Eesti Haigekassa lugu. 20 aastat ravi ja kindlustust. Grupi autorid

Haigekassast kui organisatsioonist olid mõtted sel ajal kaugel, sest eelkõige nähti süsteemi ülesehitust ministeeriumi struktuurina. Samas oli juba ka äril baseeruvaid ideid, kus ministeeriumi haldusalas oleks loodud tervise ja sotsiaalabi kindlustuskassade assotsiatsioon kui aktsiaselts. Üks mõte oli anda kindlustustegevus Eesti Kindlustusele. Kindlustatuse ja hüvitiste teemal räägiti võimalusest töövõimetuspäevade osaliseks vabatahtlikuks kindlustamiseks. Oli ka idee kõikide erinevate kassade, sh võimaliku hoolduskassa ühendamiseks.

      Eelnev töö kulmineerus 1990. aasta 28. mail, kui vabariigi valitsus langetas otsuse kindlustusmeditsiini rakendamiseks. Tervishoiuministeeriumile anti ülesanne esitada kindlustusmeditsiini tervikkontseptsioon 25. septembriks 1990. Tervisekindlustuse all mõeldi põhimõtteliselt uut, majanduslikult isereguleeruvat tervishoiusüsteemi, kus kesksel kohal on inimese huvitatus oma tervise säilitamisest ja tugevdamisest.

      Tervishoiuministeeriumi spetsialistide ja ekspertide töö tulemusel jõuti seisukohale, et tervisekindlustus Eestis peab rajanema järgmistel printsiipidel:

      • Riigieelarvest kaetakse ainult raviasutuste kapitalikulud.

      • Tervishoiuasutused asuvad tööle autonoomsete äriettevõtetena võrdselt kõigi teiste ettevõtetega.

      • Tervishoiuasutused antakse riigi omandist munitsipaalomandisse ning luuakse võimalused nende privatiseerimiseks.

      • Tervisekindlustuskassad luuakse iga maakonna ja linnavalitsuse haldusterritooriumile. Tervisekindlustuskassa on loodava iseseisva kindlustusfirma juriidilise isiku õigustega allasutus.

      • Tervisekassade katusorganisatsiooniks on kindlustusfirma. Kindlustusfirma on otstarbekas luua aktsiaseltsina.

      • Kohustusliku tervisekindlustuse maksumääraks kehtestatakse 13 %.

      • Vabatahtliku tervisekindlustuse kindlustusmaksu määr on 3–5 % töötasult. Kindlustusleping on viieaastase tähtajaga.

      • Vabatahtlikud tervisekindlustusmaksed jäävad tulude arvestamisel maksuvabaks.

      Kuna arutelud olid kestnud mitu aastat ning aega enam eriti ei olnud, esitati vabariigi valitsusele mitte enam kontseptsioon, vaid seaduseelnõu, mis koondas eelnevatel aastatel läbiarutatud ideid. Haigekassa mõistet siis veel polnud – kasutati toetuskassa mõistet, sest mitmete arvamuste kohaselt rõhutab sõna haigekassa liialt haigust, haige olemist, ja seetõttu ei sobinud. Teine oluline paragrahv sätestas, et seadus laieneb ka vabatahtliku kindlustuslepingu sõlminutele.

      Järgmisena tekkis seaduseelnõu kohustusliku tervisekindlustusmaksu kohta. Siin on huvitav säte, mis ütles, et tervisekindlustusmaksu määr on 13 %, millest 2/3 jääb kohalikele omavalitsustele ja 1/3 üleriiklike kulude katmiseks. Kõik olulised eelnõud valmisid augustiks 1990 ja saadeti seejärel kooskõlastamiseks laiale ringile, st ametkondadele ja maavalitsustele. Ettepanekute läbitöötamine võttis mitu kuud.

      Kindlustusmeditsiini käivitamise järgmiseks tähtajaks prognoositi viimastes eelnõudes juba 01.07.1991. Kõige olulisemad märksõnad, mis jäid püsima, sõltumata eelnõu versioonist, olid järgmised:

      • ettevõtete ja ettevõtjate kohustuslik osavõtt,

      • valmisolek tervise säilitamiseks ja edendamiseks,

      • vabatahtliku kindlustuse idee kujunemine,

      • tervisekassade (tänaste haigekassade) moodustamine,

      • edasikindlustuse idee arvestamine,

      • maksumäära kehtestamine,

      • teenustele hinna kehtestamine,

      • lepingute sõlmimine teenuste osutajatega,

      • kindlustatute üle arvestuse pidamine,

      • visiiditasu mõiste avamine ja rakendamine.

      Näiteid haigekassade registreerimistunnistustest.

      Artikkel, mis kajastab Tallinna Haigekassa tööd.

Takistused tervisekindlustuse rakendamisel

      Tervisekindlustussüsteem ei rakendunud siiski soovitud tähtaegadel, sest tegijail nappis teadmisi ja kogemusi. Eeskujuks võeti teiste riikide mudeleid – kord arutati USA varianti, teinekord Saksa kindlustussüsteemi, see venitas ja piiras eesmärgile lähenemist.

      Pealegi arvasid mitmed poliitikud ja arvamusliidrid, et tõeline kindlustuspõhimõtete rakendamine eeldab seda, et esmalt kannab patsient ise tervishoiuteenuste kulud ja hiljem hüvitab kindlustusorganisatsioon kulutused ettenähtud korras ja mahus. Sellised seisukohad ei olnud siiski valdavad, sest aluseks võeti teadmine, et inimestel pole raha tervishoiuteenuste eest maksmiseks.

      Lõppkokkuvõttes muutus kindlustusmeditsiini mõiste üha populaarsemaks, mistõttu paljud poliitikud tahtsid ennast sellega siduda. Poliitilise huvi suurenedes kaugenesid aga algsed töögrupi liikmed mõnevõrra sisulisest tööst. Arusaadavalt pikenesid tähtajad, hilinesid ettevalmistustööd ning oli enamvähem selge, et uus süsteem ei rakendu enne 1992. aastat.

      Ravikindlustuse küpsemat arengut takistas kahe olulise asjaolu ignoreerimine.

      • Esiteks: polnud selget arusaama, kuidas peaks tervishoiusüsteem Eestis üldse välja nägema. Eeldati, et ravikindlustussüsteem lahendab kõik probleemid, kuid unustati ära, et me olime vahepeal iseseisvunud ja et meil oli tõeline raha ja reaalne turumajanduslik keskkond.

      • Teiseks: ei suudetud mõista, et kohustusliku süsteemi rakendamine eeldab olulises osas solidaarsusprintsiipide rakendamist. Seetõttu ei suudetud või ei tahetud näha, et rahastamise idee peaks kokkuvõttes olema meie riigi iga elaniku keskne, mitte raviasutuse-, omavalitsuse- või maakonnakeskne.

      Paralleelselt tervisekindlustussüsteemi väljatöötamisega arendati ka sotsiaalkindlustuse kontseptsiooni. 1990. aasta teisel poolel tekkisid mõtted, et ravikindlustust peaks vaatama sotsiaalkindlustuse kui terviku kontekstis ja nii võttis vabariigi valitsus vastu otsuse, et ametiühingute ja sotsiaalhooldusministeeriumi baasil moodustatakse ühtne sotsiaalkindlustussüsteem sotsiaalhooldusministeeriumi juures.