ei köhinud, sest nemad olid riietes lumehange karanud, see päästis nad nähtavasti.
Lapsi magama pannes asetati poisid vanemate oma sängi ette nurka, köhijad Liisi ja Maret kõrvu oma sängi, palavikus Anni aga lõõri äärde.
Matuselised lahkusid varakult, kohe peale õhtusööki. Õudne oli kauemaks leinamajja jääda, kui pesitses kõigis aimdus, et leina lõpp pole veel käes: peab ehk veel kellegi Vargamäelt surnuaiale viima. Sedasama kartsid ka Andres ja Mari ise. Nõnda ei maitsnud neil söök ega jook.
Nende kartus läks veel enne täide, kui päev kaks korda oli koitnud: kustus Anni värisev elutuluke. Oldi hirmul ka teiste laste pärast, aga need pidasid esiotsa vastu. Liisi ja Maret raiusid nädalapäevad köhida, aga palav piim meega ja päkkade kõrvetamised vastu lõõri murdsid lõpuks kurgukõtistuse. Poisid, nagu olid, nõnda jäidki terveks.
Võeti ka karmid ettevaatusabinõud tarvitusele: kambrid puhastati põhjalikult, Andres tegi nad kaks-kolm korda maast laeni paksu kadakasuitsu täis, mis ajas igaühe läkastama: riided kanti välja külma kätte. Rehetoa hiigla-ahi köeti palavaks ja kogu pere kolis tuppa.
Oli see vast pidu! Lastel oli pärast väga kahju kambri tagasi kolida, sest seal polnud ei vommi ega parsi, ei kerist ega kollet, kuhu ronida või kus torkida. Kambris polnud ka ämbreid, vanne, toobreid ja tünne veega, milles kas või keelu vastu hea solistada. Toas oli nii hea peitust või kodukäijat mängida, kellele nimeks pandi redu. Redu võis kõik, teadis kõik, oskas kõik. Tema päris asupaik oli lakas, kusagil ulu all, kaugel heinte ja kõlgaste või õlekubude taga, eriti aga tahmases toalakas ja tema taga pimedas ning madalas kambrilael, kus tema ettevaatlikku hiilivat sammu vahetevahel võis kuulda. Lapsed tõid ta sealt mängus tuppa ja panid ta kolistama ning häälitsema vommil, parsil, pimedas nurgas, riistade taga, rehealuse ukse kallal, isegi ahjus ja kerisel.
Nõnda siis kadus lastel kambrisse tagasi kolides suur hulk eluluulet. Pealegi oldi nendega nüüd palju karmim: ei lubatud neid paljalt enam tuppa ega rehe alla, lumehangest ja aida- või laudateest rääkimata. Ikka pidi midagi soemat seljas ja miskit varju jalas olema. Elu muutus lastel sedavõrd kitsaks, et ennem olgu peaaegu surm kui niisugune elu.Ja nõnda algas Vargamäe Eesperes suur laste vabadusvõitlus vanemate vastu, kuni olid paljastele jalgadele tagasi võidetud tuba, reiaalune, kaevu-, aida- ja laudatee ning lõpuks tuisu ajal lumehangki suplemiseks.
Aga enne kui see kõik sai sündinud ja kui lastel vabadusepäike uuesti säras Vargamäe kohal, kulus palju aega. Võib peaaegu öelda, et praegune põlv ei näinudki endist vabadust, nii hirmus tagasikiskumine hõljus neil päevil Vargamäe kohal. Ainukeseks lohutuseks olid Liisi ja Mareti mälestused kadunud õnnepäevadest, millest nad ikka ja jälle jutustasid väiksemaile.
“Kui tuppa tulin, ei tunnudki oma jalgu all, nii tuimad olid külmast,” jutustas Maret.
“Mul klõbisesid varbad laudpõrandal, nagu külmanud kartulid,” ütles Liisi.
“Ja kui siis pärast kukkusid valutama!” hüüdis Maret edasi, tehes ise niisugused silmad ja suu, et väiksemad vennad aimu pidid saama nagu mingisugusest meeletust maitsmisest.
“Lõi kohe hammastesse,” lisas Liisi kinnitavalt juurde. “Aga kui uuesti lunde joosta, siis oli kergem, valu oli vähem. Sellepärast siis ikka lõõri äärde ja lunde, lõõri äärde ja lunde, nõnda oli kõige parem.”
“Kus siis isa ja ema olid?” küsis Andres asjalikult, kuna Indrek ainult kuulas ja suuril, küsivail silmil õdedele otsa vahtis, kui need jutustasid möödunud päevist.
“Kus juhtus,” seletas Liisi. “Ükskord läksid isa ja ema laadale, sulane vedas hagu, tüdruk toimetas loomi.”
“Siis oli hea,” kiitis Maret.
“Kus meie siis olime?” küsis Indrek.
“Teie olite siis alles väikesed, ei mäleta seda,” vastas Liisi.
“Kas pärast köhisite?” päris Andres asjalikult.
“Mitte teragi,” kiitis Liisi.
“Siis põlnd seda haigust, mis nüüd,” ütles Maret.
“Siis põlnd haigust ega surma ei meil ega teiseperel,” seletas Liisi. “Ainult pead valutasid vahel ja käisid ümber, nii et ei saand seista… Mäletad, Maret,” pöördus Liisi õe poole, “kudas oli üks jõululaupäev? Sadas ja tuiskas, nii et mõnikord ei näind aita ega lauta. Teisepere oli nagu Vargamäelt ära pühitud. Kui ema aida või lauda poole läks, kadus ta vahel juba poolel teel tuisku, vahi niipalju kui tahad, ei paista. Keegi ei saand kiriku minna, kõik jäid kodu. Õled toodi sisse ja siis hakkas isa lugema ja laulma. Ema laulis ka, istus tagakambris isa juures. Mai pani tooli eeskambri ukse kõrvale, aga sulane jäi kohe magama, kui lugemist ja laulmist kuulis. Meie istusime eeskambris õlgil. Ema ajas meid küll tahakambri, kartis, et hakkame õlgedega möllama, aga meie ei läind. Ja kui siis teised kõige kõvemini laulsid ja sulane tukkus, pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. Tuba oli hea soe, lees olid söed, ahjus liha, mis särises, vorstid kerisel. Meie kärmesti särgid seljast, sina omal ahju ette hagudele, mina omal redelipulgale, siis välja, teate, sinna aja äärde, kus kõige sügavam, üle pea. Hinge pani kinni, jää või sinnasamasse. Lõime paar virru, siis tuppa tagasi, mööda redelit vommile, kus soe, natukene aega seal ja uuesti õue hange. Nõnda mitu, mitu korda kohe. See, mis me üheskoos seal toa taga tegime, kui teised kiriku läksid, põlnd selle kõrval ühti, maksa rääkidagi. Me oleks veel rohkemgi käind, aga eks ema kuulnd toaukse kolinat, tuli vaatama, kes käib ja mis vorstid kerisel teevad… Meie parajasti vommil, alasti, ise üleni lumest märjad. Kutsus meid alla, võttis vitsa ja tahtis andma hakata. Aga sina, Maret, emale: “Pai ema, ä’ä löö vitsaga, me ju ihualasti!” ja nõnda ei lööndki ta, lubas ainult isale kaevata. Aga muidugi ei kaevand, ajas meid ainult vommile tagasi, ütles, muidu külmetate end ära. Ise kinnitas ja hoiatas vommi keskpaiga eest… teate, see kõrge koht… et see on kuum, kõrvetab päkad. Aga me teadsime seda isegi, ega me esimest korda vommile läind.”
“Miks vomm nüüd änam ei kõrveta?” küsis Andres.
“Ei köeta änam nõnda kui enne,” seletas Liisi. “Siis oli hoopis teine kui nüüd. Siis ütles ema aina, kui vorstid keriselt maha võttis, et liiga saand teised, ära põlend, aga nüüd – ei tõmba teised hästi krõbedaks, ahi ei saand küllalt, haod olid lund täis…”
Nõnda lõppes laste lumeskäimise jutt palava vommi ja tahmase kerisega, kus särisevad vorstid, ajades terve toa ja kambrid pühade ajal magusat haisu täis. Aga kõigil jäi jutust tundmus, et maailmas ja ka Vargamäel on huvitavam ning ilusam aeg mööda. Vähemalt arvasid seda Liisi ja Maret kindlasti ja nemad polnud enam nii väikesed, et nad poleks teadnud, mis nad arvavad, see oli Andresel, Indrekul ja Antsul päevaselge.
Ükskord oli Vargamäel aeg, kus polnud veel haigust ega surma ning kus ei pandud kedagi kirstu ega viidud kolliauku, ja siis valitses igal pool vabadus ning rõõm ja õnn oli otsata. Nüüd avanevad laste ees uksed ja aknad alles kevadel, kui on leige tuul ja soe päikene, aga siis pole enam tuisku ega pakast. Aga mis on kevadine tuul ja päike hangede ning tuiskude vastu.
Ah, ilusam ja õnnelikum aeg on enne mööda läinud, kui Andres ja Indrek ilma said! Liisi ja Maret jõudsid veel õigel ajal Vargamäele, nemad küll, seda tunnevad poisid, eriti just Indrek.
XXIX
Kogu ümbrusele pani laste suremine nagu kangvaljad pähe ja rauad suhu. Kassiaru Jaska jättis esiotsa laatadel ümberkolamise ja hobuste paristamise, ostis ainult mõisale härgi, vilja ja kartuleid. Viimane tegevus oli nagu pisut jumala-meelepäralisem kui mustlastega hobuste paristamine, sest üks polnud muud kui ainult kasulik tegevus, teine aga kirg ja himude rahuldamine, nagu oli tal seda kõrtsis istumine ja joominegi.
Hundipalu Tiit ei rääkinud enam igal parajal juhusel, et ta tahab oma pojad panna pasunat puhuma või teisi pille mängima, sest ta arvas, et pole hea kõnelda mängust sel silmapilgul, kus kõigil valutavad kurgud alles nutmata pisaraist.
Oru Pearut polnud keegi juba ammugi kõrtsis näinud, vähemalt mitte päevade