langevad
ja vastastikku sirutavad käe –
jagavad ande nad.
„Oh jaa. See näeb tõepoolest välja just niisugune, nagu ma ette kujutasin.” Tessa pöördus naeratades oma kõrval seisva poisi poole. Noormees oli just aidanud tal astuda üle lombi ja tema käsi toetas küünarnukist veidi kõrgemal ikka veel viisakalt tüdruku käsivart.
James Carstairs naeratas talle vastu, elegantne oma tumedas ülikonnas, hõbedased juuksed tuules lehvimas. Tema teine käsi puhkas nefriitkäepidemega kepil ja kui nende ümber sagivast rahvasummast keegi juhtumisi mõtleski, miks peaks nii noor inimene kõndima kepiga, või pidas tema juuste värvi ja näojooni ebatavaliseks, siis uudistama ei jäänud igatahes keegi.
„Jumal tänatud,” ütles Jem. „Hakkasin juba kartma, et kõik, millega Londonis kokku puutud, valmistab sulle pettumuse.”
Pettumuse. Nate oli kord lubanud, et Tessal pole Londonis millestki puudu. Vend oli tõotanud talle uut elu, ilusat kodu, linna, kus on kõrged majad ja uhked pargid. Selle asemel oli tüdruk saabudes leidnud eest midagi muud: siin olid oodanud teda õudus, reetmine ja hädaohud, milletaolisi ta varem poleks suutnud endale ettegi kujutada. Ent ometi…
„Sugugi mitte kõik.” Tessa tõstis pilgu ja vaatas Jemile silma.
„Rõõm kuulda.” Jemi hääl oli tõsine, ta ei öelnud seda naljatamisi. Tüdruk pööras pilgu poisilt ära ja vaatas nende ees kerkivat suursugust ehitist. Westminsteri katedraali uhked gooti stiilis tornid kõrgusid taevasse. Päike nägi kurja vaeva, et pääseda kullaga ääristatud pilvede vahelt välja piiluma, ning kirik kümbles selle vaevalises valguses.
„Siin see siis tõepoolest ongi,” tähendas Tessa, kui Jem tõmbas teda edasi sissepääsu poole. „Tundub nii…”
„Maapealne?”
„Tahtsin öelda, et rahvarohke.” Kirik oli täna avatud turistidele ning nood sebisid asjalikult suurtest ustest sisse ja välja, enamikul käes Baedekeri teatmik. Kui Tessa ja Jem trepist üles läksid, möödus neist rühm Ameerika turiste. Järgnedes kiiruga giidile, kes pidi neile katedraalis ringkäigu korraldama, ajasid keskealised naised omavahel poolihääli juttu ja korraks tekitas nende tuttavlik aktsent tüdrukus koduigatsuse. Siis lasksid Jem ja Tessa end voolust sujuvalt kaasa kanda.
Kirikus lõhnas metalli ja külmade kivide järele. Tessa ajas pea kuklasse ja vaatas täis imestust ringi. Pühakoda oli nii suur, et Instituut näis selle kõrval külakirikukesena.
„Pöörake tähelepanu kolmele löövile,” heietas giid monotoonselt ning hakkas selgitama, et väiksemad löövid paiknevad ida ja lääne suunas. Räägiti vaikselt, ehkki teenistust parasjagu polnud. Jemi kõrval kiriku idaosa poole liikudes märkas Tessa, et tema jalge alla jäävatele kividele on raiutud aastaarvud ja nimed. Ta muidugi teadis, et Westminsteri katedraali on maetud kuulsad kuningad, kuningannad, sõjakangelased ja poeedid, aga polnud osanud oodata, et seisab kord otse nende peal.
Jõudnud katedraali kagunurga juurde, aeglustasid Jem ja Tessa käiku. Nende pea kohal olevast roosaknast voogas sisse veena sillerdavat päevavalgust. „Peame küll kiirustama, et jõuda nõukogu istungile,” lausus Jem, „aga tahtsin ikkagi näidata sulle seda.” Poiss viipas käega enda ümber. „Poeetide nurk.”
Tessa oli mõistagi lugenud kohast, kuhu olid maetud kuulsad inglise kirjanikud. Siin seisis oma katuse all Chauceri hallist kivist mälestusmärk ja tüdruk märkas teisigi tuttavaid nimesid. „Edmund Spenser ja, oi, Samuel Johnson,” ahmis ta õhku. „Ja Coleridge. Ja Robert Burns. Ja Shakespeare…”
„Tegelikult ei ole ta siia maetud,” tõttas Jem ütlema. „See on lihtsalt mälestusmärk. Nagu Miltoni omagi.”
„Nojah, ma tean küll, aga…” Tessa vaatas poisile otsa ja tundis, et punastab. „Ma ei oska seda seletada. Siin nende nimede keskel viibides tekib tunne, nagu oleksid kokku saanud heade sõpradega. Mõistan, et see on rumal, aga…”
„See pole üldse rumal.”
Tüdruk vaatas Jemile naeratades otsa. „Kust sa teadsid, mida ma kõige rohkem näha tahan?”
„Kuidas oleksin ma võinud eksida?” küsis noormees omakorda. „Kui sind parajasti ei ole, näen sind oma vaimusilma ees alati istuvat, raamat käes.” Jem pööras kiiresti pea kõrvale, aga Tessa oli juba näinud tema põsenukkidele kerkinud nõrka puna. Ta on nii kahvatu, et tema puhul ei jää pisimgi õhetus märkamatuks, mõtles tüdruk. Talle tuli üllatusena, et see mõte tekitas temas nii suurt soojust.
Viimase paari nädalaga oli Tessa Jemisse tugevasti kiindunud. Will oli teda sihikindlalt vältinud, Charlotte’il ja Henryl oli kaelast saadik tööd Klaavi ja nõukogu asjadega ning Instituudi juhtimisega – isegi Jessamine paistis olevat endassetõmbunud. Jem seevastu oli alati Tessa päralt. Poiss näis olevat võtnud tõsiselt nõuks näidata talle Londonit. Nad olid juba käinud sellistes kohtades nagu Hyde Park ja Kew Gardens, samuti Rahvusgaleriis ja Briti muuseumis, Toweris ja Reeturite värava juures. Nad olid vaadanud, kuidas St Jamesi pargis lüpstakse kitsi, ja kuulanud, kuidas Covent Gardenis pakuvad valjuhäälselt oma kaupa puu- ja köögiviljade müütajad. Nad olid kaldapealselt jälginud päikesest sillerdaval Thamesil seilavaid purjekaid, ning söönud „käkke”, mis olid pisut eemaletõukavast nimest hoolimata maitsvad, sest koosnesid võist, suhkrust ja leivast. Mida päev edasi, seda enam tundis Tessa, et on hakanud pikkamööda vabanema kurbusest, mis valdas teda Nate’i ja Willi, endise harjumuspärase elu kaotamise pärast. Ta tajus end lillena, mis külmunud pinnasest päevavalguse poole püüdleb. Paaril korral oli tüdruk koguni avastanud end naermas. Selle kõige eest võlgnes ta tänu Jemile.
„Sa oled tõesti hea sõber,” hüüatas Tessa ning lisas, kui noormees talle seepeale midagi ei vastanud, „ma igatahes loodan, et oleme head sõbrad. Sa ju ometi nõustud minuga, Jem?”
Poiss pöördus tema poole, aga enne kui ta oleks jõudnud midagi öelda, kostis kusagilt varjust hauatagune hääl:
„Täis hirmu, vaata, surelik,
kui kaduv ihu inimlik;
kui ohtralt kuningate luid
puhkab keset kive neid.”
Kahe hauamonumendi vahelt ilmus nähtavale tume kogu. Tessa pilgutas jahmunult silmi, aga Jemi resigneerunud toonist võis aru saada, nagu teeks see ilmutis talle nalja. „Will, otsustasid meid siiski oma kohalolekuga austada?”
„Ega ma öelnudki, et ei kavatse tulla.” Will astus edasi ja roosaknast sisseimmitsev valgus langes tema näole. Ikka veel ei suutnud Tessa teda vaadata, tundmata rinnus pitsitust ja südames valusat võbelust. Mustad juuksed, sinised silmad, kauni joonega põsesarnad, tihedad tumedad ripsmed, täidlased huuled… Poissi võinuks nimetada lausa ilusaks, kui ta poleks olnud nii pikk ja lihaseline. Tüdruk oli libistanud käed üle noormehe käsivarte ning teadis, kuidas need sõrmede all tundusid – raudkõvad, tugevate lihasepundardega, samal ajal kui Willi kämblad, mis olid kord toetanud tema kukalt, olid saledad ja painduvad, ent karedaks hõõrdunud pihkudega…
Tessa kiskus oma mõtted neilt mälestustelt eemale. Mälestustest polnud iial kellelegi kasu – saati siis veel sellele, kes teadis, kuidas asjalood päriselt on. Jah, Will oli ilus, aga ta ei kuulunud Tessale; ta ei kuulunud kellelegi. Noormehes oli miski purunenud ning löönud temasse haava, mille kaudu valgus välja pime julmus, soov teha haiget, tõugata teisi endast eemale.
„Sa oled nõukogu istungile hiljaks jäänud,” lausus Jem heasüdamlikult. Tema oli ainus, kes ei paistnud eales laskvat Willi robustsel pahatahtlikkusel ennast häirida.
„Ma käisin täitmas üht ülesannet,” vastas Will. Nüüd lähedalt nägi tüdruk, et tema nägu on väsinud. Noormehe laud punetasid ja silmaalused olid tumedad, peaaegu lillad. Tema rõivad olid kortsus, justkui oleks ta nendes maganud, ja juuksed tahtsid lõigata. Aga see ei lähe vähimalgi määral korda sinule, sõitles ta ennast, kiskudes pilgu lahti Willi kõrvade ääres