niigi kannatlik, „ühel heal päeval sa mõistad, et su vanad head sõbrad tahavad edasi liikuda. Sa annad Phil Brewsterile rohelise tee. Tema käitub nagu hotelliomanik ikka ja teeb ülihea pakkumise, milles nunnad näevad katset nende tulevikku kindlustav usuühingu varandus säilitada. „Oo jaa,” ütlevad nad. „Me oleme väga tänulikud.” Phil saab positiivse kinnituse, et pakkumine võetakse tõenäoliselt vastu, saadab selle sulle edasi, aga seejärel – põmm! – ilmun välja mina, käes vana testamendi koopia. Tehing ebaõnnestub ja paik on minu. Ma tean kedagi, kes on nõus sealkandis asuva suvalise kinnistu eest ülikõrget hinda maksma.”

      „Aga mis kasu saavad nunnad?”

      Selle küsimuse peale puhkes Tommy naerma, südamest naerma. „Sa lihtsalt ei taipa, ega ju?” küsis ta. „Nemad ei saa midagi. Mina saan oma esivanematelt päritud kodu tagasi ja müün selle parimale pakkujale, nunnad aga saavad oma varanduse kätte taevas, kus seda ei riku ei koiliblikad ega rooste. Aga praegu hangid vajalikud tõendid sina ja seejärel astun mängu mina. Nagu ikka, saad sa palka ja kuluhüvitist.”

      Caine tõstab pea. Tuul muutub tugevamaks ja vastu aknaklaase peksab vihm. Talle pakuti õhtusööki, mille ta tänulikult vastu võttis. Tal oli plaanis kedrata lugu oma raamatust, rääkida teleseriaalist ja mainida ka paari nime: Simon Schama, Dan Cruikshank. Aga kes on see tütarlaps, „Jalutuskäigud Wainwrightis” saatejuht?

      Ta kuuleb lärmi. Trepil seisab talupidaja naine ja mees lahkub kähku toast, et temaga kohtuda; ta sulgeb enda järel ukse, et terase pilguga mustad silmad tema toas midagi ei märkaks.

      Lärmakas mutt, mõtleb ta, aga naeratab naisele ja keerab nunnumeetri põhja.

      „Kas õhtusöök on tõesti juba valmis, proua Trembath? Taevas hoidku, pärast värskes õhus veedetud päeva olen ma näljane nagu hunt.”

      „Laud on kaetud, härra Caine,” lausub naine, kui mees tema järel trepist alla läheb.

      Dossie paneb telefoni käest ja teeb sülearvutisse paar märkust. Sellel hommikul töötab ta köögis ning see ruum on palju soojem kui tema pisike põhjapoolsete akendega kabinet ülakorrusel; vähemalt saab ta viimasel ajal kasutada töötuba, mis on tervenisti tema päralt. Nii mõndagi on muutunud sestsaadik, kui ta palju aastaid tagasi väga noore lesena taas koju tuli, lapse sünnitas ja karjääri teha proovis. Tema vanemad olid külalistemaja pidamisega kaasneva rabelemise kõrval Clemi hoidnud, Dossie aga oli organiseerinud lõuna- ja õhtusööke, valmistanud teiste perede köökides erilisteks puhkudeks ette pidusööminguid.

      „Loomulikult saame me hakkama, kullake,” ütles Dossie ema. „Ja me teame, kui palju on neid, kes haaraksid silmapilk kinni võimalusest sind mis tahes pereüritusele toitlustajaks kutsuda.”

      Emal oli õigus. Dossie vanematel oli kõikjal poolsaarel hulgaliselt tuttavaid, kes soovisid kogu hingest aidata oma sõprade lesestunud tütrel eluga toime tulla. Aja jooksul rajas Dossie igati usaldusväärse kilendibaasi ja rändas läbi terve maakonna Launcestonist Penzance’ini ja Falmouthist St Ives’ini, kuna Pa ja Mo1 kodus last hoidsid. Viimasel ajal on Dossie endalt rohkem kui korra pärinud, kas ta ikka käitus õigesti, kui jäi koormaks kaela kahele keskealisele inimesele, kes püüdsid endale elatist teenida. Tookord polnud ta kujunenud olukorda sellisena näinud. Pa ja Mo olid nii laia haardega, nii võimekad ja täiesti muretud. Nende külalised, peamiselt sõprade sõbrad ja sõprade vanemad, kellest juba pärast esimest külaskäiku näisid saavat vanad head semud, saabusid järgmisel korral, sabas koerad – või isegi mõni lapselaps –, ning elegantne hall kivimaja – Court – oli alati rahvast täis. Dossie oli harjunud, et leidis nii mõnigi kord piduliku lõunasöögi valmistamise järel Trurost tagasi jõudes võõrastetoast kaks vanahärrat, kes enne pubisse suundumist Pa seltsis pärastlõunanapsi võtsid, samal ajal kui nende naised köögis Mo’ga lobisesid ja järgmise päeva hommikusöögi tellimuse sisse andsid. Koridoris või väikeses telerisalongis, kus mõni külaline uudiseid jälgis, võis vabalt pikutada paar koera.

      Clemile see meeldis. Kui ta väike oli, tõid külalised talle pisikesi kingitusi, närveerisid tema pärast keskkooli lõpueksamite ajal, julgustasid teda astuma ülikooli, Pa ja Mo aga suhtusid temasse just sellise armastava neutraalsusega, mis ta sõltumatu loomuga nii hästi sobis. Ja nüüd avaneb Dossiel võimalus armastuse ja suuremeelsuse eest neile tänulik olla. Rollid on ümber pööratud, sest tema saab toetada neid samamoodi, nagu nemad kunagi toetasid teda ja Clemi. Alles pärast seda, kui Pa’d tabas insult ja ta traditsioonilise Inglise hommikusöögi jäänuste keskel kokku varises, oli tütrel õnnestunud neid veenda, et on aeg loobuda „H-dest” ja „H-nautijatest”, nagu nad oma hommikusöögipakkumisi ja einestajaid nimetasid, aga paar lemmikklienti jättis Mo siiski alles. Pa ja Mo käituvad ikka veel nagu tüüpilised vana kooli võõrustajad ja kõigil on lõbu laialt.