Rännakud murtud maal. Ivar Soopan

ja vaatas baaripidajale silma. “Ütlesin talle, et kolm päeva tagasi oli jälle viis laipa rannale uhutud. Sa ei taha teada, millised on kuumuse käes ja soojas vees olnud kehad – neegreid meil siin suurt ei käi, aga kõik olid mustad.”

      Hiljem Khao Lakis nähtu kinnitas tema sõnu. Omastele isiku kindlakstegemiseks üles pandud piltidel oli osa surnukehi tõesti täiesti mustaks tõmbunud.

      Väike dokumendikütt

      Järelnoppijad

      Ta mõjus nagu elusuur nukk, mis on sattunud vale poe vitriini ega sobi sinna kuidagi.

      Olin tsikli Patongi ranna äärde parklasse jätnud ja silmitsesin tohutut prügihunnikut. Seal oli majade osi, puukuure, baaridest järele jäänud mööblit, lömmis autosid ja motorollereid – kõike, mis iseloomustas kunagist elu.

      Keset seda sodi kõndis enda ette vaadates tüdruk. Ta kummardus ja võttis midagi üles ning kui see tundus talle vajalik, pistis väiksesse kotti. Üles korjas ta ainult pabereid, ID- ja pangakaarte, fotoalbumeid ja muud sellist, samal ajal kui tema vanemad, kes eemal askeldasid, kandsid kokku olmeesemeid, panid need suurtesse kottidesse ja tõstsid mootorratta külgkorvi. Korv oli kottidest lookas.

      Tüdruk kandis valget ehituskiivrit. Ma ei teadnud, miks ta pabereid korjas, kuid arvan, et nende eest võis tasu saada. Patongi rannas jäi palju inimesi kadunuks, kuid paljude isikut tõendavad dokumendid vedelesid kuskil sealsamas. Samamoodi fotoalbumid nende piltidega. Kui sellised asjad hukkunute identifitseerimise keskustesse viidi, aitas see kindlaks teha, kus mõni turist oli katastroofi hetkel viibinud. Iseasi, kas sellest kokkuvõttes mingit kasu oli, kuid see oli üks killuke suurest puslest.

      Hukkunute tuvastamine

      Ka maailma ebameeldivaim töö vajab tegemist

      Ootasin rannal istudes eestlasi, kes töötasid Phuketis hukkunute ja nende isiklike asjade leidmise ning hukkunute identifitseerimise nimel. Jalutasin uhke hotelli juurde, mille hoovis palmide vahel lookles ilmatu bassein. Vette oli ehitatud baarilett, et turistid saaksid otse vees karastusjooke tellida. Väga šikk koht.

      Kolm eestlast kandsid kõrgeid mustast nahast nöörsaapaid. Ehkki nad olid rõõmsa olekuga, teadsin juba enne vestluse algust, milliseid jubedusi nende silmad olid näinud. Neile oli see töö. Annika Lall, Aivar Toome ja Marko Vahtra olid kriminaalspetsialistid. Nende töö, mis esialgu pidi kestma kaks nädalat, venis arvatust pikemaks.