karjäärinaise/kallima hübriid.
20.40 Kus pagan ta nii kauaks jääb?
20.45 Krrrr. Mis mõttega ma kargan siin ringi nagu kõrvetada saanud kirp, kui tema ujub sisse, millal tuju tuleb?
20.50 Kuramuse Mark Darcy, ma olen tõesti … Uksekell. Hurraa!
Ta nägi oma tööülikonnas oivaline välja, ülemised särginööbid lahti. Niipea kui ta sisse oli astunud, laskis ta portfelli käest, haaras mind oma käte vahele ja keerutas väikesel seksikal tantsusammul ringi. „Küll on tore sind näha,” sosistas ta mu juustesse. „Sinu saade meeldis mulle kohutavalt: fantastiline ratsutamisoskus.”
„Ole vait,” ütlesin ma eemale tõmbudes. „See oli jube!”
„See oli suurepärane. Inimesed on sajandeid ratsutanud ettepoole ja nüüd muudab üksainus naisterahvas ühe väikese otsustava saatega igaveseks kogu Briti ratsutamiskunsti näo – õigemini tagumiku. Täiesti vapustav, triumf!” Ta vajus väsinult sohvale. „Ma olen üsna otsas. Pagana indoneeslased. Nende arusaam otsustavast muudatusest inimõiguste vallas on see, et nad on valmis inimesele ütlema, et ta on arreteeritud, enne kui nad talle kuuli kuklasse kihutavad.”
Valasin klaasi Chardonnayd ja ulatasin selle talle James Bondi võõrustajanna stiilis, öeldes rahustava naeratusega: „Õhtusöök tuleb kohe.”
„Oh taevas!” hüüatas ta hirmunult ringi vaadates, nagu luuraks teda mikrolaineahjus mõni Kaug-Ida sõdalane. „Kas sa tegid süüa?”
„Tegin jah,” ütlesin ma kurjalt. Oleks võinud arvata, et teine selle üle rõõmustab! Ja hoorakostüümist polnud ta silpigi piiksatanud.
„Tule siia,” ütles ta sohvat patsutades, „ma kiusan sind niisama natuke. Olen alati tahtnud Martha Stewartiga välja minna.”
Embus oli väga armas, aga spagetid olid juba kuus minutit keenud ja hakkasid tasapisi jahuseks muutuma.
„Viskan söögile pilgu peale,” ütlesin ma ennast sohvalt üles kiskudes. Samal hetkel helises telefon ja otsekohe sööstsin ma toru haarama, lihtsalt harjumusest, nagu Marki helistamise ootel alati.
„Terekest. Sharon siin. Kuidas sul Markiga läheb?”
„Ta on siin,” sisistasin ma torusse, hoides hambad ja huuled jäigalt ühes positsioonis, et Mark ei saaks suu järgi sõnu lugeda.
„Mis sa ütlesid?”
„Ta’n ssiin,” sisisesin ma läbi kokkusurutud hammaste.
„Ära närvelda,” ütles Mark rahustavalt noogutades. „Ma tean, et ma olen siin. Ma arvan, et niisuguseid asju ei peaks me teineteise eest varjama.”
„OK. Kuula nüüd,” ütles Shaz erutunult. „„Me ei väida, et kõik mehed petavad, aga nad mõtlevad selle peale. Mehi närivad kogu aeg igasugused soovid ja ihad. Meie püüame oma seksuaalseid tunge alla suruda …””
„Kuule, Shaz, ma teen tegelikult siin süüa.”
„Ohooo, või süüa tegema! Loodetavasti ei saa sinust üks Rahulolev Oma Poisi Pidaja. Kuula, mis ma sulle räägin, ja sul tekib kohe soov talle oma söök kaela valada.”
„Oota üks hetk,” ütlesin ma Markile ebalevalt otsa vaadates.
Võtsin poti tulelt ja läksin telefoni juurde tagasi.
„Niisiis,” jätkas Shaz õhinal. „„Mõnikord saavad instinktid kõrgemast mõttetegevusest jagu. Mees vahib väikeste rindadega naist, läheneb talle või magatab teda, kui ta on parasjagu seotud naisega, kellel on suured rinnad. Sina ise ei pruugi arvata, et vaheldus annab elule vürtsi, aga usu meid, sinu meesterahvas igatahes nii arvab.””
Mark oli hakanud sõrmedega vastu sohva käetugesid trummeldama.
„Shaz …”
„Oota … oota. Raamatu nimi on „Mida mehed tahavad”.
Kuhu ma jäingi … „Kui sul on ilus õde või sõbranna, võid olla kindel, et sinu MEESTERAHVAS MÕTLEB TEMAGA SEK-SIMISEST.””
Telefonis valitses ootusrikas vaikus. Mark tegi nüüd kätega kõrilõikamise ja kemmergus veetõmbamise liigutusi.
„Kas pole jäle? Nad pole tõesti muud kui …”
„Shaz, kas ma saan sulle hiljem tagasi helistada?”
Otsekohe sadas mulle kõrva süüdistus, nagu oleksin ma meestest pöördumatult sisse võetud, kui ma ometi peaksin olema feminist. Mina ütlesin selle peale, et kui tema ise pole neist põrmugi huvitatud, miks ta siis loeb raamatut „Mida mehed tahavad”? Vestlus kippus muutuma võikalt ebafeministlikuks sõnasõjaks meeste üle, kuni me taipasime, kui totakas see on, ja jätsime homseni hüvasti.
„Nõndaks!” märkisin ma reipalt ja istusin Marki kõrvale sohvale. Paraku pidin otsekohe uuesti püsti tõusma, sest olin istunud millegi peale, mis osutus tühjaks Müller Lite’i jogurtitopsikuks.
„Jaaaah?” venitas Mark mu püksitagumikult jogurtit pühkides. Vaevalt seda jogurtit nii palju sai olla, kui tema ägedast pühkimisest võinuks oletada, aga tunne oli mõnus. Mmmmm.
„Kas sööme õhtust?” küsisin ma, püüdes vaevaga mõtteid koondada.
Jõudsin just spagetid kaussi valada ja soustipurgi peale kummutada, kui telefon uuesti helises. Otsustasin mitte reageerida, kuni õhtusöök söödud, aga telefonivastaja läks käima ja kostis Jude’i lambahääl: „Bridge, kas sa oled seal? Võta toru, võta toru. Palun võta toru, ole inimene.”
Võtsin toru, sellal kui Mark lajatas endale laksaki vastu otsaesist. Jude ja Shaz on mu vastu aastaid nii kenad olnud, ammu enne seda, kui ma Markiga tuttavaks sain, nii et oleks mõeldamatu nüüd vastamata jätta.
„Tere, Jude.”
Jude oli käinud jõusaalis ja trehvanud pärast lugema mingit artiklit, kus nimetati üle kolmekümneseid tüdrukuid „käiatud plaadiks”.
„Too kutt väitis, et kahekümnendates tüdrukud, kes temaga käia ei tahtnud, oleksid nüüd valmis seda tegema, ainult et tema ise ei taha neid enam,” rääkis ta kurblikult. „Neil olevat peas ainult pesa rajamine ja lapsukesed, nii et tema jaoks kehtivat nüüd reegel „Ei kedagi üle kahekümne viie”.”
„Jutt või asi!” naersin ma lustlikult, püüdes samas maha suruda ebameeldivat võpatust sisikonnas. „Täielik jama! Sina pole küll mingi tallatud rada. Mõtle kõigile neile pankuritele, kes sulle vahetpidamata helistavad. Stacey ja Johnny näiteks.”
„Võeh,” kostis Jude, ehkki ta hääl tundus pisut rõõmsam. „Käisin just eile õhtul väljas koos Johnny ja tema sõpradega Credit Suisse’ist. Keegi viskas nalja ühest sellist, kes ennast India restoranis täis jõi ja korma sisse ära minestas. Vaene Johnny võtab kõike nii otseselt ja kukkus kohe ägama: „Kui kohutav! Mul üks tuttav sõi kord tohutus koguses India toitu ja sai lõpuks maohaavad!’’’’
Jude naeris. Kriis oli selgelt möödas. Tegelikult polegi tal midagi häda, lihtsalt läheb aeg-ajalt paranoiliseks. Lobisesime veel natuke ja kui tema enesekindlus näis kenasti paigas olevat, läksin Marki juurde laua taha ning avastasin, et toit ei näe üldse niisugune välja nagu planeeritud: loksus teine valkjas vedelikus ja näis päris tülgastav.
„Mulle meeldib,” märkis Mark entusiastlikult. „Mulle meeldivad nöörid ja mulle meeldib piim. Mmm.”
„Ehk peaks pitsa tellima?” küsisin ma, tundes ennast täieliku hädavarese ja vägagi tallatud rajana.
Helistasime pitsad kohale ja sõime neid tulevalgel. Mark jutustas mulle indoneeslastest. Kuulasin tähelepanelikult, avaldasin arvamust ja andsin nõu, mida ta pidas väga huvitavaks ja „värskeks”; mina omakorda jutustasin talle hirmsast vallandamisteemalisest kohtumisest Richard Finchiga. Mark andis väga head nõu, soovitades enne valmis mõelda, mida ma kohtumiselt ootan, ja saata Richard igasugustesse kohtadesse, selle asemel et mind