naise silmad olid taas tüüned. Ta pöördus ära, suunates oma halastuse süles magavale lapsele.
Ja hääled kriiskasid mu peas ja kajasid ja nutsid. Ma ei suutnud kuulata. Ma ei tahtnud mäletada. Liiga palju karjeid, liiga palju karjeid. Peitu objektiivi taha. Peitu kaadri sisse.
Madonna lapsega viimasel lennul Suhhumist välja.
Kaamera mu käes värises. Aku hoiatustuli vilkus.
„Palun, pea vastu. Palun …”
Kaamera suri välja. Ja pilt muutus mustaks.
3
Boriss Nikolajevitš Jeltsin sai maha kõige hullema asjaga, mida võib lasta osaks saada Moskvas töötavale ajakirjanikule, kes on parajasti linnast väljas lugu tegemas. Ta sai maha uudisega. Suure uudisega. Päeval, mil me pääsesime Suhhumist, saatis Jeltsin laiali Vene parlamendi, lasi lahti asepresidendi Aleksandr Rutskoi ja kuulutas maailmale: „Mul on sellest jamast kõrini.”
Paar tuhat tõsiusklikku kommunisti kaevasid välja oma vanad Nõukogude lipud ja tormasid päästma Valget Maja „Kurja Šaakali Jeltsini” küüsist. Nad veetsid öö välismaiste telekaamerate jaoks karjudes ja lauldes.
„Jeltsin, vrag naroda!” Jeltsin on rahvavaenlane!
Vene sõjavägi nurises.
Lääne liidrid tegid püksid täis.
Hullumeelne tormamine tagasi Moskvasse, liftiga üles Marksistskaja, dom 1 mis iganes korrusele, ja prauhti keset kaost. ITN oli saatnud välja tuhandeid ajakirjanikke ajal, kui meie ära olime. Rindereporter Geoffrey Archer tegi kümneseid uudiseid, James Mates lükati ette kui diplomaatiline korrespondent; Angela Frier ja Ian Glover James hõivasid produtsentide koha. Meie enda büroo produtsent Bridget Else jooksis parajasti kuulide eest oma Esimesel Suurel Sõjakäigul Jugoslaavias. Ja kuulas nüüd uudiseid Moskvast lühilaineraadio kaudu, vahtides oma toa nelja seina Kesk-Bosnias ning imestades: mida paganat ma SIIN teen?
Polnud aega viisakate tervituste ega küsimuste jaoks, milline oli ilm Musta mere ääres. Kõik olid liiga ametis Aasta Suurima Loo „Jeltsin läks hulluks” pakettide kokkuklopsimisega. Minu ja Juliani Suhhumi-puhkusele anti viis minutit.
„See on sigadus. Meid kukutatakse välja.”
„Ära ole nii sünge. Me surume selle läbi, Jon,” ütles Julian.
„Okei. Okei.”
Kümneste uudisteni oli kaks tundi aega. Julian oli kirjutanud enamiku teksti lennul Thbilisist Moskvasse. Ta luges selle mulle korra ette, et mul oleks ettekujutus, kuhu ta rihib. Ma vaatasin oma võtted kaameras üle ja märkisin üles ajakoodid, et natuke aega võita. Me jooksime läbi büroo, kaaperdasime montaažimasinad ja salvestasime Juliani sõnad kuni esimese pauguni. Siis viskasin ma ta toast välja ja sättisin pildid heliga kokku.
Veider. Pildid sõjast kihutasid üle ekraani kakskümmend kaadrit sekundis, aga ometi tundus mulle, nagu poleks ma seal kunagi olnudki. Ja see oli hea. Lugu tuli ots otsaga kokku nagu sõit Ameerika mägedel ja läks eetrisse teisena, pärast Jeltsini Moskva-kataklüsmi.
„Poeetiline tagasivaade,” kritiseeris Julian.
„Saada ääre pealt maha tapetud loo number kaks pärast. Mis kuradi töö see küll on?”
„Ei noh … ainus töö, mis sul on,” pakkus Oleg.
Kell üks öösel. Aeg üks õlu teha.
Maandusime James Matesi ja Julianiga räpases kasiinos ühe Stalini pilvelõhkuja alumisel korrusel. Julian ja mina ikka veel veidi läbi raputatud. James ostis kõigile õlut ja kuulas.
Tuntud Briti parlamendiliikme pojana oli James pärinud oma isa terava mõistuse, puhmas kulmud ja vastupandamatu soovi klaverit klimberdada. Ta oli Moskva büroo ülem enne Juliani ja viitas sellele sageli kui „Mateside dünastiale”. Tema valitsusajal me vaidlesime ja lõugasime end headeks sõpradeks. Ma olin tänulik, et ta praegu siin oli.
„Veel üks ring?”
„Igatahes.”
Klunks, klunks, klunks.
„Nõnda, James, mis siis Moskvas tegelikult lahti on?” küsis Julian.
„Kust, pagan, mina tean? Ma jõudsin siia vaevalt enne teie kõrgeaususi. Kohe järgmine asi oli see, et ma seisin kaamera ees, Trevor McDonald’si hääl kõrvus, kes nõudis, et ma teavitaksin viitteist tuhandet televaatajat tänaste sündmuste tähtsusest.”
„Ja mis sa neile ütlesid?”
„Suurt ei midagi, ma kardan. Veel õlut?”
„Jepp.”
Me rääkisime kaua. Jõime, kuni meeled nürinesid. Siis läksime igaüks oma teed. Ma leidsin oma Volvo ja suundusin Moskva pimedatele tänavatele. Vihm ja asfaldilt peegelduv laternavalgus. Mu silmad vilasid ringi kardetud GAI ehk Moskva liiklusmiilitsa hirmus. Kell kolm öösel oli tänaval vähe autosid ja minu K-001 numbrimärk oli kerge saak. Vene võmmid müksivad üksteist kohe oma patrullautodes ärkvele.
„Vaata, seltsimees, britanski korrespondent. Kõige kahtlasemal tunnil tänaval.”
„Da. Me peame ta kinni võtma ja kaitsma Venemaa puhtust.”
GAI-l oli kuues meel, tundmaks ära, kas välismaalane roolis on pummeldanud või mitte. Vähimgi kogus alkoholi veres oli tõsine rikkumine. Pisimgi tilk. Karmile loengule järgneb ähvardus vedada teid kohalikku miilitsajaoskonda vereanalüüsi andma, millele lisab värvi miilitsaohvitseri ilmekas kirjeldus AIDS-iga nakatunud nõeltest. See omakorda viib vestluse „sobiva suurusega trahvi” teemale. Polnud oluline, kui täis te olite, kolmkümmend kuni nelikümmend dollarit oli Venemaa puhtuse kaitsmiseks tavaliselt piisav. Mille peale teid saadeti oma lõbusat joobnud teekonda jätkama.
Selline paik oli Moskva. Väheke veider, alati kütkestav, vahel naljakas. Nõeludes läbi tänavate pööraste kaduge-teelt-eest-sõlmedega, kuna vasakpöörded on linnas keelatud, imestasin ma, kas Moskva on tõepoolest oma huumorimeelt kaotamas.
Boriss Jeltsini arusaam demokraatiast oli naljanumber. Oma lahingutes Nõukogude parlamendi jäänustega loobus Jeltsin igasugusest demokraatliku valitsemise illusioonist. Boriss Nikolajevitš valitses ukaasidega … põrgusse see parlament. Jeltsini abid pillasid talle mingid paberid lauale, lootes, et seltsimees president on piisavalt kaine, et sinna oma nimi alla kritseldada. See oli muljetavaldav dokumentide korpus: 1399 seadlust millest iganes, alates palkadehindade kontrollist kuni tänaval müüdava liha temperatuurini.
Parlamendisaadikud urisesid nagu vene karud. Nende meelest ajasid Jeltsini reformid miljonid venelased prügimäele. Haiglad, koolid, uhkus, pensionid, rahvustunne. Kogu nende eluviisile oli vesi peale tõmmatud. Jeltsini Venemaal parkisid õpetajad äraelamiseks autosid, kui neil õnne oli. Vanad naised ei jõudnud leiba osta. Kaevurid Siberis ja töölised üle kogu Venemaa polnud kuude kaupa palka saanud. Borissi viis tulusid ja kulusid tasakaalus hoida oli defineeritav kahe sõnaga: „Käigu persse.”
Enamikul venelastest ei läinud kaua, et kujundada uuest maailmakorrast oma isiklik arvamus. Demokraatia on jama! Vaadake! Emake Venemaa on väljas tänaval nagu kõva valuuta eest töötav hoor, Boriss Jeltsin kupeldaja osas! Taevas halasta, emake Venemaa!
Parlament ja rahvasaadikute kongress urisesid ikka ja jälle, hääletades maha Jeltsini plaanid riik ära tükeldada ja erastada. Parlament andis miljardeid rublasid krediiti mahakäinud vabrikutele ja linnadele, et inimesed süüa saaksid. Ja kogu see aeg nõudsid saadikud, et Jeltsin vallandaks oma reformimeelsed ministrid. Jeltsin tegi seni näo, et on valmis läbi rääkima, kuni uskus, et nüüd võib ta ignoreerida parlamenti ja kommusid nagu surnud kalu. Oli vaid üksainus probleem: konstitutsioon.
Nõukogudeaegne dokument võis olla relikt, aga see oli siiski maa seadus. Isegi onu Boriss oli andnud vande seda kaitsta, kui ta presidendiks sai. See oli tugevasti kommunistide poole kaldus ja nii väga, kui Boriss ka püüdis, ei saanud ta kokku hääli, et seda muuta. Tõsiasi oli see, et onu Borissil oli vaevalt