eks ole?” Cary silmis säras rõõm. „Tõeline härrasmees. Vana kooli stiil.”
„Ei osanud arvatagi, et selliseid veel järel on, eks ole?” pomisesin klaasi tühjendades.
„Mida see peaks tähendama?”
„Ei midagi. Anna andeks, Cary. Ta paistab tore ja ilmselgelt sa meeldid talle. Kas ta õpib fotograafiat?”
„Loomaarstiks.”
„Vau. Lahe.”
„Minu meelest ka. Aga unustame veidikeseks Trey. Räägi parem, mis sind vaevab. Lase tulla.”
Ma ohkasin. „Ikka ema. Ta sai teada, et mind huvitab Parkeri stuudio, ja nüüd ta on endast väljas.”
„Kuidas ta teada sai? Vannun – mina pole kellelegi midagi rääkinud.”
„Tean. See poleks mulle pähegi tulnud.” Valasin oma klaasi uuesti täis. „Kuula edasi. Ta on mu moblat jälitanud.”
Cary kergitas kulme. „Ausalt? See on ju… haige.”
„Loomulikult. Ma ütlesin seda ka Stantonile, aga tema ei taha sellest kuuldagi.”
„No kurat.” Cary tõmbas sõrmedega läbi pikkade juuksekahlude. „Mida sa nüüd ette võtad?”
„Ostan uue mobla. Ja kohtun doktor Peterseniga, et vaadata, kas tema ei saa emale mõistust pähe panna.”
„Õige liigutus. Las psühhiaater tegeleb sellega. Ja… kas töö juures on kõik okei? Ikka meeldib veel?”
„Väga.” Vajusin diivanipatjadele ja sulgesin silmad. „Töö ja sina – teie olete praegu mu elupäästjad.”
„Aga see kuum noor rikkur, kes sinuga seksida tahab? Kuule, Eva, ma suren uudishimust. Mis vahepeal juhtunud on?”
Muidugi rääkisin ma Caryle kõik ära. Tahtsin teada, mida tema sellest arvab. Aga kui ma lõpetasin, ei öelnud ta sõnagi. Tõstsin pea, et vaadata, mida ta teeb, ja nägin, et ta silmad särasid ja ta näris huult.
„Cary? Millest sa mõtled?”
„See lugu erutas mind.” Ta hakkas naerma ning tema soe ja sügav mehine hääl pühkis suure osa mu ärritusest minema. „Ta on praegu vist täielikus segaduses. Oleksin tahtnud tema nägu näha, kui sa talle nina pihta andsid, nii et ta tahtis sind laksutada.”
„Ma ei suuda uskuda, et ta nii ütles.” Ainuüksi Crossi hääle meenutamine, kui ta selle ähvarduse tegi, muutis mu peopesad niiskeks, nii et veiniklaas muutus auruseks. „Mis tal mõttes on?”
„Laksutamine pole mingi hälve. Pealegi oli ta diivanil valmis misjonäripoosiks, nii et ta ei põlga ka tavapärast.” Cary vajus diiva-nile, särav naeratus ilusat nägu valgustamas. „Sa oled kutile suur väljakutse, põnev ja huvitav. Ja ta on valmis tegema järeleandmisi, et sind endale saada, kuigi võin kihla vedada, et ta pole sellega harjunud. Lihtsalt ütle talle, mida sa tahad.”
Jagasin viimase veinitilga meie vahel ära ja tundsin end palju paremini. Mida ma siis tahtsin? Peale selle, mis ilmselge? „Me ei sobi absoluutselt kokku.”
„Kas selle järgi, mis diivanil juhtus?”
„Cary, lõpeta! Unusta see ära. Ta tõstis mind fuajeepõrandalt üles ja tahtis kohe keppima hakata. See on kõik. Isegi kutt, kelle ma baarist koju tassin, näeb rohkem vaeva. ’Hei, mis su nimi on? Kas käid siin tihti? Kes su sõber on? Mida sa jood? Tantsida soovid? Kas töötad siin lähedal?’”
„Olgu, olgu. Saan aru.” Cary asetas veinipokaali lauale. „Lähme välja, mõnda baari. Tantsime nõrkemiseni. Äkki leiame mõne kuti, kes su tuju paremaks teeb.”
„Või teeb vähemalt dringi välja.”
„Cross ju pakkus sulle oma kabinetis juua.”
Vangutasin pead ja tõusin. „Mis iganes. Ma käin duši all ära ja siis lähme.”
Sukeldusin klubitamisse, nagu hakkaks see kohe moest minema. Käisime Caryga kõikides kesklinna klubides Tribecast East Village’ini, raiskasime mõttetult palju raha sissepääsule, aga meil oli tohutult lõbus. Tantsisin, kuni jalad tahtsid alt ära kukkuda, aga pidasin vastu – Cary hakkas esimesena oma kontsasaabaste pärast kaeblema.
Olime just komberdanud välja ühest tehno-pop klubist plaaniga osta mulle lähedal asuvast Walgreensist plätud, kui märkasime tänavakaubitsejat, kes reklaamis paari kvartali kaugusel olevat baari.
„Mõnus koht, kus veidikeseks jalgu puhata,” ütles ta ilma tavapärase välkuva naeratuse või üleliigse kiidulauluta, mida müügimehed tavaliselt kasutavad. Tema riided – mustad teksased ja kõrge kaelusega džemper – olid hea kvaliteediga ja see intrigeeris mind. Ning tal polnud flaiereid ega postkaarte. Ta ulatas mulle papüürusest visiitkaardi, millel ilutses kuldne kiri, mis säras ümbritsevate reklaamtahvlite valguses. Mõtlesin, et hoian selle alles kui näite suurepärasest trükireklaamist.
Seisime kiirustavate inimeste voolus. Cary silmitses teksti lähemalt, ta oli rohkem joonud kui mina. „Paistab päris šikk.”
„Näidake uksel seda kaarti,” julgustas noormees. „Siis ei pea sissepääsu eest maksma.”
„Kui armas.” Cary haaras mul käe alt kinni ja tiris kaasa. „Lähme. Äkki leiad selles nooblis paigas mõne kvaliteetse kuti.”
Mu jalad olid täiesti läbi, kui me lõpuks koha üles leidsime, aga ma lõpetasin hädaldamise, kui nägin uhket sissepääsu. Sissetahtjate järjekord oli pikk, ulatus mööda tänavat alla ja keeras nurga taha. Avatud ukse vahelt kostis Amy Winehouse’i hingestav hääl ja elegantselt riides külastajad väljusid laia naeratusega.
Tänavamüüja jutt osutus õigeks – visiitkaart oli võluvõti, mis tagas kohese tasuta sissepääsu. Hunnitu perenaine viis meid trepist üles vaiksemasse vippide baari, kust avanes vaade lavale ja tantsupõrandale. Meid juhatati väiksesse nurka rõdu ääres ja pandi istuma lauda, mida ümbritses kaks poolkuukujulist sametdiivanit. Perenaine asetas joogimenüü laua keskele ja ütles: „Joogid on maja poolt. Kena õhtut teile.”
„Vau.” Cary vilistas. „Meil ikka veab.”
„See müügimees vist tundis su mõne reklaami järgi ära.”
„Siis on küll vahva,” naeris Cary. „Jeerum, kui mõnus õhtu. Väljas oma parima sõbrantsiga ja armumas uude kutti.”
„Ohoh?”
„Kavatsen vaadata, kui kaugele Trey on nõus minema.”
Seda oli meeldiv kuulda. Tundus, nagu oleksin juba terve igaviku oodanud, mil ta leiab kellegi, kes temaga õigesti ümber oskab käia. „Kas ta on sind juba välja kutsunud?”
„Ei, aga ma ei usu, et ta ei tahaks.” Cary kehitas õlgu ja silus oma kunstipäraselt rebestatud T-särki, mis sobis kokku mustade nahkpükste ja neetidega kätistega – ta nägi välja seksikas ja metsik. „Arvan, et ta lihtsalt tahab algul selgust saada, mis suhe mul sinuga on. Ta läks närvi, kui ütlesin, et elan koos naisega ja reisisin läbi terve riigi, et sinuga koos olla. Ta muretseb, et äkki ma olen bi ja salaja sinusse kiindunud. Sellepärast ma tahtsingi, et te täna kohtuksite – et ta näeks, millised me sinuga koos oleme.”
„Mul on kahju, Cary. Püüan teha kõik, et ta maha rahuneks.”
„See pole sinu süü. Ära muretse selle pärast. Kõik läheb nii, nagu minema peab.”
Tema enesekindlus ei pannud mind end paremini tundma. Tahtsin teda väga aidata.
Kaks kutti peatusid meie laua juures. „Kas sobib, kui me teie juurde istume?” küsis pikem.
Heitsin pilgu Caryle ja seejärel uuesti poistele. Nad nägid välja nagu vennad ja olid väga atraktiivsed. Mõlemad naeratasid ja tundusid enesekindlad, vabad ja vahetud.
Pidin juba ütlema: Muidugi, kui üks soe käsi mu paljale õlale langes. „Tema on kinni.”
Caryl