Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused. Aleksandr Puŝkin

õhtul käisime koos ratsutamas: naise ratsu hakkas millegipärast tõrkuma; ta ehmus, andis ratsmed mulle üle ja läks koju jala; mina sõitsin ette. Hoovis nägin sõidukit; mulle öeldi, et minu kabinetis istub mees, kes ei tahtnud oma nime avaldada, vaid öelnud lihtsalt, et tal olevat minu juurde asja. Astusin sellesse tuppa ja nägin pimedas tolmunud ja habemesse kasvanud meest; ta seisis siin kamina juures. Astusin tema juurde, püüdes ta näojooni meelde tuletada. „Sa ei tunne mind ära, krahv,” ütles ta väriseva häälega. „Silvio!” kisendasin ma ja tunnistan üles, tundsin, kuidas mu juuksed tõusid äkki püsti. „Just nii,” jätkas ta, „lask on minu arvel; tulin oma püstolit tühjendama; kas sa oled valmis?” Püstol paistis tal külgtaskust. Mõõtsin kaksteist sammu ja astusin sinna nurka, paludes teda tulistada kiiremini, kuni naine pole veel tagasi tulnud. Ta viivitas – ta palus tuld. Toodi küünlad. Ma lukustasin uksed, keelasin kõigil sisseastumise ja palusin uuesti, et ta tulistaks, Ta võttis välja püstoli ja sihtis… Ma lugesin sekundeid… ma mõtlesin naisest… Õudne minut möödus! Silvio langetas käe. „Kahetsen,” ütles ta, „et püstol ei ole laetud murelikividega… kuul on raske, mulle näib ikka, et meil ei ole duell, vaid mõrv: ma ei ole harjunud relvastumatu pihta sihtima. Alustame uuesti: heidame liisku, kes laseb esimesena.” Mu pea käis ringi… Vist ma ei nõustunud… Viimaks laadisime veel ühe püstoli, käänasime kaks sedelit rulli; ta pani need kunagi minu poolt läbilastud miitsi sisse; võtsin uuesti välja esimese numbri. „Sina krahv, oled saatanlikult õnnelik,” ütles ta muigega, mida ma kunagi ei unusta. Ei mõista, mis minuga oli ja mil kombel suutis ta mind selleks sundida… kuid – ma tulistasin ja tabasin seda maali” (Krahv osutas sõrmega läbilastud maalile; ta nägu hõõgus nagu tuli; krahvinna oli oma taskurätikust kahvatum: ma ei suutnud hüüatust tagasi hoida.)

      „Ma tulistasin,” jätkas krahv, „ja tänu jumalade lasksin mööda; siis Silvio…(sel hetkel oli ta tõesti jube) Silvio sihtis minu pihta uks avanes äkki, Maša jookseb sisse ja viskub kiljatades mulle kaela. Tema juuresolek tõi mulle tagasi kogu reipuse. „Armas,” ütlesin talle, „kas sa ei näe, et meie naljatame? Küll oled sa aga ehmunud! Mine, joo klaas vett ja tule meie juurde tagasi; ma tutvustan sulle vana sõpra ja seltsimeest.” Maša ei uskunud ikka veel. „Öelge, kas mu mees räägib tõtt?” ütles ta pöördudes ähvardava Silvio poole, „kas on tõsi, et teie mõlemad naljatate?” – „Ta naljatab alati, krahvinna,” vastas Silvio talle, „kord andis ta mulle nalja pärast kõrvakiilu, nalja pärast laskis mul läbi selle mütsi, nalja pärast laskis praegu minust mööda; nüüd tekkis ka minul soov naljatada…” Nende sõnadega tahtis ta sihtida minu pihta… tema juuresolekul! Maša viskus ta jalge ette. „Tõuse, Maša häbi!” karjusin ma raevunult. „Ja teie, härra, kas lakkate irvitamast vaese naise üle? Kas te lasete või mitte?” – „Ei lase,” vastas Silvio, olen rahul: nägin su segadust, su kartust; sundisin sind minu pihta laskma, mulle jätkub. Pead mind meeles. Annan sind sinu südametunnistuse hooleks.” Ta hakkas juba minema, kuid peatus uksel, vaatas minu poolt läbilastud maale, laskis selle pihta peaaegu sihtimata ja kadus. Naine lamas minestuses; teenrid ei julgenud Silviot peatada ja vaatasid talle kohkunult järele; ta väljus trepile, hüüdis kutsarit ja sõitis minema enne, kui jõudsin toibuda.”

      Krahv vaikis. Sel teel sain teada loo lõpu, mille algus oli mind kunagi nii üllatanud. Selle loo kangelast pole ma enam kohanud. Räägitakse, et Alexandros Ypsilanti mässu ajal juhtis Silvio hetairistide salka ja sai surma lahingus Skuljanõ all.