ei tulnud mõttessegi, jäin turvaliselt hotelli basseini äärde. Vaatasin prinkide persetega eitesid, kes hüppasid viiemeetrisest tornist vette. Lõpuks ronis torni vanemapoolne inglise tante, kes oli kindlasti kuidagi Spice Girlsi Geri sugulane. Tante oli lühike ja tal olid nii tohutud saiad, et õhupallidki tervitasid neid viisakalt. Pidasin üüratuid tisse hüppelaua serval nähes hinge kinni. Olin kindel, et vähemalt üks neist tuleb küljest ära, kui eit end tornist alla kukutab. Aga vette ta sealt lartsatas ja isegi ühes tükis. Aga tissid olid minu meelest pärast seda plärtsu pisut punased.
Olles mõned õlled rindu tõmmanud, võtsin julguse kokku ja läksin hüppetorni juurde. Ma polnud märganud, et torni läks kaks treppi, üks viie ja teine kolme meetri kõrgusele. Valisin loomulikult kolme meetri peale mineva trepi, sest ma kardan pisut kõrgust ja ma polnud kunagi paadisillast kõrgemalt vette hüpanud. Otsustasin läheneda hüppelauale silmad kinni. Kui tundsin varvaste all hüppelaua serva, tegin korraliku jalad ees hüppe… ja maandusin, jalad koos, otse basseiniserva plaatidele.
Kogu kuradi basseiniümbrus jäi hiirvaikseks. Kõik vaatasid mind suu ammuli. Olin hüpanud kolme meetri kõrguselt, jalad ees, hispaania kahhelkivipõrandale. Oi türa, kui valusad jalad olid. Üritasin võimalikult normaalselt oma tuppa kõndida. Toas avasin liitrise viskipudeli ja torkasin jalad jääkülma vanni. Otsustasin, et ei lähe toast kuhugi, kuni pudel pole tühi… Või tähendab, tühjaks joodud. Oli alles õnn, et ma pea ees ei hüpanud. Olé!
Laupäev, 30.5
Läksin linna peale jalutama. Olin kuulnud, et liikumine hoiab jalavalu eemal. Ühel tänavanurgal põrkasin kokku suisa sinakasmusta mehega, kelle üks käsivars oli kuni kaenlaaluseni täis täiesti uusi Rolexeid. Mehe nahavärvist järeldasin, et tegu on mingi tindiprinteri reklaamiga, aga käel olevaid Rolexeid nähes otsustasin sedamaid hakata turvameheks ja päästjaks. Haarasin vanal ümber kaela kinni ja hakkasin teda kohvikusse varju tirima. Neeger ehmatas ilmselt jubedalt, sest hakkas mingis kohalikus keeles palvetama. Üritasin talle seletada, et miljonite väärtuses kelli ei tasu niimoodi kanda. Kui ta oli rahunenud, hakkas ta mulle üht kenamat Rolexit müüa pakkuma.
“This real Rolex for you only seven thousands…” vatras kellavana.
“Kas sa niger taipad, et see kell maksab vähemalt 100 000 marka?” üritasin musta meest valgustada.
“Ou-key, last price for you three thousands!”
Vaidlesime kella hinna üle vist terve tunni. Lõpuks soostusin maksma kella eest 2500 marka, ehkki teadsin, et tõmban kaupmehe hirmsal kombel haneks. Kui hakkasin taskust marku välja kaevama, elavnes neeger jälle.
“No, no 2500 pesetas, 2500 pesetas.”
Olin täiesti hämmingus, see on Soome markades ju ainult 92 marka. Lõin neegrile 2500 peseetat pihku ja kadusin. Oh seda vaest neegrit, õnneks tuleb varsti euro.
Pühapäev, 31.5
Ma poleks iial uskunud, et lõunas kulub nii jubedalt raha. Ehkki, mul säras käel ka ehtne Rolex. Läksin oma puhkust tähistama saare kõige nooblimasse kohta, sest ruletivõiduraha oli veel veidi järel. Kuna menüü oli hispaaniakeelne, otsustasin tellida kõige naljakamate nimedega sööke. Kõrvallauas oli mingi firmajuht, kelle kaaslane polnud küll kindlasti ta naine. Vanuse poolest oleks ta võinud olla mehe tütar, aga vaevalt ta oma tütre tussi nii avalikult näppinud oleks. Märkasin, et mu kell pakkus vanamehele huvi.
“Kas see on ehtne Rolex?”
“On küll, raisk. Ostsin selle suure ruletivõidu eest”
Vana silmad läksid särama. Ilmselt olin tõusnud tema top tenis peaaegu samale tasemele kui ta vesinikblond libu. Vana piidles kella.
“Kas ma saaksin osta selle kella ühele nõunikule 60-aastase juubeli kingiks?”
“Ärka üles, vana, ma ei saa enam kunagi nii soodsalt ehtsat Rolexit, nii et unusta ära.”
Kui ta oli mind korralikult jootnud, otsustasin loobuda kellast inimliku 29 000 marga eest. Käisime veel õhtul pangast mulle raha välja võtmas. Palusin anda nõunikule edasi mu õnnesoovid. Nõunik võib olla õige üllatunud, kui saab nii hinnalise kingi. Olé!
Esmaspäev, 1.6.1998
Otsustasin juba hommikul oma viimast puhkusepäeva tõeliselt nautida. Linna peale minnes pidin peaaegu kokku põrkama lopsaka hispaanlannast koristajaga. Ta oli umbes 35-aastane jumekas senjoriita. Olin lahkes tujus ja surusin koristajale nädalase koristamise eest 10 000 peseetat. Ta vaatas üllatunult rahapakki, mille järel lõi ukse kinni ja kargas moppi minema visates mulle peale. Tuleb tunnistada, et nii intensiivselt kui sel hommikul polnud mind veel kunagi kepitud. Naine oli igas mõttes tohutult suur. Kui ta kippus mind keelega suudlema, tundus, nagu oleks mu suhu topitud korralik käntsakas põrsa välisfileed. Ta ulgus kogu operatsiooni aja.
“Ooh manolito, ooh manolito, si, si, si…”
Olles viimaks koristaja töötlusest pääsenud, kiirustasin tagasi hommikusele pesule. Arusaamatu lõunamaine temperament, koristaja oli mulle kepi ajal svammi perse toppinud?! Vastik tunne oli.
Teel pubisse mõtlesin, milliseid nakkusi võib perse saada hispaania svammist. Ma ei tea, kas ma sain päikesepiste või jäin liiga täis, aga pubis võtsin pähe, et tahan kaameliga sõita. Hakkasin uurima, kus on kaamelite laenutuspunkt. Mulle väideti, et kaameleid ei laenutata turistidele nagu autosid (hommikul võtad, õhtul tagasi). Sestap olin sunnitud kohaliku kaamelikasvataja silmini täis jootma, enne kui sain Playa del Inglesi tänavail talutada oma rendikaamelit.
Tahtsin kindlasti viia kaameli oma hotelli elanikele näha. Päris raske oli sundida kaamelit trepist üles minema, aga mõne aja pärast, olime siiski mõlemad hotelli basseini juures. Kaotasin vist lonksu võttes pisut tasakaalu, sest torkasin kogemata liitrise pudeli Grant'si otse kaamelile perse. Kas oli see pudeli kolmnurkse kuju või külmuse pärast, aga kaamel hüppas selle peale nagu Ringa Ropo otse basseini. Ma pole iial näinud, et bassein nii kiiresti ujujatest tühjeneb.
Võiksin vanduda, et kaamel loomuldasa ujumisega ei tegele. Kaameli basseinist välja tõstmiseks kutsuti kohale ilmselt kõik Gran Canaria tuletõrjekomandod. Õnneks ei oska ma hispaania keelt, sest kõik näisid olevat väga vihased. Mult käidi mitu korda küsimas, kas kaamel on minu oma. Laiutasin lolli näoga käsi.
“Kuidas kurat saab minul oma kaamel olla? Mina olen ju tavaline Soome turist.” Ja läksin pakkima. Olé!
Teisipäev, 2.6
Mõtlesin hommikul ujumas käia, aga olles märganud veepinnale tõusnud kaamelijunne, otsustasin käia naaberhotelli basseinis.
Tulipunased lõustad kogunesid Las Palmase lennuväljale, et Finnairi lennukile minna. Ehkki ma pean end alkoholi alal kõvaks asjatundjaks, oli lennuk minu nördimuseks täis tõsiseid alkoholispetse. Seekord ei kostnud pärast õhkutõusmist kaikuvat aplausi, ainult mingi joodik tõi kuuldavale kõneka hüüatuse:
“Olé!”
Kolmapäev, 3.6
Jõudsime hommikul Soome. Raha oli mul sitaks. Reisile minnes oli mul alles vaid mõni tonn, nüüd aga on jälle peaaegu kolmkümmend!
Olles Hispaanias vitu maitse suhu saanud, otsustasin minna kepijahile. Kas oli põhjuseks mu sügav päevitus või paks rahakott, aga sain üsna kergesti ühe särtsaka tibi enda juurde hiivatud. Jõime mu kaasatoodud napsu ja ma rääkisin oma toredatest Hispaaniaelamustest. Ma ei tea miks ma rääkisin talle ka oma svammikogemusest, aga see muutis ta ilmselgelt innukaks.
“Kas me ei võiks vähemalt proovida?” palus neidis.
Olin nii testosterooni mõju all, et otsustasin nõustuda. Tibi tormas hooga koristustarvete kappi ja võttis sealt välja mopi, kühvli, rätte ja muud träni. Ta tuiskas ringi nagu tornaado ja hetk hiljem leidsin end juba tiirase eide all, lapp perses.
“Miks kõik tahavad mulle lappe ja svamme perse toppida? See peab olema mingi kuradi karmavärk selle kaameli kohtlemise eest,”