mail 1990 – kohe pärast seda, kui partei ametlikult registreeriti, ja juhtumisi samal päeval, kui intrid Mihhail Lõssenko juhtimisel Toompead ründasid. Saadikurühma kuulusid Jaak Jõerüüt (esimees), Heinz Valk (aseesimees), Teet Kallas, Enn Põldroos, Tiit Käbin ja Jüri Põld. Neli esimest lahkusid loomeliitude rühmast, kuid jäid edasi Rahvarinde rühma. Seejuures oli liberaalide saadikurühma lihtliige Enn Põldroos Rahvarinde saadikurühma juht ja liberaalide saadikurühma juht Jaak Jõerüüt oli Rahvarinde saadikurühma lihtliige.
Suur ja lennuvõimetu nagu emu
ELDP esimene juhatus oli suur ja lennuvõimetu nagu emu. ELDP asutajate seas oli palju väljapaistvaid isiksusi ja kõik nad pidid juhatusse ära mahtuma. Seepärast ei saadudki hakkama vähema kui 21 inimesega.
Lõplikult halvas juhatuse töövõime igati liberaalne otsus lubada kõigil partei liikmetel juhatuse koosolekutest sõnaõigusega osa võtta. Seesama põhimõte maksab Reformierakonnas praegugi. Ent 1990. aastal oli inimeste poliitikahuvi tohutu. Kunstnike liidu esimehe Enn Põldroosi avarad tööruumid, kuhu juhatus enamasti kogunes, ei tahtnud kõiki huvilisi alati äragi mahutada. Partei lihtliikmeid oli sageli kohal rohkem kui juhatuse liikmeid. Paul-Eerik Rummo polnud tehasedirektori tüüpi võimukas pealekärataja ja koosolekud kippusid seetõttu kujunema lõpututeks jututubadeks.
ELDP asutajaist iga viies oli noorem kui 30-aastane, kuid ainsa noorena kuulus esimesse juhatusse Tartu ülikooli sotsioloogiatudeng Ahto Lobjakas. Juba kuu pärast kongressi, 7. aprillil 1990 asutas ta koos eakaaslastega ELDP noorterühmituse Noored Liberaalid. See oli erakordselt kirju taustaga seltskond. Esimeheks valitud Lobjakase ümber koondusid Haapsalu sidetöötaja Heiki Kranich, juuratudengid Aap Neljas ja Daimar Liiv, rakendusmatemaatik Olev Vaher, kommunistliku noorsooühingu Valga rajoonikomitee teine sekretär Aarne Veedla, Signe Roos, Priit Jõerüüt, Meelis Aru jt. Innukas noor liberaal oli ka Ahti-Kullervo Jõgi, kes aastaid hiljem sai kuulsaks ettevõtete ebaseadusliku ülevõtmisega, kuni palgamõrvar tema äripartneri lõpuks maha laskis.
Lisaks maailmavaatele ühendas Noori Liberaale tasahilju süvenev rahulolematus ELDP juhtimisega. Partei teisel kongressil 20. aprillil 1991 vähendati just noorteühenduse pealekäimisel juhatuse liikmete arvu 11-ni. Noored olid lootnud uude, poole väiksemasse juhatusse saada kaks oma esindajat, aga kui kongressil hääled lõpuks kokku loeti, selgus, et juhatusse oli pääsenud koguni neli noort: Ahto Lobjakas, Heiki Kranich, Aap Neljas ja Priit Jõerüüt. Lisaks neile kuulusid uude juhatusse Paul-Eerik Rummo, Jaak Jõerüüt, Andra Veidemann, Lauri Einer, Kalju Aleksius ja Rapla piirkonna esindajana Avo Lukas.
Kuna Rummo kaldus sageli noori toetama ja ühel hetkel keeras ka Henn Sarv Rahvarindele selja, haarasid Noored Liberaalid 1991. aasta kevadel endalegi ootamatult parteis ohjad. ELDP avalduste toon läks nüüd kohe krõbedamaks ja hoiakud nihkusid tublisti paremale. Suhted Rahvarindega halvenesid, enam ei andnud ELDP-s tooni Rahvarinde käilakujud ja Noored Liberaalid suhtusid Savisaare valitsusse kriitiliselt.
26 Bakuu komissari
Kõige tulisem vaidlus käis nii ELDP-s kui ka ühiskonnas tervikuna selle üle, kas taastada Eesti riik õigusjärgluse alusel või mitte. See küsimus lõi kahte lehte Rahvarinde, ELDP ja kogu ühiskonna. Õiguslikust järjepidevusest lähtumine tähendas otsustusõiguse andmist ainult Eesti kodanikele ja nende järeltulijatele. Okupantide ebaseaduslikult võõrandatud vara tuli tagastada õigusjärgsetele omanikele või nende järeltulijatele.
Noored Liberaalid vastandusid siin selgelt Rahvarindele ja eriti peaminister Edgar Savisaarele, kes võitles selle eest, et migrandid saaksid põliselanikega võrdsed kodanikuõigused, sealhulgas õiguse valida parlamenti. Savisaar oli vastu ka 1940. aastal väevõimuga ära võetud vara tagastamisele.
Ent nende 53 hääle seas, millega Edgar Savisaar 1990. aasta 3. aprillil ülemnõukogus peaministriks kinnitati, olid ka kõigi ELDP saadikute hääled. Üks toetuse tingimusi oli kultuuriministri koht Lepo Sumerale ja selle lubaduse Savisaar täitis. 1990. aasta aprillis sai Sumerast esimene minister okupeeritud Eestis, kes kuulus küll parteisse, kuid mitte kommunistlikku parteisse.
Savisaare valitsuse poliitiline pale oli üldse eriskummaline. Neli ministrit kuulusid komparteisse, Sumera kuulus liberaaldemokraatlikku parteisse ja kõik ülejäänud valitsuse liikmed eesotsas peaministriga olid parteitud – enamik neist oli vahetult enne valitsuse moodustamist komparteist välja astunud ja vaid mõni üksik, nagu välisminister Lennart Meri, polnud sinna kunagi kuulunudki.
Kuigi ELDP programmis polnud majandus esikohal, rõhutati seal siiski majandusvabaduse, eraettevõtluse ja turumajanduse tähtsust. Eesti majanduse võib kriisist välja aidata ainult otsustav denatsionaliseerimine, kinnitas programm.
Siit sai alguse liberaalide esimene tõsine vastuolu valitsusega. Rahva elujärg kukkus kivina, kuid valitsus hoidis hindu kinni, venitas erastamisega ega tahtnud õigusjärgsetele omanikele vara tagastada.
See vastasseis lõi ka esimesed mõrad liberaalide saadikurühma. Savisaart toetasid kõige andunumalt Heinz Valk ja Enn Põldroos. Jüri Põld oli selgelt rahvuslaste leeris ning Jaak Jõerüüt ja Teet Kallas püüdsid end sättida sillaehitaja rolli. Paul-Eerik Rummo polnud ülemnõukogu liige. Ta tegutses Eesti Komitees ja oli Savisaare suhtes kriitiline, pooldades ülemnõukogu ja Eesti Komitee koostööd nagu Jõerüütki.
ELDP asutamiskongress oli lisaks programmile ja põhikirjale heaks kiitnud seisukohad üleminekuperioodiks Eesti iseseisvusele. See dokument ütles ühemõtteliselt, et riik tuleb taastada, lähtudes õiguslikust järjepidevusest, Eesti Kongressi ja ülemnõukogu koostöös. ELDP asutajate ettekujutuse kohaselt pidid Eesti Kongress ja ülemnõukogu esinema üleminekuperioodil Eesti põhiprobleemide lahendamisel kahekojalise pariteetse taastava koguna. Samuti peeti vajalikuks rakendada pärast 50-aastast vaheaega taas Eesti Vabariigi kodakondsuse seadust ning anda juba enne parlamendivalimisi kodakondsus inimestele, kes seaduse alusel on vahepeal selleks õiguse omandanud ja kes seda soovivad.
Kui Valk ja Põldroos asusid toetama Savisaare ja Rahvarinde saadikurühma taotlusi jätta ebaseaduslikult võõrandatud vara õigusjärgsetele omanikele ja nende pärijatele tagastamata ning anda Eesti kodakondsus kõigile Eesti elanikele, kes seda tahavad, oli tüli lahti ka liberaalide leeris. Viimaseks piisaks liberaalide saadikurühma karikas sai Savisaare valitsuse üks kõige suuremaid avantüüre, katse luua Narva vabamajandustsoon.
Eesti terviklikkusele ohtliku Narva vabamajandustsooni läbikukutamisele aitasid kaasa ka kolm liberaali: Jaak Jõerüüt, Teet Kallas ja Jüri Põld. 1991. aasta juunis ühinesid nad peaministri vastu algatatud umbusaldusavaldusega. Kuna avaldusele oli alla kirjutanud 26 ülemnõukogu liiget, hakkasid Savisaare poolehoidjad seda kutsuma 26 Bakuu komissari avalduseks – selge vihjega, et 26 Bakuu komissari väljaastumine oli omal ajal läbi kukkunud.
Nagu Narva vabamajandustsoonist, nii ei saanud ka umbusaldusavaldusest asja. Savisaar lubas Narva tsooni arutelu jätkata sügisel ja umbusaldajad teatasid, et taotlevad oma avalduse arutamist samuti alles pärast ülemnõukogu suvepuhkust. Enne kui kumbki oma ähvarduse teoks jõudis teha, äpardus Moskvas stalinistide riigipöördekatse ja Eesti kuulutas end iseseisvaks.
Pärast 26 “komissari” väljaastumist lagunes liberaalide saadikurühm ülemnõukogus ka vormiliselt. 27. septembril 1991, kui Eesti oli juba kuu aega olnud rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisev riik, avaldas Enn Põldroos Sirbis artikli “Hüvasti, poliitika!”. Poolteist aastat Rahvarinde saadikurühma juhtinud ELDP liige teatas, et naaseb lõuendi ja värvituubide juurde, sest oli juba ammu endale lubanud lõpetada poliitikukarjääri siis, kui Eesti saab iseseisvaks.
Paar kuud hiljem, 22. novembril 1991 avaldas Eesti Ekspressis oma lahkumishüüu laulva revolutsiooni kangelane Heinz Valk. Tema oli liberaalidest viimase mohikaanlasena jäänud truuks Rahvarindele ja Savisaarele, kuid ei liitunud Rahva-Keskerakonnaga, mille Savisaar samal sügisel asutas. Intervjuus “Mul on aeg rongist maha astuda” selgitas Valk: “Ma ei taha enam seda mängu. Kogu mu sisemus tõrgub selle vastu. Õnnehetki on niisuguses tegevuses tohutult vähe, palju on kibestumist ja konflikte. Aitab enese kallal murdmisest.”
Täpselt samal päeval, 22. novembril 1991 registreeriti ülemnõukogus saadikurühm “Isamaa ühendus”.