on>
Hea lugeja!
Ravikindlustuse taasalustamisest Eest Vabariigis täitus tänavu 20 aastat. See on küllalt pikk aeg, et vaadata tagasi ja tuletada meelde, kuidas me tänasesse päeva jõudnud oleme.
Me kõik kipume unustama, eriti neid sündmusi ja tegevusi, mida ei ole vaja iga päev meelde tuletada. Seepärast palusime inimestel, kelle ideid 20 aasta jooksul on ellu viidud ja kes on meie tervisesüsteemi arengusse panustanud, oma tegemisi meelde tuletada ja kirja panna. Raamat ei taotle absoluutset tõde ega faktitäpsust, pigem on soovitud võimalikult ehedalt edasi anda inimeste mälestusi.
Raamatut lugedes näeme, et algselt kokkulepitust on 20 aasta jooksul küllalt palju ka ellu viidud. Tervishoiusektorit on vedanud järjekindlad ja visad inimesed, lakkamatult on käinud kibe tegevus. Aastate jooksul on inimeste mõtteviis muutunud, mõtete ja ideede raskuspunkt on nihkunud kindlas suunas. Algsest eesmärgist korraldada ümber raviasutused ja nende rahastamine on välja kasvanud patsiendile suunatud sihid ja kerkinud esile inimlike väärtustega seotud aspektid: solidaarsus, kindlustatusega kaetus ja võimekus tasuda vajalike tervishoiukulude eest. Hea meel on tõdeda, et areng on kulgenud õiges suunas ning meie tänane eesmärk on hoolitseda, et inimesed saaksid terviseprobleemide tekkimisel kvaliteetset ja õigeaegset arstiabi.
Tänan kõiki, kes selle raamatu valmimist nii nõu kui ka jõuga abistasid, ja soovin mõnusat lugemist!
I
Ravikindlustuse areng: aastad 1912–1991
Otto von Bismarck.
Haiguskindlustuse ajalugu ulatub 19. sajandisse, mil Otto von Bismarcki eestvedamisel kehtestati Saksamaal 1883. aastal haiguskindlustusseadus. Miks seda vaja oli?
Tööstuse areng tõi kaasa raskemad tööõnnetused võrreldes õnnetustega põllumajanduses ja üksikettevõtja ei suutnud enam tööliste ravimise eest vajalikul määral maksta. Töölisi ravida oli aga vaja, sest töö spetsialiseerimise tõttu muutus tööjõud järjest väärtuslikumaks. Siis tekkiski mõte koondada kindlustusmaksud ja hajutada sel moel ravikulude risk. Loomulikult nõudsid töölised, et töösturid parandaksid töötingimusi ja kataksid õnnetuste puhul ravikulud. Bismarcki eesmärk polnud siiski ainult tööstustööliste ravi parem korraldamine, vaid nii töösturite kui ka tööliste haigekassa koostöö ja nende omavahelise suhtlemise parandamine.
Saksamaal loodud haiguskindlustusseadus julgustas ka teiste riikide töölisi oma õiguste eest võitlema. Tormilised sündmused arenesid kõigis Euroopa suurriikides. Prantsusmaal võeti esimene haiguskindlustusseadus vastu 1894. aastal, kusjuures kohustusliku kindlustuse alla kuulusid mäetöölised. Itaalia, Belgia ja Šveitsi 1910. aasta seadus kindlustas ka kõik 15–50-aastased naised, Inglismaa 1911. aasta seadus kõik üle 16-aastased töölised.
Ka Tsaari-Venemaa valitsejad ja töösturid ei pääsenud tööliste kasvavast survest muuta töötingimusi ja elukorraldust. 1905.–1907. aasta revolutsiooni päevil nõudsid töölised tsaarivalitsuselt muu hulgas tööliste kindlustamist vanaduse, invaliidsuse ja haigestumise puhuks. Riigiduuma töötas juba 1905. aastal välja riikliku kindlustuse põhialused ning 1908. aastal arutati esimest korda haigus- ja õnnetuskindlustuse seaduse (HÕKS) eelnõud. Eelnõu arutamine ja ümbertöötamine läks üle kivide ja kändude. Tsaari-Venemaa Riiginõukogu kinnitas Vene Tööstusliku Töö seaduse raames haigusja õnnetuskindlustuse põhimõtted alles 23. juunil 1912. Uue seaduse alusel tuli haigekassa luua vähemalt 20 töötajaga tööstusettevõttes, kus kasutati masinatööd. Kõik ettevõtted, kus tegutses vähem töölisi, samuti käsitööndus, jäid selle seaduse raamest välja.
Haigekassasid hakati Tsaari-Venemaal looma 1913. aastal, maikuus oli neid väidetavalt kuus, juulis juba 66. Haiguskindlustus jõudis seal kehtida täpselt viis aastat. 25. juulil 1917 kinnitas Vene kodanlik Ajutine Valitsus uuendatud haiguskindlustuse seaduse, mis sätestas haigekassa loomise nõude vähemalt viie töölisega ettevõttes ning selle täieliku omavalitsuse, see tähendab, et haigekassasid asutasid ja juhtisid töölised, juhtimisse ei kaasatud ettevõtete omanikke ega tegevjuhte. Lisaks laiendati ka haiguskindlustusega haaratud ettevõtlusliike. Pärast Oktoobrirevolutsiooni pidid ettevõtted haigekassadele üle andma ka raviasutused, sest usuti, et tööliste juhitud haigekassad on head peremehed haiglatele ja ambulatooriumidele.
Enne haigekassade tegevust polnud Eestis kindlat seadust ega määrust, mis oleks ette näinud rahalist abi töölistele nende haiguse puhul, samuti rahalist toetust sünnitajaile ning matusetoetust. Kuna Eestis kehtisid Vene Riigiduumas vastu võetud seadused, rakendus siin 23. juuni 1912. aasta kindlustusseadus ja algas haigekassade loomine. Märtsis 1913 valiti haigekassa loomiseks volinikud Sindi Kalewi valmistamise Ühisuse vabrikus ning kolmes Tallinna ettevõttes – Balti Puuvilla Manufaktuuris, Wiegandi ja Volta tehases. Juba sama aasta maikuuks suutsid volinikud kokku panna haigekassa põhikirja projekti.
Eesti üks vanemaid haigekassasid on Tartu Üleüldine Haigekassa, mis asutati 1912. aasta 23. juunil 19 suurema Tartu tööstusettevõtte juures, kuid alustas tegevust siiski alles 1. mail 1914. aastal. Seepärast peetakse esimeseks haigekassaks Sindi Kalewi valmistamise Ühisuse vabriku (endise nimega Wermann ja Poeg) juures asutatud haigekassat, mille põhikiri kinnitati 15. mail 1913. Mõned kuud hiljem, 20. septembril 1913, loodi Balti Puuvilla Manufaktuuri haigekassa, aktsiaselts Volta juures asuva haigekassa põhikiri kinnitati 2. oktoobril 1913. Sama aasta lõpuks olid haigekassad loodud ka Wiegandi, Lutheri jt tööstustes. Lutheri tööstuse haigekassa põhikirjast selgub, et haigekassa tegevust juhtisid kassa peakoosolek ja juhatus. Peakoosolek koosnes kassa liikmete volinikest ja ettevõtete esindajatest, juhatuse esimeheks oli ettevõtte omanik või tema poolt määratud isik. Volinike üldkoosolekuid juhatas tööandja esindaja, kelle nimetatud volinikel oli 2/3 hääli koosolekust osavõtjatest.
Wiegandi tehase haigekassa põhikiri aastast 1913.
Tallinna Linna Haigekassa, milles olid kindlustatud kolme ettevõtte – gaasi- ja veevärgi, elektrijaama ning aktsiaseltsi Tallinna Hoburaudtee – töölised ja teenistujad, asutati 21. märtsil 1914. aastal. Vabrikutööliste nõudmine asutada kõigi Tallinna tööstuste jaoks ühine haigekassa ei leidnud tööandjate heakskiitu. Tallinnas kui suures tööstuskeskuses ei soovitud suurt tööliste koondist ühishaigekassa näol, sest kardeti, et selle kaudu oleks kerge juhtida tööliste teisi üritusi ja üldliikumist.
Tallinna Linna Ettevõtete Haigekassa esimese juhatuse esimees K. Mauritz.
Järgnevatel aastatel kasvas haigekassade arv kiiresti. 1914. aastal alustas tegevust 22 haigekassat. 1915. aastal oli Eestis 33 haigekassat, kuhu kuulus 35 000 liiget, kuus ühishaigekassat 2500 liikmega ja 12 ettevõtete haigekassat vähem kui 500 liikmega.
Haigekassade loomisel määrati liikmemaksuks enamasti 1 % palgast, kuid üsna varsti selgus, et sellega ei ole võimalik kõiki kulusid katta. Nii suurenes kindlustusmaks peagi 2–3 %-le töötaja palgast. Tööandja pidi lisama sama palju või vähemalt 2/3 töölistelt kogutud maksust. Töötajatele maksti haigushüvitist vastavalt seaduses kinnitatud määrale ja haigekassa võimalustele 1/2 kuni 2/3 päevapalgast, õnnetusjuhtumi korral 2/3 päevapalgast. Sünnituse puhul maksti toetust 50–100 % kuupalgast, matusehüvitis surma korral oli 30 päevapalka. Ka töötajate pereliikmed olid kindlustatud ning neil oli õigus saada hüvitist, mis oli 50 % töötaja palgast.
Äsja asutatud haigekassade tegevus ei jõudnud veel küllalt edeneda, kui algas Esimene maailmasõda ja selle järel revolutsioon. Paljud töölised kutsuti sõjateenistusse, vabrikutes vähendati tööd, mitmed suurettevõtted laostusid, raha väärtus langes, toiduainetest oli puudus, haigused ja taudid nõudsid ohvreid. Kõik see vähendas haigekassade tulusid ja suurendas kulusid. Kuna kindlustusmaksu tõstmise võimalused olid piiratud, siis pigem vähendati kindlustuse ulatust (pereliikmetele kehtestati kindlustuspiirangud) või hüvitiste määra. Kõigele vaatamata mõjutas revolutsioon haigekassade arengut soodsalt. Kindlustusseadust laiendati kõigile tööstusharudele, kusjuures kindlustatuse said ka käsitöö- ja ehitusettevõtted,