mantrad kõlavad läbi märja, halli ja külma õhu. Mina ja Oleg istusime kino kohvikus, jõime halba kohvi ja kuivasime, oodates, et juhtuks midagi SUURT. Selle asemel saime selle veidra paraadi. Mustade vihmavarjude alt välja hüppavad punased lipud. Raevukas lainetus.
„Kurat võtaks. Just nagu Kommunistlike Kilpkonnade Esimene Kongress.”
„Kas su rikutud lääne aju näeb alati selliseid pilte?”
„Kas sina siis ei näe?”
Teisel pool teed kulges tsisternautodest, hallidest mantlitest, teraskiivritest ja kilpidest rindejoon. Miilitsavormile oli lisandunud midagi uut: kuulivestid. Unistajad põrkusid hallmantlitega paarisaja meetri kaugusel Valgest Majast. Kerge nügimine ühele ja teisele poole.
„Ei noh … paistab, et nad kipuvad tagasi tõotatud maale.”
„Pole võimalik.”
„Igavesti see niimoodi jätkuda ei saa, Jonka.”
„Miks mitte, pagan võtaks?”
Oleg trummeldas sõrmedega lauale, oodates, et ma suureks kasvaksin.
„Okei. Okei. Hakkame minema.”
Kolm-neli meest hüppasid teeäärsele veokile, varustatud ruuporite, loosungite ja vihaste sõnadega.
„Tooge Jeltsini pätibande kohtu ette!”
„Urraaa!”
Ma hiivasin ennast üles rahvajuhtide selja taha. Ruupor kriiskas ja rahvahulk hõiskas uuesti. Ilmselt arvasid nad, et ma hakkan kõnet pidama, kuna nad lihtsalt jõllitasid mind ja ootasid. Niisiis ma kummardasin.
„Urraaa!” karjusid nad.
Mustad kilpkonnavihmavarjud hoidusid külmas üksteise ligi. Läbiligunenud ja lontis punalipud nirisesid veest.
„Jeltsin vrag naroda!”
„Urraaa! Urraaa!”
Suum tsisternautodele. Veokid ja bussid täis eri värvi väesalku. Mustad baretid. Mustad kuulivestid.
„Kes need tüübid on, Oleg?”
„Otrjad Militsii Ossobovo Naznatšenija.”
„Kuidas palun?”
Öelgem siis, et Tõsiselt Alatud Hoorapojad. Lühidalt, OMON.”
„Selge.”
Sealsamas lähedal kõndis üks OMON-i pataljoniülem aeglaste sammudega, raadio käes, nagu mõni jalgpallitreener, kes ootab staadioni ääres õiget hetke, et oma poisid väljakule saata. Hääled kriiskasid läbi vihma, pagendatud unistajad pressisid tugevamini vastu kilpe ja hallmantlid pressisid seda tugevamini vastu. Iga kord natuke rohkem.
„Elagu Nõukogude Liit!”
„Urraaa!”
Mustade kilpkonnavihmavarjude keskel seisis pealaest jalatallani valgesse plastikaati mässitud mees. Augud silmade ja käte tarvis, punane loosung laialt lahti tõmmatud. Nagu Lenini vaim, kes otsib teed koju.
„Kuidas sealt ülevalt paistab, Jonka?”
„Ma ei arvanud, et see asi veel veidramaks saab minna, aga läheb küll.”
„See on kõik see narkots, mida sa tõmbad. Mida sa siis ootasid?”
„Muidugi, muidugi.”
Pikad päevad olid libisenud nürisse jaburusse.
Valges Majas istusid parlamendisaadikud küünlavalgel, lauldes isamaalisi laule ja tehes seadusi, mida Jeltsin ignoreeris. Sealsamas lähedal Kremlis valas Boriss Nikolajevitš endale ühe klaasikese, siis teise, ja koostas uusi ultimaatumeid, mida saadikud ignoreerisid. Väljas tänavatel oli lihtsalt külm ja märg. Üks kuramuse päev teise järel.
Ma ulatasin kaamera alla Olegi kätte ja libistasin end veokilt maha keset aplausi lippudega vehkivatelt Esimese Kongressi kommunistlikelt kilpkonnadelt. Objektiiv trügis läbi rahvahulga ja jäi pidama miilitsakilpide kõrval, otse kahe vastasleeri vahel. Nagu vaataks tigedate naabrite sõnavahetust üle teivastara. Nõukogude rusikad mõne sentimeetri kaugusel militsionääride ninadest. Sülgavad suud ja õhku torkivad sõrmed. Miilitsamehed hammustasid huulde, krigistasid hambaid ja kuulasid sedasama jama ikka otsast peale.
„Ja veel ühte ma sulle ütlen, sa fašistlik siga!”
„Kuidas te võite kaitsta seda ebaseaduslikku tegu?”
„Kas te polegi venelased?”
Kibedad sõnad paiskusid raevukate soojapahvakutena külma õhku. Ja hambuni märjad ning väsinud sõdurid tundsid oma raevu tõusvat ja hammustasid huulde.
„Kus teie eneseväärikus on?”
See tegi haiget. Alandus ja häbi objektiivis. Militsionäärid teadsid, et see pole mundrimeestele sünnis töö, aga käsk on käsk. Paar lähivõtet. Hallmantlid puresid kõvemini huult ja hakkasid kannatust kaotama.
„Te müüte oma kodumaa maha!”
„Kuidas te saate vastu võtta verist raha?”
Nagu külm kõrvakiil.
Just eelmisel päeval oli Jeltsin välja andnud järjekordse fantaasiarikka seadluse. Miilitsatöötajad ei saa tagantjärele kätte mitte ainult kogu palka, vaid kuidas oleks ka ühe suure rasvase lisatasuga? Ei, ega see pole mingi pistis oma salkade rivis hoidmise eest. Lihtsalt väike presidendipoolne meelehea, et öelda „spassibo” kõigi nende vihmaste ja külmade päevade eest.
„Kuidas te võisite müüa oma hinge mingile joodikule?”
„Reeturid!”
Sõdurite näod põrnitsesid tigedalt objektiivi.
Vihkamine lõikus läbi klaasi.
Ma nägin nende häbi.
Kannatus oli katkemas.
Jõuk babuškaid tuli oma vihmavarjude alt välja ja kogunes meie ümber. Nad karjusid kõik korraga ja Oleg tegi sünkroontõlget soravas oleegi keeles.
„„Mis telekompanii te olete?”; „Nüüd te ometi näete Jeltsini kuritegusid!”; „Ärge valetage!”; „Mu poeg on Valges Majas!”; „Rutskoi on president!”; „Miks see kaameramees ilma mütsita väljas on?””
„Izvinite.”
Ma pöördusin ja nägin üht noort venelast. Tollel oli igatahes müts peas. See oli märg ja tema näole nirises vett. Paksude klaasidega prillid. Tema õhkõhuke mantel oli läbimärg.
„Öelge palun, kust te pärit olete?” küsis ta. Aeglane värisev hääl. Prillid vihmast ja veeaurust hägused.
„Ameerikast.”
„Ma tahan rääkima teiega.”
„Aga palun.”
„Mina mitte kommunist. Mitte kunagi kommunist. Mina ülikoolis ajalugu õpin. Nüüd mina siin seisan. Mina ei taha, et mind keegi valitseb. Venemaad tsaar valitses, siis kommunistlik partei, nüüd Jeltsin. Mina seadusega valitsemist tahan nagu Ameerikas. Saate aru? Andke andeks. Mu inglise keel väga vilets.”
„Pole midagi. Ponimaju. Ma saan aru.”
Ta sirutas oma palja märja käe vihmasajus välja; ta värises. Mina tõmbasin käest oma neljakümnedollarilise karusnahkse äärisega kinda ja võtsin ta käe vastu. Jääkülm nahk.
„Tänan väga palju,” ütles ta.
Ta pööras ringi, lonkis tagasi kilpide juurde ja vahtis Jeltsini kuulikindlale miilitsarivile otse näkku. Värisev vaprus külmas vihmas.
Ma libistasin kinda kätte tagasi, tundsin soojust ja häbi, kuid ootasin endiselt, et juhtuks midagi suurt. Mida iganes.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст