Valejälg. Henning Mankell

oli üks kunstikaupmees Arne Carlmani iga-aastasi kõrghetki. Üle viieteistkümne aasta oli olnud traditsiooniks, et ta korraldas sel puhul peo oma Skåne talus, kus ta suviti elas. Kunstnike ja galeristide seas peeti tähtsaks saada kutset Carlmani suvepeole. Tal oli otsustav mõju kõigile neile, kes siin maal kunsti ostsid ja müüsid. Ta võis kinkida nii kuulsust kui rikkust kunstnikule, kellele oli otsustanud panuse teha. Ta võis läbi kukutada teisi, kes ei järginud tema nõuandeid või ei teinud nii, nagu tema ütles. Enam kui kolmkümmend aastat tagasi oli ta kunstiharjuskina sõitnud vana autoloksuga mööda maad ringi. Need olid olnud vaesed aastad. Kuid need aastad õpetasid talle, millist maali saab millisele kliendile müüa. Ta oli endale tegevusala selgeks teinud ja igaveseks ajaks lahti saanud ettekujutusest, nagu seisaks kunst mingil viisil kõrgemal sellest tegelikkusest, mida valitseb raha. Ta kogus piisavalt raha, et avada Stockholmis Osterlånggatanil galeriiga kombineeritud raamiäri. Armutu segu meelitustest, viinast ja värsketest rahatähtedest oli aidanud tal kokku osta noorte kunstnike maale ja seejärel nende positsioone kindlustada. Ta pettis, ähvardas ja valetas, et oma eesmärgile jõuda. Kümne aasta pärast oli tal üle kogu Rootsi juba kümmekond galeriid. Ta oli hakanud müüma kunsti ka postitellimuste järgi. 1970. aastate keskpaiku oli ta juba jõukas mees. Ostis endale Skånes talu ja tegi mõne aasta möödudes algust oma suvepidudega. Need ettevõtmised olid saanud laialt kuulsaks oma ääretu toretsemise poolest. Iga külaline võis oodata kingitust, mis ei maksnud alla viie tuhande krooni. Just sel aastal oli Carlman lasknud valmistada piiratud koguse täitesulepäid, mille oli kavandanud üks Itaalia disainer.

      Kui Arne Carlman jaanilaupäeva hommikul varakult oma naise kõrval ärkas, läks ta akna juurde ja vaatas maastikku, mis oli vihmast ja tuulest räsitud. Rahulolematu ärritusevari libises kiiresti üle ta näo. Aga ta oli õppinud leppima vältimatuga. Ilma üle tal võimu polnud. Viie aasta eest oli ta lasknud õmmelda spetsiaalse kollektsiooni vihmariideid, mis pidid külaliste saabumisel varuks olema. Kes soovis, võis viibida aias, kes eelistas katusealust, võis jääda kunagisse lauta, mille ta oli juba palju aastaid tagasi teinud ümber suureks lahtiseks toaks.

      Külalised hakkasid saabuma õhtul kella kaheksa paiku. Kangekaelne vihm oli järele jäänud. See, mis paistis kujunevat märjaks ja ebamugavaks jaanilaupäevaks, muutus äkitselt ilusaks suveõhtuks. Arne Carlman võttis külalisi vastu smokingis ning üks tema poegadest saatis teda avatud vihmavarjuga. Ta kutsus alati 100 külalist, kellest pooled pidid tulema siia esimest korda. Kui kell oli kümme saanud, kõlistas ta oma klaasi ja pidas traditsioonilise suvekõne. Seda tegi ta teadmisega, et vähemalt pooled kohalolijaist kas vihkavad või põlgavad teda. Kuid nüüd, 66 aasta vanuses, oli ta lakanud hoolimast, mida inimesed mõtlevad või arvavad. Tema tüüakas impeerium võis rääkida iseenda eest. Kaks ta poega olid valmis tegevust üle võtma, kui ta ise enam ei suuda. Aga veel ei mõelnud ta alla anda. Seda ütles ta ka oma suvekõnes, mis rääkis ainuüksi temast enesest. Veel ei pidanud nad teda arvelt maha kandma. Veel ootas teda ees hulk jaanipidusid, kus ilm on loodetavasti parem, kui just sel aastal. Ta sõnu saatis jõuetu aplaus. Siis hakkas laudas mängima orkester. Enamik külalistest siirdus majja. Arne Carlman alustas oma naisega avavalssi.

      „Mis sa minu kõnekesest arvad?” küsis ta tantsu ajal.

      „Nii õel nagu tänavu pole sa kunagi olnud,” vastas naine.

      „Las nad vihkavad pealegi,” ütles mees. „Mis see minusse puutub? Mis see meisse puutub? Mul on veel palju asju tegemata.”

      Vahetult enne keskööd kutsus Arne Carlman ühe noore Göteborgi naiskunstniku ja viis ta avara aia servas seisvasse lehtlasse. Üks tema palgal olevaid talendikütte oli andnud talle nõu kutsuda see autor oma suvepeole. Ta oli näinud mitmeid värvifotosid naise maalidest ja kohe taibanud, et neis oli midagi uudset. See oli idüllilise maali uus vorm. Kaledad eeslinnad, kivikõrbed, üksildased inimesed, kõik paradiislike lilleaasade ümbritsuses. Otsemaid oli ta taibanud, et võib esitleda autorit kui uue kunstisuuna juhtivat esindajat, mida võiks nimetada uusillusionismiks. Naine on veel väga noor, mõtles ta, kui nad lehtla poole läksid. Pealegi polnud ta ei ilus ega müstiline. Arne Carlmanile oli saanud selgeks, et maalidega samavõrra tähtsust omab ka kunstniku enda kuju. Ta arutas endamisi, mida ta saaks ette võtta tema kõrval kõndiva kõhetu ja kahvatu inimesega.

      Rohi oli ikka alles niiske. Õhtu läks ilusaks. Tants kestis. Kuid paljud külalised olid hakanud kogunema Carlmani talu telerite ette. Umbes poole tunni pärast pidi algama teleülekanne Rootsi matšist Venemaa vastu. Carlman tahtis enne seda oma jutuajamise lõpetada, et mängu jälgida. Tal oli leping taskus.

      See pidi kindlustama autorile suurema summa sularahas ja andma temale ainuõiguse autori töid kolme aasta jooksul müüa. Pealtnäha oli leping väga soodne. Peenes kirjas trükitud lisa, mida oli võimatu suveöö kahkjas valguses lugeda, andis talle aga terve rea muid õigusi kunstniku tulevaste tööde peale. Lehtlasse jõudes pühkis Carlman kaks tooli taskurätiga üle ja pakkus istet. Tal kulus napilt pool tundi, et veenda kunstnikupreilit lepingule alla kirjutama. Siis ulatas ta naisele ühe itaallase kujundatud sulepeadest ja too kirjutas alla.

      Naine lahkus lehtlast ja läks tagasi lauda poole. Hiljem väitis ta kindlalt, et kell puudus täpselt kolm minutit kaheteistkümnest. Mingil põhjusel oli ta mööda kruusateed maja poole minnes heitnud pilgu kellale. Sama veendunult vandus ta ka, et Arne Carlman oli tema lahkudes olnud täiesti nagu tavaliselt. Ta polnud jätnud mingit muljet ärevusest. Ka mitte sellest, et ta kedagi oodanuks. Oli ainult öelnud, et jääb mõneks minutiks istuma ja naudib vihmajärgset värskust.

      Naine polnud tagasi vaadanud. Kuid ikkagi oli ta veendunud, et aias ei viibinud ühtki teist inimest. Ka polnud ta kohanud kedagi, kes oleks lehtla poole suundunud.

      Hoover oli kogu pika õhtu künkal varitsenud. Maast tõusev niiskus pani ta külmetama, ehkki vihm oli üle jäänud. Vahetevahel tõusis ta püsti, et elustada oma tardunud liikmeid. Pärast ühtteistkümmet oli ta binoklist näinud, et hetk läheneb. Aias jäi inimesi järjest vähemaks. Ta oli võtnud oma relva ja toppinud selle vöö vahele. Ka oli ta võtnud jooksukingad ja sokid jalast ning pistnud need seljakotti. Siis oli ta ettevaatlikult ja küürutades künka otsast alla tulnud ja lipanud rapsipõllu varjus piki külavaheteed. Nii oli ta jõudnud aia taha, kus vajus rõskele mullale. Läbi heki võis ta näha kogu aeda.