Olgu,» tõmmu kutt köhatas, nagu mõtlemisaega otsides. «Aga see nende med ju ikkagi tuli ja tegi oma tööd normaalselt, jah? Sest see teie mees siin igatahes hingab ja näeb juba kröömi parem välja ka.»
Hamiltonil oli õigus. Tael ei olnud enam näost hall, vaid lihtsalt valge ja isegi huuled ei olnud enam nii sinised.
«Ainult sellepärast, et me tegime kaupa,» sõnas boss ja manas viivuks näole võltsilt särava tingija-naeratuse. «Lubasime neile tasu. Muidu oleks nad meid kõiki lihtsalt kärujaanist maha tõstnud ja siia lumme kärvama jätnud. Sellest oli juba juttugi.»
Mulatt mühatas. «Ma oleks pidanud teadma. Teil, asulate rahval, on inimlikkust kamba peale napilt nii palju, et ruhn lööb ühe nokahoobiga sodiks.»
«Hei,» ärritus Raun, isegi päriselt mõistmata, mispärast. Hamiltonis lihtsalt oli midagi põhjatult häirivat. «Ja teie, kuradi bandiidid, olete inimsõbralikkuse kants?
Mida te üldse teete peale tapmise ja röövimise? Ma olen näinud meie inimesi, kes teile ette jäid. Ei olnud ilus pilt.»
Tõmmu mees jäi väga liikumatult istuma. Kui ta uuesti hingama hakkas, taipas naine, et löömaks minemise koht oli napilt mööda kulgenud.
«Kui sind jahitakse metsas nagu looma lihtsalt seepärast, et sa tahad ka kuidagiviisi ära elada,» sõnas mees vaikselt. «Kui sa jooksed ja võitled ja hoiad end hammastega pinnal – ja siis tuled koju ja avastad, et keegi on selle vahepeal maha põletanud. Kui su lapse ja tema ema kondid vedelevad tuha sees laiali. Siis sa võib-olla ei ole tõesti väga hell järgmise unioonlase või konföderandi suhtes, kellele peale sattud.»
Katja tegi suu lahti ja pani uuesti kinni.
«Ma ei taha sel teemal vaielda, et kes on hullemad,» sõnas ta siis. «Sellest pole kellelegi kasu. Fakt on, et praegu oled sa siin ja meiega. Sa ikka oled meiega?»
Hamilton vahtis temast mööda, aga noogutas vaikushetke järel jõnksakalt.
«Siis mõtleme parem välja, mida me oma kuningaolukorraga teeme. Seejärel toome puid, paneme valvekorrad paika ja magame. Mina enam kaua magamata vastu ei pea.»
Uks lõksatas.
Raun hüppas püsti, Hamilton nõjatus taha, kätt oma relva suunas sirutades, ja Katja pööras väga rahulikult pea viltu.
Uks lõgises veel. See pole ju isegi lukus, mõtles Raun. Mõistis siis, kes seda tõenäoliselt lõgistab, ja taganes sammu. «Katja!» hõikas ta hoiatavalt, aga too vajutas juba lingi alla, uksele kõige lähem, nagu ta oli.
«Tule sisse, kui midagi öel…» ja siis libises kuningas juba ruumi, täites selle suure lihasööja lõhna ning üüratu kohaolekuga. Et ta pidi lae all kummarduva pea tõttu küürus seisma ja peatus kohe üle läve jõudnult, nägi ta kuidagi vabandav välja.
Ja ta püsis väga paigal. Ei mingit välgukiirusel ringi tormamist.
«Ma kuulasin,» ütles monstrum kulmu kortsutades. «Te rääkisite minust. Kas ma segan teid?»
«Mitte just seda,» vastas Katja kangete huultega, ettevaatlikult eemale nihkudes. «Me lihtsalt…»
«Ma tulin sellepärast ka, sest me ei ole veel päris nii lääneses, kui vaja,» rõhus kuningas peale. Tema keha oli ikka veel kuivanud verega koos, kuigi habemest oli enamik kuidagi välja puhastatud ja nägu tundus seega üsna normaalne. Käsi, mis varem armetu lihariba küljes rippus, tundus taas üsna korralikult küljes olevat ja liikuv, kuigi hiiglane näis seda natuke nagu hoidvat. «Mul vaja edasi minna. Kui need seal väljas segavad, ma hoian nad eemale.»
«Ei!» Katja otse karjatas. «Need on meie inimesed. Ära tapa neid!»
Kuningas urhatas ning kortsutas haavunult kulme: «Ma ei tapa väikesi inimesi. Aga kui ma nad eemale viskan, siis nad varsti enam ei tule.»
Sellele avaldusele järgnes vaikus.
Kuningas vaatas neid. Nemad vaatasid vastu. Siis toetas Hamilton aeglaselt teise kannika uuesti maha. Ja hiiglane istus samuti, nagu tema eeskuju järgides. Otse põrandale.
«Ma kaitsen teid,» ütles ta. «Ma olen nüüd teie kuningas.»
Sellele avaldusele järgnes uus vaikus.
«Mispärast?» küsis Katja viimaks.
«Sest… » Olevus paistis aru pidavat. Tema miimika oli üsna nagu inimesel, aga sellisel inimesel, kes pole mõtteid kunagi varjama õppinud – avatud ja selge. Omajagu lapselik. «Sest see ma olen?»
«Meie kuningas?» päris Raun, ja Katja küsis samal ajal: «Kas meil on sinu üle nüüd omanikuõigus?»
«Boss!» Pooliti hõigatud kõnetus kõlas Hamiltoni suust veidralt innukana. «Te räägite üksteisest mööda praegu. Sa ei tea, mida «kuningas» varem tähendas? Enne Pauku?»
Katja pööras oma suured kahvatud silmad viivuks kuningalt eemale: «Sama, mis nüüd?»
«See tähendas valitsejat,» sõnas Hamilton rõhukalt. «Tüüpi, kes teisi juhtis.»
«Nagu bossi või?»
«Sinnakanti.» Ta vilksas hiiglase poole vaadata. Too istus maas, näol enesega rahulolev ilme ja noogutas talle nüüd ergutavalt. «Tava järgi olid Paugu-eelsel ajal enamik valitsejaid «kuningad»,» lisas Hamilton veel. «Igal suuremal inimkogumil oli kunagi oma kuningas. See tähendab, oma valitseja.»
«Oot, need…» Katja sai viimasel hetkel kinni mingi halvustava sõna sabast, «metsikud olendid valitsesid inimesi?»
Hamilton kehitas õlgu, näol kerge piinlikkustunne: «Ma ei tea ju. Tegelikult jäi raamatutest mulje, et need «kuningad» olid ikkagi inimesed. Lihtsalt neil oli säärane nimetus valitsejate jaoks.»
Mida pekki ta räägib, mõtles Raun jahmunult ja siis ühendas tema aju mehe kõnelusviisi ja jutu sisu ühte tervikusse. Hamilton ei rääkinud üldse, nagu mõni sitane bandiit peaks, vaid ikka kõvasti keerulisemalt. Lisaks sellele, et ta, nagu selgus, raamatuid luges.
«Oota, ja kuskohast sina seda ikkagi tead? Mis raamatutest jutt käib?» uuris Raun seepeale mehelt omakorda.
Kuningas istus maas ja vaatas neid oma suurte tumedate silmadega. Käitus – oli omamoodi nagu inimene. Vähemalt parasjagu. Peaaegu oleks tahtnud talle teekruusi pakkuda – kuni meenus, et need tüübid joovad vist eelkõige verd.
«Aga ta räägib õigust,» vastas kuningas nüüd Hamiltoni asemel. «Seda «kuningas» tähendab. Valitsejat. Me juhtisime väikesi inimesi. Kaitsesime neid. Nüüd võtsin ma teid oma kaitse alla.»
«Me oleme väga tänulikud,» vastas Katja diplomaatiliselt, sest sa ei hakka kahesaja- ja veel mitmekümne sentimeetrisele lihasemäele otse tema nina all väga vastu õiendama, «aga me vajasime abi ainult väikesel teelõigul ja õigupoolest on see vajadus nüüd möödas. Tundub, et me ei sõida kaugemale läände, vaid pöördume tuldud teed tagasi.» Kuna kuningas vaatles teda hämmeldunult ja liigutas vaid pisut pead, lisas boss ettepoole kummardudes veel: «Mul on kahju, et me ei saa sind kaugemale viia, kui sa sinna minna tahtsid, aga sa jõuad kindlasti ka ise kohale. Me läheme nüüd edasi omaette.»
Kuningas vaatas teda veidi vaikuses.
Siis ta noogutas: «Me oleme lähedal. See on hea. Ja sa andsid mulle toitu, kui ma pidin selle puudusesse surema.» Seni polnud kordagi midagi naeratusele ebamääraseltki sarnast tema näole kerkinud, ent nüüd muutusid olevuse tumedad silmad kummaliselt hellaks. «Ma olen teid kaitsnud ja teie olete mind kaitsnud. Kui te tahate, et ma läheksin edasi üksi, ma lähen.»
«Niimoodi oleks kõige parem,» vastas Katja, samuti kuidagi leebelt. Lausa emalikult. Raun mõtles, kas niimoodi lähebki ta tavaliselt oma meestest lahku – või miks ta muidu nii rahulik tundub. Nagu ei toimukski midagi ebanormaalset.
«Siis ma lähen. Aga ma pean teid meeles ja te olete ikka minu,» teatas kuningas ja sirutas tasapisi käe bossi poole. Too hingas kiiremini, aga püsis paigal, sellal kui Raun, ise seda märkamata, kikivarvule kerkis.
Karvane,