ei tunne mingit tahtmist pidutseda,” ütles ta. „Nõukogu nihutas ju Jace’i otsingud tagaplaanile.”
„Clary, see ei tähenda veel, et otsingud lõpetatakse,” ütles Luke.
„Ma tean. Lihtsalt… nõnda teevad nad siis, kui ei looda enam leida kedagi elavana, vaid otsivad nüüd juba surnukehi. Nii see igatahes kõlab.” Tüdruk neelatas. „Pealegi lubasin minna Isabelle’i ja Aleciga Takisse einetama,” lisas ta. „Et… tunda end normaalsena.”
Amatis kõõritas ukse poole. „Väljas sajab päris kõvasti.”
Clary venitas huuled naerule. Ei tea kas see teistele ka nii teeselduna tundub kui mulle endale, mõtles ta. „Ega ma suhkrust ole.”
Luke torkas talle pihku natuke raha, tundes ilmselt kergendust, et tüdruk on otsustanud ette võtta midagi normaalset ning minna sõpradega välja. „Luba mulle, et sööd midagi.”
„Olgu.” Claryl õnnestus süütundega pooleks kinkida Luke’ile siiras naeratusehakatis, siis pööras ta selja.
Magnust ega Alecit Clary enam endises kohas ei näinud. Ringi vaadates märkas ta rahvasummas Izzy pikki musti juukseid. Neiu seisis Instituudi suure, kahe poolega ukse juures ja ajas juttu kellegagi, keda Clary ei näinud. Ta seadis sammud sinnapoole ning tundis lähemale jõudes vestlejate rühmas mõninga jahmatusega ära Aline Penhallow’. Neiu läikivad mustad juuksed olid lõigatud moodsasse, vaevu õlgadeni ulatuvasse soengusse. Aline’i kõrval seisis sale neiu, kelle valge kulla karva lokid olid näolt tagasi kammitud ning paljastasid kergelt teravate otstega kõrvad. Too kandis nõukogu rüüd ning veel lähemale astudes nägi Clary, et tüdruku sädelevad silmad on eriskummaliselt sinakasrohelised – nii eredad, et esimest korda kahe nädala jooksul hakkasid tal sõrmed sügelema värvipliiatsite järele.
„Kas pole imelik mõelda, et teie ema valiti uueks konsuliks?” ütles Isabelle Aline’ile, kui Clary nende juurde astus. „Mõistagi on Jia palju parem kui… Näe, Clary. Aline, sa ju mäletad Claryt.”
Tüdrukud noogutasid teineteisele. Kord oli Clary tabanud Aline’i suudlemast Jace’i. Toona oli ta tundnud end kohutavalt, aga nüüd ei teinud see mälestus enam haiget. Praegu oleks Clary tundnud suurt kergendust, nähes Jace’i suudlemas kedagi teist. Vähemalt võiks ta kindel olla, et poiss on elus.
„Ja tema on Aline’i sõbranna Helen Blackthorn,” lausus Isabelle tugeva tunderõhuga. Clary vaatas talle vilksamisi otsa. Kas Isabelle peab teda lolliks? Kõigele lisaks oli tal ju meeles Aline’i ütlus: too oli suudelnud Jace’i ainult prooviks, et näha, kas mõni kutt tekitab temas tundeid. Vastus oli nähtavasti olnud eitav. „Heleni pere juhatab Los Angelese Instituuti. Helen, saa tuttavaks: Clary Fray.”
„Valentine’i tütar,” ütles Helen. Neiu näis olevat üllatunud ja tundvat kerget aukartust.
Clary krimpsutas nägu. „Ma püüan hoiduda sellele mõtlemast.”
„Vabandust. Mõistan, miks see nõnda on.” Helen punastas. Tema nahk oli väga kahvatu ning näis kergelt küütlevat nagu pärl. „Hääletasin muide nõukogus Jace’i otsingute eelisjätkamise poolt. Kahju, et jäime vähemusse.”
„Tänan.” Soovimata sel teemal vestlust jätkata, pöördus Clary Aline’i poole. „Soovin õnne: su ema nimetati konsuliks. See on kindlasti üsna põnev.”
Aline kehitas õlgu. „Nüüdsest peale on ta väga hõivatud.” Ta pöördus Isabelle’i poole. „Kas tead, et su isa seadis üles oma kandidatuuri inkvisiitori kohale?”
Clary tundis, kuidas Isabelle tema kõrval pingule tõmbus. „Ei. Ei, ma ei teadnud seda.”
„Olin üllatunud,” lisas Aline. „Arvasin, et siinse Instituudi juhtimine on talle kaunis südamelähedane…” Neiu jättis lause lõpetamata ja vaatas Claryst mööda. „Helen, mulle tundub, et su vend üritab seal teha maailma suurimat sulatatud küünlavaha loiku. Äkki tahad minna teda keelama.”
Helen ohkas sügavalt, nagu oleks tema kannatus katkemas, pomises midagi kaheteistkümneaastastest poistest ja kadus rahva sekka just sel hetkel, kui endale inimeste vahel teed tehes astus nende juurde Alec. Noormees embas Aline’i tervituseks – Claryl kippus mõnikord meelest minema, et Penhallow’d ja Lightwoodid on tundnud üksteist juba palju aastaid – ning tema pilk leidis inimsummas Heleni. „Sinu sõbranna või?”
Aline noogutas. „Helen Blackthorn.”
„Olen kuulnud, et selles perekonnas voolab haldjate verd,” lausus Alec.
Aa, mõtles Clary. Sellega annabki siis seletada terava tipuga kõrvu. Nefilimide veri oli alati domineeriv, aga mõnikord võis haldjaveri ennast ühel või teisel veidral moel ilmutada veel mitme põlvkonna vältel.
„Õige pisut,” vastas Aline. „Kuule, ma olen tahtnud sind tänada, Alec.”
Alec tegi ehmunud näo. „Mille eest?”
„Selle eest, mida sa tegid Ühismeele hallis,” vastas Aline. „Suudlesid Magnust kõigi nähes. See andis mulle tõuke, mida hädasti vajasin – julguse vanematega rääkida… neile üles tunnistada. Kui ma poleks seda toona teinud, oleksin Heleniga kohtumise järel olnud liiga arg, et sõnagi lausuda.”
„Aa.” Aleci näol oli ehmunud ilme, justkui poleks talle pähegi tulnud, missugust mõju võivad tema teod avaldada väljaspool perekonda. „Ja sinu vanemad… kas nad leppisid sellega?”
Aline tõstis silmad taeva poole. „Nad teevad näo, nagu poleks midagi juhtunud – otsekui muutuks see olematuks, kui sellest ei räägita.” Claryle meenus, mida oli öelnud Isabelle, rääkides, kuidas Klaav suhtub geidest liikmetesse. Kui nõnda peaks juhtuma, vaikitakse see maha. „Aga asi võiks olla hullem.”
„See võiks olla märksa hullem,” kinnitas Alec, hääles sünge alatoon, mis sundis Claryt talle teraselt otsa vaatama.
Aline’i ilme leebus, tema pilk muutus kaastundlikuks. „Anna andeks,” ütles ta. „Kui sinu vanemad ei…”
„Nendel pole selle vastu midagi,” ütles Isabelle pisut liiga teravalt.
„Olgu kuidas on, mul poleks tarvis olnud sellest praegu rääkida. Praegu, kui Jace on kadunud. Olete kindlasti kõik hirmus mures.” Neiu kogus ennast. „Tean, et inimesed on kindlasti rääkinud teile tema kohta kõikvõimalikke tobedaid asju. Nagu ikka räägitakse, kui ei osata leida õigeid sõnu. Ma… tahtsin teile lihtsalt midagi öelda.” Neiu tõmbus ühest möödujast kärsitult eemale, nihkus Lightwoodidele ja Claryle lähemale ning madaldas häält. „Alec, Izzy… Ma mäletan üht korda, kui te meil Idrises külas käisite. Mina olin kolmteist aastat vana ja Jace oli… ta võis olla kaheteistkümnene. Ta tahtis näha Brocelindi metsa, seepärast laenasime ühel päeval hobused ja ratsutasime sinna. Eksisime muidugi ära. Brocelind on läbimatu. Läks üha hämaramaks, laas muutus järjest tihedamaks ning mul hakkas hirm. Olin kindel, et sinna me sureme. Aga Jace ei tundnud kordagi hirmu. Ta oli kogu aeg kindel, et leiame kodutee. Kulus küll mitu tundi, kuid ta leidiski. Ta tõi meid metsast välja. Olin tohutult tänulik, aga tema vaatas mind niisuguse näoga, nagu oleksin segane. Nagu poleks olnud kahtlustki, et ta tee leiab. Teine võimalus ei tulnud lihtsalt kõne alla. Tahtsin öelda seda: ta leiab tee teie juurde tagasi. Tean seda.”
Clary polnud enda arvates kunagi näinud Izzyt nutmas ning nüüdki võitles too ilmselt kõigest väest pisaratega. Neiu silmad olid kahtlaselt suured ja läikivad. Alec silmitses kinganinasid. Clary tundis endas tohutut kurbust; see püüdis allikana pinnale kerkida, aga tüdruk surus selle alla; ta ei suutnud mõelda kaheteistkümneaastasele Jace’ile; ei suutnud kujutleda teda ekslemas pimeduses, sest siis oleks mõte läinud praegusele Jace’ile, kes eksleb kusagil või on vangis, vajab tema abi, ootab teda, ning seda poleks Clary suutnud taluda. „Aline,” lausus ta, nähes, et ei Isabelle ega Alec saa sõna suust. „Aitäh sulle.”
Aline naeratas ujedalt. „Ma usun seda tõesti.”
„Aline!” Neile lähenes Helen, hoides randmest kinni poisikesel, kelle käed olid üleni