istele Bridgetitele
1
Õnnelikult surmani
Esmaspäev, 27. jaanuar
58,5 kg (täielik rasvarutiin), poiss-sõpru 1 (hurraa!), seksi 3 (hurraa!), kaloreid 2100, seksiga kulutatud kaloreid 600, nii et järele jääb 1500 (suurepärane).
7.15 Hurraa! Ringitormamise aastad on möödas. Tervelt neli nädalat ja viis päeva olen olnud vaimustavalt töötavas vahekorras täiskasvanud meesterahvaga, mis tõestab, et ma polegi mingi paaria, nagu varem karta võis. Oivaline tunne, justkui Jemima Goldsmithil või mõnel teisel temataolisel säraval looritatud äsjaabiellunul vähihaiglat avades, kui kõik samal ajal ette kujutavad, kuidas ta Imran Khaniga voodis on. Oeh. Mark Darcy liigutas. Võib-olla ärkab ta üles ja arutab minuga minu seisukohti.
7.30 Mark Darcy pole üles ärganud. Hea mõte – tõusen ise ja valmistan talle vapustava hommikueine vorsti, muna ja seentega või siis spinatiga või hoopis munad Benedicti moodi.
7.31 Olenevalt, mis need munad Benedicti moodi õieti on.
7.32 Seeni ja vorsti tegelikult pole.
7.33 Ega mune.
7.34 Ega – kui järele mõelda – ka piima.
7.35 Ikka pole ärganud. Hmmm. Ta on imearmas. Kohutavalt meeldib Teda magavana vaadata. V. seksikad laiad õlad ja karvane rind. Mitte et oleks seksobjekt või midagi sellist. Huvitava mõtlemisega inimene. Mmmm.
7.37 Ikka pole ärganud. Müra ei maksa teha, ehk äratada teda mõttevõngetega.
7.40 Võib-olla panna … AAAAAAAHH!
7.50 Mark Darcy rapsakil voodis istuli, selg sirgus, ja kisab: „Bridget, lõpeta ära. Kurat. Või vahtima, kui ma magan. Mine tee midagi.”
8.45 Coins’i kohvikus cappuccino, šokolaadisarvesaia ja sigaretiga. Suur kergendus avalikult pläru panna ja käitumisega mitte vaeva näha. Mees majas tegelikult v. tülikas, sest pole võimalik vannitoas piisavalt aega veeta ega gaasikambrit korraldada, mure, et teine jääb tööle hiljaks või tahab kähku pissile jne; samuti häiriv Marki komme ööseks aluspüksid kokku voltida, mistõttu nüüd sutsu piinlik oma riideid hunnikus põrandal hoida. Ja ta tuleb täna õhtul jälle, nii et peab poodi minema, enne või pärast tööd. Tegelikult ei pea, aga hirmus tõde on, et ma tahan, mingil pentsikul, justkui mingi geneetilise tagasilöögi laadsel moel, mida Sharonile parem mitte mainida.
8.50 Mmm. Huvitav, missugune oleks Mark Darcy isana (isa tema järeltulijatele muidugi. Mitte mulle. See oleks vast haige, tõeline Oidipus)?
8.55 Puha tobedad mõtted ja fantaseerimine.
9.00 Ei tea, kas Una ja Geoffrey Alconbury lubavad meil vastuvõtuks nende maa peale telgi panna – aaaaaah!
Täitsa rahulikult jalutab kohvikusse sisse minu ema, Country Casualsi volditud seelikus ja õunrohelises läikivate kuldnööpidega jakis, nagu siseneks Alamkotta mingi löga pritsiv tulnukas ja võtaks seal häirimatult esimesel pingil istet.
„Tere, kullake,” sidistas ta. „Olen just teel Debenhami ja tuli meelde, et sööd siin hommikust. Mõtlesin, et astun sisse ja uurin, millal sa tahad lasta oma juuksevärvi korda teha. Oo, üks tass kohvi oleks väga armas. Mis sa arvad, kas nad piima on valmis soojaks tegema?”
„Ma olen sulle juba öelnud, et ma ei taha juukseid värvida,” pobisesin ma näost lõkendades, sellal kui teised minu poole vaatasid ja kurnatud moega ettekandja lähemale astus.
„Ära ole selline hädapunn, kallis. Sa pead ennast maksma panema! Need sinu kollakaspruunid ja mudakarva salgud on lihtsalt mannetud. Tere hommikust, kullake.”
Ema võttis silmapilkselt kasutusele oma veniva, südamliku „Püüdkem teenindava personaliga sõprust sobitada ja olla täiesti äraarvamatul põhjusel kõige erilisem külastaja kohvikus” hääle.
„No. Nii. Mis. Me. Siis. Võtame. Tead mis? Ma võtaksin ühe kohvi. Jõin täna hommikul oma abikaasa Colini seltsis Grafton Underwoodis juba nii mitu tassi teed, et olen sest täiesti tüdinud. Kas te saaksite ehk piima soojaks teha? Ma ei talu kohvi sees külma piima, see tekitab seedehäireid. Ja minu tütar Bridget soovib …”
Prrr. Miks vanemad nii teevad? Miks? Ons see küpses eas inimese meeleheitlik karje tähelepanu ja tähtsuse järele, või on meie linnapõlvkond lihtsalt liiga hõivatud ja kahtlustest puretud, et olla üksteise vastu siiras ja sõbralik? Kui ma olin äsja Londonisse kolinud, kõndisin ringi ja naeratasin kõigile, kuni üks mees mu selja taga metrooeskalaatoril minu mantlisse masturbeeris.
„Espresso? Latte? Piimakohv? Cap: poolrasvane või decaf?” sähvas ettekandja, tõmmates kõrvallaual asetsevad taldrikud hooga kokku, ning põrnitses mulle otsa, justkui oleks ema minu vastutusel.
„Poolrasvane decaf ja latte,” sosistasin ma vabandavalt.
„Missugune torssis plika, inglise keelt ei oskagi?” pahandas ema teise eemalduvale seljale järele. „See näib üks pentsik kvartal olevat. Kas inimesed ei tea, mida nad hommikul endale selga panevad?”
Ma saatsin tema pilku kõrvallauda, kus istusid kaks viimase peal tüdrukut. Üks klõbistas sülearvutit ja kandis Timberlandsi, alusseelikut, rasta müts ja lambavillast ürpi. Teine, kel olid Prada tikk-kontsad, spordisokid, surfari lühikesed püksid, maani ulatuv laamanahast mantel ja Bhutani karjase kõrvaklappidega villane müts, huilgas oma mobiiltelefoni: „Ta raisk ütles, et kui tabab mind veel ühe korra narkotsi panemas, võtab korteri ära. Ja mina muidugi et „Kurat võtaks”,” – sellal kui tema kuueaastane laps õnnetul moel taldrikul friikartuleid sorkis.
„Kas too plika räägib iseendaga sellises keeles?” ütles ema. „Imelik on see maailm, kas pole? Kas sa ei tahaks normaalsemate inimeste seltsis elada?”
„Need ongi normaalsed inimesed,” ütlesin ma tigedalt ning nooksasin selgituseks peaga tänava poole, kus õnnetuseks möödus parajasti üks pruunis rüüs nunn, kes lükkas kahe imikuga lapsevankrit.
„Seepärast sa oledki aeg-ajalt omadega segi.”
„Ma ei ole omadega segi.”
„Oled küll,” kostis ema. „Noh, olgu. Räägi parem, kuidas teil Markiga läheb?”
„Suurepäraselt,” ütlesin ma hajameelselt, mille peale ta mulle tungival pilgul otsa vaatas.
„Sa ei hakka temaga ometi tead-ise-mida tegema, mis? Ta ei abiellu siis sinuga, üks mis kindel.”
Prrr. Prrrrr. Vaevalt olen hakanud käima mehega, keda ta mulle kaheksateist kuud kaela püüdis määrida („Malcolmi ja Elaine’i poeg, kullake, lahutatud, nii kurblikult üksildane ja rikas”), kui mul on tunne, nagu peaksin läbima mingi maakaitseväe takistusjooksu, turnima üle seinte ja võrkude, et tuua talle koju lehviga hõbekarikas.
„Võid isegi arvata, mida pärast räägitakse,” jätkas ta. „„Oh, temaga polnud muret.” Kui Merle Robertshaw hakkas Percivaliga käima, ütles tema ema: „Sa vaata, et ta oma sedasamust ainult veelaskmiseks kasutab.””
„Ema,” üritasin ma vastu hakata. Tema poolt oli sellist juttu õige pentsik kuulata. Vaevalt kuus kuud tagasi tõmbas ta ringi šikki portfelli kandva portugallasest turismijuhiga.
„Muide, kas ma ütlesin sulle,” katkestas ema sujuvalt mu mõttelõnga, „Una ja mina läheme Keeniasse.”
„Mis asja!” röögatasin ma.
„Me läheme Keeniasse. Kujuta ette, kullake! Mustemast musta Aafrikasse!”
Võimalikke selgitusi otsides asusid mu mõtted meeletul kiirusel ringi kihutama nagu mänguautomaat enne seisku jäämist: Ema on hakanud misjonäriks? Ema on taas kord laenutusest „Minu Aafrika” video võtnud? Emale on korraga meenunud „Vabana sündinud” ja ta on otsustanud hakata lõvisid pidama?
„Jah, kullake. Kavatseme safarile minna ja vaadata, missugused need masai suguharu mehed välja näevad, ja peatuda rannahotellis!”
Mänguautomaat klõnksatas paigale, pakkudes vaatamiseks tülgastavaid