ei kõlba neile?”
“Neile ei kõlba, ega nad muidu ära lähe,” ütles Tiit. “Minule kõlbas Hundipalu ja sinule Vargamäe, aga meie lastele ei kõlba ei see ega teine. Nemad ei taha seda linna, millest meie ärbeldes purjus peaga kõrtsileti ees räägime, seia soode ja rabade taha ehitama hakata. Meie tahtsime seda, aga ei jõund, nemad ei tahagi.”
“Aga ega Pearu lapsed ka ei ehita,” ütles Andres nagu kadedusega ja nagu iseendale lohutuseks.
“Nemad ehitavad,” vastas Tiit.
“Keda kuraditki ei ehita nad!” hüüdis Andres nüüd.
“Mina arvan isegi seda, et põle kaugel aeg, kus mind ega minu lapsi änam Hundipalul ei näe, vaid nende asemel on siin mõni Oru Pearu omastest või sugulastest,” ütles Tiit nagu Andrese kiuste.
“Kuule, Tiit, sina oled ainuke mõistlik mees meie nurgas, aga täna on sul tõesti arust puudu,” ütles Andres nüüd tõsiselt ja nukralt.
“Ei, Andres,” vastas Tiit samuti. “Ei ole minul ega sinul arust puudu, vahe on ainult see, et mina sinust ligi kümme aastat vanem ja et minul juba kaks poega kroonuteenistuses, sina aga ainult kaks tütart mehele pand. Saada kord oma Andres Vargamäelt alla, küllap sa siis näed, mis su süda sees ütleb ja mis mõtted sul pähe tulevad. Meie häda on see, et meil on rohkem mõtteid kui Hundipalul või Vargamäel vaja. Meil on rohkem aru, kui siia paergu mahub. Siin põle paergu kuigi palju aru ja mõtteid vaja, peab ainult tööd murdma.”
“Me oleme ju murnd,” ütles Andres ja lisas juurde: “Pearu on vähem teind.”
“Õige, Pearu on vähem teind,” vastas Tiit. “Aga tema on veel vähem mõelnd. Tema põle üldse mõelnd, vaid ainult teind, mis nina ees, nõnda on temal ja tema lastel kergem kui neil ja meie lastel. Meie sõrmed on tööga könksu läind, meie pihad vimmas, aga meie mõtted on alles sirged ja küüruta. Meie ei räägi Vargamäest ja Hundipalust, nagu nad on, vaid nagu nad peaksid olema. See on meie lapsed rikkunud – nemad ei kõlba ei Vargamäele ega Hundipalule. Vargamäe ja Hundipalu lapsed ei tohiks õieti teadagi, et on kusagil ilusam ja parem maa, nende ees peab selle saladuses hoidma, siis on nad õiged Vargamäe ja Hundipalu lapsed. Aga meie omad on rikutud, nemad tahvad siit ära, et paremat otsida.”
“Nõnda siis pean laskma ka Indreku minna paremat otsima?” küsis Andres vähese mõtlemise järele.
“Lase tal minna, see on ainuke õige,” vastas Tiit. “Ega temast õiget Vargamäe elanikku ikka ei saa. Ka tema veri on lapsest saati rikutud. Juba siis, kui talle Indrek nimeks pandi ja mina tema ristiisaks hakkasin, lõõpisin ma, et minu ristipojast saab koolitud mees. Pearu ütles mulle juba tol korral, et meie püüame lapse hinge, ma mäletan seda nii selgesti. Ka pärast olen ma oma lõõpimisega poisi hinge püüdnud, sest alati, kui aur peas, olen ma tema koolitamisest rääkind ja poiss ise on seda pealt kuuland. Ega siis niisuke asi kätte tulemata jää, ta hakkab lapsele külge nagu mehele piibutõmbamine, eks katsu tast, raipest, lahti saada. Kui mina Hundipalule tulin, mõtlesin ma, et ühe oma poja saadan ma tingimata Tartu suurkooli. Aga näe kudas see nüüd on tulnd, omal mitu poega, aga ühtegi põle jäksand koolitada. Ei ole kohe saand, tee mis tahes. Ja seda oma koolitamise mõtet lõõpisin ma nüüd sinu poja Indreku külge, sest tema on minu ristipoeg. Et kui ei saa oma poeg, siis saagu ristipoeg.”
“Ega minulgi seda jõudu ole, et teda suurkooli saata,” ütles Andres.
“Siis las läheb kirjutaja juurdegi, see on ikkagi midagi,” arvas Tiit.
Andres ei vastanud enam. Aga kui ta Hundipalult ära tuli ja mõttes edasi kõmpis läbi pehme soo, mööda suuri kivilahmakaid, mis soosilla kõrvale kuuseokstele ja kadakatele asetatud isegi kevadisest suurveest kuivijalu läbipääsmiseks jõesillani, ei saanud ta muidu, kui pidi vahetevahel peatama ja ringi vaatama, imestades tehtud tööd.
Jõesillal jäi Andres hoopis seisma, nagu tahaks ta näha, kas ujuvaid kalu sügavas vees paistab või mitte. Aga mitte kalad ei seisnud praegu Andrese südames, vaid tema hiljutine kõnelus Hundipalu Tiiduga. Andres ei saanud viimaks muidu, kui istus jõesillale maha ja hakkas piipu toppima. Ise laskis ta silmad ümber käia sillal ja neil suuril kivel, mis seisid mõlemal pool jõge teeserval jalakäijate tarvis.
See kõik on Tiidu töö, seda teab Andres, sest tema oma silma all on see sündinud ja osalt on Andres isegi aidanud seda tööd teha. Enne Tiitu polnud siin ei seda kõrget kumerat jõesilda ega neid kivilahmakaid. Veest käidi siis läbi kas püksata või sõideti lamedapõhjalise lootsikuga. Hundipalu ja nii mõnegi teise talu vankrid seisid suvel teisel pool jõge, Ämmasoo välja ääres kuuse all, ja ratsahobusega päästi siis jõemadalikust läbi vankrite juurde. Aga enamasti katsuti nõnda läbi ajada, et vankripõlves võimalikult vähe oleks hobusega üle jõe käia: veod ja voorid õiendati reepõlves, kui kandis jõgi ning sood ja rabad, nii et lase loomaga kas või silmalt. Mõiski võttis siis kõrvenurgameeste olusid arvesse ja käsutas neid voori ainult lume aegu. Tiit ei leppinud niisuguse olukorraga ja tema hoolel ning vaeval tekkis jõele see sild ning ronisid tee äärde kõikuvale soopinnale need kivid, kus osa neist juba aastat kolmkümmend püsinud, ilma et oleksid põhja vajunud.
“Kas võiks kord uuesti aega tulla, kus seda jõesilda änam ei ole ja kus oleksid kadund ka need kivid teeservalt?” küsis Andres endamisi ja pidi tunnustama, et tema niisugust aega ei suutnud oletada, õigem – temale oli see nii valus oletada, et ta sellest loobus. Et võiks äkki kaduda viirastusena see jõesild ja need suured kivid – ei, ei, see oli liig raske mõelda.
Aga siis turgatas tal äkki midagi meelde ja ta ütles peaaegu kuuldavalt.
“Kui Hundipalul oleks mitte Tiit ega tema lapsed, vaid mõni Oru Pearu omadega, kas siis oleks see võimalik?”
Nüüd ei olnud Vargamäe Andresel enam valus oletada, et siis oleks see küll võimalik, ta tundis sest oletusest isegi rõõmu. Peaaegu rõõmsana tõusis ta jõesillaltki ja astus mööda kive läbi vee kuivijalu Ämmasoo poole.
Aga kui Hundipalult nähti, et Vargamäe Andres nii kaua jõesillal istub ja vette vahib, nagu oleks ta alles mõni karjapoiss, pandi seda väga imeks. Ainult Tiit ei imestanud mitte, vaid ütles oma halli habet silitades.
“Andres peab poja majast välja saatma, sellepärast. Andresel hakkavad minu päevad.”
XXXVIII
Sellest hoolimata, et Indrek tööpoisina Vargamäel marjaks oleks ära kulunud, tegi Andres siiski Hundipalu Tiidu sõnade järele ja laskis tal minna. Samasugune oli ka Mari arvamine, aga seda Andres suuremat arvesse ei võtnud: tema pärast oleks võinud Indrek ilusasti koju jääda.
“Meestetöö põle sinu asi,” ütles Andres Marile Indreku küsimuse otsustamisel, “ja sellepärast seisa sina rahu, see jäta minu mureks ja vaata, kuis sa oma tüdrukuga hakkama saad.”
Mitte et Andres just nõnda tõelikult oleks arvanud, aga teda ärritas see, et Mari arvamised käisid kokku Hundipalu Tiidu omadega, mille vastu tema, Andres, polnud võinud seista. Nõnda paistis, nagu ei võiks Andres ka Mari arvamiste vastu seista, mis oleks võimatu asi. Sest kes on siis Vargamäe Eesperes õieti peremeheks, Mari või Andres? Ei puudunud palju, siis oleks pidanud Indrek ainult selleks koju jääma, et tõendust saada: Andres on peremees. Ometi viimaks lasti ta heaga minna ja nõnda hakkas tema nagu pisut saksaks saama.
Tööd murdma koju jäid vana Andres ise ja samanimeline esimene poeg, kes juba kevadest saati käis üheksateistkümnendat. Lisaks võõras tüdruk, sest Mari oma paariaastase lapsega vajas abi. Kevadel põllutöö ajal tarvitati kolmeteistkümnest Antsu äestajana ja rullijana ning heinamaal pisteti talle suvel reha pihku. Poiss oli küll väikese kasvuga, aga hästi visa ja hakkaja. Karja hoidsid üheteistkümnene Liine ja kaheksane Tiiu. Kuueaastane Kadri jooksis väikese Sassi sabas. Oli veel lootust, et Maret heina ajal ja lõikuseks appi tuleb, kas või mehega kahekesi, kui see ehk omast tööst mahti saab. Maretil oli küll väike laps, aga seda ei peetud kuigi suureks takistuseks. Peale kõige selle taheti kibedal ajal päilist pidada. Nõnda pidi Andrese arvates tööle vastu saama.
Antsu