Sealt leidis ta Willi kritseldatud kirjakese. Õigupoolest ei olnudki see tühipaljas kritseldus. See oli luuletus.
Tessa Grayle, meenutamaks õhtut, kui talle toodi lugeda„Vathek”.
Kaliif Vathek ja tema hord,
on võrratud. Sa loe või kord,
siis näed, et võid mind uskuda.
Kui ei, siis mälust kustuta
see lepitusekatse sa.
Tessa puhkes naerma, kuid kattis otsekohe suu käega. Pagana Will: ikka suutis see poiss panna ta naerma – isegi kui ta seda ei soovinud; isegi kui ta teadis, et oma südant talle kas või pisutki paotada on sama mis võtta hukutavat mürki. Tüdruk heitis „Vatheki” ja Willi sihilikult koleda värsi öökapile, viskus voodile ja peitis näo patja. Ta kuulis ikka veel Jemi viiulipala. Ukse alt sisse immitsevad helid olid täis magusat kurbust. Kogu vaimujõudu kokku võttes tõrjus ta Willi mõtetest välja ning tõesti: kui ta lõpuks magama jäi ja und nägi, ei ilmutanud poiss ennast – ime küll – kordagi.
Järgmisel päeval sadas vihma ning kui nad neljakesi – tema, Jem, Will ja nende kohvreid kandev Cyril – tõllast välja astusid ja Kings Crossi jaama poole tõttasid, tundis Tessa vihmavarjust hoolimata, kuidas Jessamine’ilt laenatud ilus kübar hakkab talle kõrvade peale vajuma nagu vettinud ja sorgus tiibadega lind. Läbi halli vihmavalingu eristas tüdruk üksnes suurt imposantset hoonet, mille fassaadil kerkis taeva poole kellatorn. Torni tippu ehtiv tuulelipp näitas, et tuul puhub otse põhjast. See oli vinge ja piitsutas talle näkku külmi piisku.
Jaamahoones valitses kaos; inimesed sebisid edasi-tagasi, ajalehepoisid pakkusid hõikudes oma kaupa, rinnale kinnitatud tahvleid kandvad mehed reklaamisid kõike, alustades juuksevedelikust ja lõpetades seebiga. Vöötatud ruudulist jakki kandev poisike tormas siia-sinna, püüdes plehku pista ema eest, kes jooksis talle järele. Lausunud midagi Jemile, kadus Will kohe rahva sekka.
„Läks minema ja jättis meid siia, jah?” ütles Tessa, maadeldes vihmavarjuga, mis ei tahtnud sulguda.
„Luba ma panen selle kinni.” Jem sirutas kiiresti käe, vajutas mehhanismile ja vihmavari sulgus resoluutse klõpsatusega. Niiskeid juukseid silmilt lükates naeratas Tessa noormehele. Samal hetkel ilmus nähtavale Will, kaasas pahura moega pakikandja, kes vabastas Cyrili kohvritest ja nähvas, et nad kiirustaksid, sest rong ei hakka nende järele ootama.
Will juhtis pilgu pikkamööda ja mõistaandvalt Jemi kepile ja siis pakikandjale tagasi. Tema sinised silmad tõmbusid kitsasteks piludeks. „Meie järele hakkab,” ütles ta, näol hirmuäratavalt jäine naeratus.
Pakikandja näis olevat jahmunud. „Jah, söör,” lausus ta märksa leplikuma tooniga ning hakkas minema ees, juhatades neid platvormile, kust rong pidi väljuma. Inimesed – neid oli nii palju! – tulid ja läksid. Rahvasummast läbi trügides klammerdus Tessa ühe käega Jemi külge, teisega hoidis kinni Jessamine’i kübarat. Jaamahoone teises otsas, kus rööpad suundusid katuse alt välja, nägi ta vihmahalli taevast, mille muutsid veel hallimaks nõgi ja suits.
Jem aitas tal ronida üles nende kupeesse. Kohvritega oli veel hulk õiendamist, aga siis andis Will pakikandjale jootraha, kostis hõikeid ja kõlas vile – väljumisaeg oli käes. Vaevalt oli uks nende järel sulgunud, kui rong nõksataski paigalt. Aknast tormasid mööda valged aurupilved, rattad kopsisid rõõmsalt.
„Kas võtsid teele lugemist kaasa?” küsis Will, kes oli seadnud end sisse Tessa vastas; Jem istus tüdruku kõrval, tema kepp toetus sealsamas vastu seina.
Tessa mõtles Willi toodud „Vathekile”, milles oli poisi kirjutatud luuletus. Ta oli jätnud selle kiusatuse vältimiseks Instituuti – umbes nii, nagu jäetakse maha isuäratavad kommid, kui ei taheta kaalus juurde võtta. „Ei,” vastas ta. „Mulle pole sattunud viimasel ajal kätte niisugust raamatut, mida kangesti lugeda tahaksin.”
Will surus lõuapärad kokku ega lausunud sõnagi.
„Kas teile ei tundu, et reisi alguses on alati midagi iseäralikult erutavat?” küsis Tessa, surudes nina vastu vaguniakent, ehkki sealt ei paistnud suurt midagi peale suitsu ja tahma ning ladistava vihma; London oli uppunud halli hämarusse.
„Ei,” vastas Will, laskis end seljakile ja tõmbas kübara silmile.
Tessa, nägu ikka vastu klaasi, vaatas, kuidas hämune London aegamööda selja taha jäi ja koos sellega lakkas ka vihm. Varsti libisesid akna tagant mööda rohelised aasad, mida kirjasid valged lambad. Aeg-ajalt võis kauguses näha vilksatamas külakiriku torni. Taevas polnud enam hall, vaid läbi rõskuse ja udu hakkas aimuma sinist, millest libisesid üle väikesed mustad pilved. Tessa vaatas seda kõike lummatult.
„Kas sa pole kunagi varem maal viibinud?” küsis Jem ning erinevalt Willist näis ta tundvat siirast huvi.
Tessa raputas pead. „Minu mäletamist mööda ei käinud me New Yorgist kusagil, kui välja arvata Coney Island ja seda ei saa just maakohaks nimetada. Küllap sõitsime Tumedate Õdedega teel Southamptonist Londonisse läbi nii mõnestki külast, aga õues oli pime ja pealegi hoidsid nad kardinad akende ees.” Tessa võttis tilkuva kübara peast ning asetas nende vahele istmele kuivama. „Ometi on mul tunne, nagu oleksin seda kõike juba näinud. Raamatutes. Kujutlen end iga hetk nägevat puude tagant kerkimas Thornfield Halli või kivisel kõrgendikul troonivat Vihurimäed.”
„Vihurimäe on Yorkshire’is,” torkas Will kübara serva alt. „Me pole Yorkshire’i lähedalgi. Isegi mitte Granthamis. Pealegi pole seal midagi rabavat – lauged künkanõlvad ja oruveerud – ei ühtki korralikku mäge nagu meil Walesis.”
„Kas sa igatsed Walesi järele?” küsis Tessa. Tüdruk poleks osanud vastata, miks ta seda tegi – ta ju teadis, et tema minevikus sorimine mõjub Willile sama ärritavalt kui härjale punane rätt, aga see lipsas tal lausa iseenesest üle huulte.
Will kehitas kergelt õlgu. „Mida seal nii väga taga igatseda on? Lambad ja laul,” vastas ta. „Ja naljakas kõnepruuk. Fe hoffwn i fod mor feddw, fyddai ddim yn cofio fy enw.”
„Mida see tähendab?”
„See tähendab „Tahaksin ennast nii täis juua, et ei mäletaks enam omaenda nimegi.” Väga kasulik teada.”
„See ei kõla just eriti patriootlikult,” tähendas Tessa. „Kas ei maininud sa just äsja sealseid mägesid?”
„Patriootlik?” Willi näost võis välja lugeda endaga rahulolu. „Ma ütlen sulle, mis on patriootlik. Oma sünnipaiga auks lasksin tätoveerida Walesi draakoni endale…”
„Sa oled veetlevas tujus, eks William?” sekkus Jem. Ehkki tema häälest ei kostnud teravust, oli Tessa poisse nüüd juba piisavalt kaua jälginud, teadmaks, et kui nood kõnetavad teineteist tavapäraste lühendatud vormide asemel täisnimega, on sel mingi eriline mõte. „Ära unusta, et Starkweather ei salli Charlotte’i; kui kavatsed sellises meeleolus…”
„Luban pugeda nahast välja, et vanamehele meeltmööda olla,” vastas Will, ajades end sirgu ja kohendades lömmiläinud kübarat. „Tõotan võluda teda kõigest väest ja jõust, nii et kui olen kord lõpetanud, lamab ta oimetult maas ja püüab meenutada, mis tema nimi on.”
„Ta on kaheksakümne üheksa aastane,” pomises Jem. „Pole välistatud, et ta ei mäleta seda niikuinii.”
„Tundub, nagu hoiaksite oma veetlevaid kombeid pärastiseks,” lausus Tessa. „Oleks ju kahju neid meie peale raisata.”
„Tabasid naelapea pihta,” vastas Will heatujuliselt. „Ja Starkweather ei kanna viha Charlotte’i peale, Jem. Ta vihkab tema isa.”
„Isade patud,” ütles Jem. „Starkweather ei ole valmis vaatama hea pilguga ühegi Fairchildi ega nendega seotud isikute peale. Charlotte ei lasknud isegi Henryl kaasa tulla…”
„Põhjus oli selles, et iga kord kui Henry omapäi majast välja lastakse, tuleb arvestada rahvusvahelise skandaaliga,” selgitas Will. „Aga et vastata