b00000000.jpg" alt="Printsi_poole_teel"/>
Printsi poole teel
Igal vabal hetkel, igal võimalusel püüan end Monacosse sättida. Olen hoidnud Monacot kui muinasjuttu, minu suhe temaga on nagu kauakestev kahepoolne võrgutusmäng: mina katsun kabedamalt kõndida ja Monaco võrgutab mind üha enam ennast unustama. Kunagi ei teki tüdimust, sest ükski kohalolek ei ole nii pikk, et sattuda rutiini. See, millest jutustan, on minu Monaco. Võib-olla pole sellist paika maailmas olemaski, võib-olla on see rohkem unistus kui tegelikkus. See on paik, kus magavad muinasjutud. Ja elab Prints. Või on temagi vaid osa muinasjutust?
Pikal teel Printsi poole olen otsinud ennast, olen otsinud Printsi ja olen otsinud eestlase identiteeti. Mõndagi on leitud.
Prints Monaco
Monacosse jõudmine on olnud aastakümnete pikkune tee. Seepärast palun reisihimulistelt pisut kannatust. Loo selguse pärast peame enne Pariisi Nuustakul, õigemini Raplas ära käima. Mälestustekild on sellest, kuidas sügaval nõukogude ajal üks rajoonikeskuse tüdruk Monacost unistama jäi.
Eks ole ju nii, et reisile läheme oma ootuste ja eelteadmistega, me näeme maailmas ennekõike seda, mida otsime või millest unistame. Meie kujutlusvõime annab tegelikkusele raamid, pakkudes nautimiseks pilte otsekui kunstigaleriis. See, kuidas me kohti ja inimest lahti mõtestame, annab maailmale värvid, lõhnad, maitsed ja meeleolud. Annab tähenduse sellele, mida kogeme. Me kogeme reisil ennekõike seda, milleks oleme valmis. Kui tegelikkus ootustest erineb, on pettumus kerge tulema.
Olgu, istume siis enne teeleminekut, et saaksin rääkida aastakümnete vanuse loo.
„Näe, vaata, mis ma laka pealt leidsin,” ütleb ema põrandale osutades. Minu ees triibulisel kaltsuvaibal ehk põrandariidel, nagu meil neid kutsutakse, lösutab kulunud välimusega meremehekast. Kastist õhkub külma, heina ja hanede lõhna. Nii lõhnab meie vana suure lakapealsega hobusetall. See on kõige põnevam hoone Kuusiku teel. Tänaseks ei ole siin küll enam hobuseid, kõik on jagatud uuselanike kuurideks. Aga meid, lapsi, kisub sinna lakapealsele koledal kombel.
Õues on vaikne, ei tea, kus kõik lapsed on. Mina olen sel hetkel toas ja oma punasetäpilisest flanellöösärgist suhteliselt eristamatu: põen juba mitu päeva mingit lööbega lastehaigust. Palavikust väsinud, toasolemisest tüdinenud. Muidu vägevad nisukarva patsid kurvalt kahel pool rippu. Paistab, et isegi meremehekast ei muuda päeva paremaks.
Aga ema teab, mida teeb. Mida rohkem keelatud, seda põnevam. On ju laka peale minek meile, lastele, rangelt keelatud. Eks seal on peidus muudki eestiaegset kui ainult õhk vanades rattakummides. Pole vaja, et lapsesuu kõigest kõneleks. Pole meie hoovis last, kes poleks laka peal kolistamise eest „triibulisi” saanud.
Ja nüüd on mu ees hästilõhnav salapärane kast. Kunagi punane olnud kast on veel pesemisest tolmukriimuline, kohati täkkeid täis, uhke lukuga, mis praegu küll avatuna oma taba küljes ripub. Ja nurgakaunistused! Keerulised vasksed nurgakaunistused oleksid kui raamatu piltidelt siia kasti peale karanud. Aegamisi libistan varbad pika öösärgi alt välja, kobistan end põrandale ja üritan kasti kaant kergitada. Kaas ei anna järele ja ma kükitan maha, et nüüd juba kogu oma lapsejõudu rakendada. Kas olen mina palavikust nõrk või on aastaid avamata kasti kaas pundunud, aga saladuslik kast paneb kõvasti vastu. Ja kui kaas lõpuks avaneb, kukun istuli põrandale. Põrandal upakil olles vaatan esimest korda tõtt uhke vuntsikandjaga. Olen just lugema õppinud ja veerin kasti kaant seestpoolt kaunistava vana pildi pealt „Monaco prints”.
Kogu pere on püüdnud haiguse ajal päevade kaupa mind lõbustada. Ema loeb vendade Grimmide muinasjutte, tädi Liine räägib lugusid Vigala mõisast. Eks need printsid ja printsessid, krahvid ja krahvinnad, Okasroosikesed ja Punamütsikesed keerlevad koos vahva vaeslapsega mu teadvuses omasoodu. Niimoodi seal põrandal printsiga tõtt vahtides on mul tunne, nagu oleksin konna musutanud (tädi Liine ütleb ikka „musutanud”, mitte kunagi „suudelnud”) ja printsi lugu oleks tõeks saanud.
Sellest hetkest hakkab Prints Monaco minu jaoks elama ja muinasjutumaa Monaco on leidnud kindla koha mu unistustes. Prints Monaco on minu jaoks samasugune nimi nagu Kondiiter Tohvri või Leinpere Toivo. Alles aastaid hiljem saan teada, et kondiiter on elukutse ja Tohvril ikka eesnimi ka olemas. Valitseb sügav ENSV aeg ja tegelikult vahet pole, kas Monaco asub Vahemere ääres või Marsil, kättesaamatu igal juhul. Seitsme mäe ja mere taga. Teisel pool hästivalvatud piire. Siin riigis ei valvata piire mitte niipalju sissetulijate, kuivõrd just väljakippujate pärast.
Mu kunstnikuhingega nooruke tädi Berta tuleb mind vaatama ja kingib raamatu, kuhu pühenduseks trükitähtedega kirjutatud:
„MU SÜDA USUB ÕNNE, SUURT, MERESÜGAVAT,
KUS MAGAVAD MUINASJUTUD JA IMED PUHKAVAD.”
Keset haiguse, salapärase meremehekasti ja lugude virvarri tuleb lapse ellu Prints Monaco kui lubadus, et meresügavune õnn ja imed on olemas. See väikese alevi sorgus patsidega haigustäpiline tüdruk võib nad koos Prints Monacoga üles leida.
Sätin oma nukupere ritta ja näitan neile Prints Monacot. Kõigi minu nukkude nimed on ilusad eestikeelsed: Tiiu, Riina, Tiina. On ka kaks poissi, üks on Tiit, teine, eriti tobeda olemisega, on Vasja. See kõik on enne Barbie ja Keni aega muidugi. Ükski mu nukkudest pole printsess. Aga Tiidust saab Prints Monaco. Kuna minu nukuprintsil pole nii uhkeid vuntse kui pildi printsil meremehekastis, siis tuleb välja otsida käärid ja kontoriliim. Pool oma patsi lõikan maha, sellest saab niisama vägevad vuntsid nagu meremehekasti printsil. Vedel kontoriliim ei taha neid uhkeid vuntse kuidagi õigesse kohta kinnitada, mässan päris kaua. Kõik see väsitab ja nõnda ma oma pooliku patsi, avatud kontoriliimi pudeli ja vuntsilise Prints Monacoga magama jäängi.
Ärkan selle peale, et ema vanaemale kurdab: „Laps on vist palavikust segi läinud.” See asi vajab nüüd küll selgitamist. Ma tean, mis tähendab segi läinud. Vana naabrimutt, kelle isake Stalin oma majast välja tõstis, elab nüüd kuuris koos kanade ja kirpudega, kannab aasta läbi kasukat ja on natukene segi läinud. Ma pean emale ja vanaemale asja seletama. Kuigi jah, kasukas võiks päris kena olla, aga kuuri ma elama minna ei taha. Ja ma seletan, et mitte palavikust või kogemata, aga ma täitsa ise tegin Prints Monacole vuntsid.
Ma ei tea, kui palju viieaastaseid tüdrukuid on pidanud poiste pärast kannatama. Minul oli see igatahes elus juba teine kord. Esimest korda sain poisi pärast haiget kaheaastasena. Kuuene naabripoiss oli mind kõvasti patsist sikutanud ja jalaga pikali löönud. Mina tõusin püsti, tatsasin poisi juurde ja kuna tal patse polnud, lõin jalaga. Kukkusime mõlemad istuli ja naabripoiss läks emale kaebama. Minu ema tegi naabrinaise kisa peale tema ja naabripoisi silme all mulle vitsaga triibulised. Ega sellest suurest naabripoisist muud kui häda tulnud. Aga et ma Prints Monaco pärast oma naha pean turule tooma, ei osanud küll uneski näha. Seekord, mine tea, kas palaviku tõttu või teeb asi emale nalja, aga selleks, et minust ikka tubli inimene kasvaks, saan patsist ehk sellest, mis patsist järel, ainult sakutada, nii et silmist lööb tuld.
Seegi on minu arvates karjuvalt ülekohtune, sest Prints Monaco peab ometi vuntsidega olema. Ma hakkan koguni kahtlustama, et see on keegi paha nõid, kes mu ema kuju on võtnud. Et olla päris kindel, et see paha nõid mulle kurja ei tee, palun salaja vanaema, et ta mulle vanema venna sünnitaks. Vanem vend, see on ikka kindel värk, aitab naabripoisi vastu ja muidu ka. Vanaema naerab ja ütleb, et ma peaksin emaga rääkima. „Kas sa saladust oskad pidada?” küsin seepeale vanaemalt.
„No natuke ehk ikka, muidu oleks meid ammu Siberisse saadetud,” arvab vanaema. Mis Siber on, tean ma ülihästi. Seal elas kuriloom Stalin, kes küll enne minu sündi ära suri. Aga mine hullu tea, tema kutsikad võivad seal alles olla. Vanaema teab, tema saadeti Siberisse, ema pääses peitu. Hiljem kasvatas ema sea, müüs selle maha ja sai vanaema Siberist kätte. Ma arvan ikka, et ju siis kuriloom tahtis inimeste kõrvale ka sealiha.
Kuidas asjad täpsemalt olid, ei tohi laps küsida. Sellest ei räägita. Aga sünnipäevadel lauldakse laule, mille peale täiskasvanud teadjad näod pähe teevad ja kangesti naeravad. Kui mina ükskord poes laulsin „Olen vaene Venemaa kolhoosnik, kitse ma ei jõua pidada”, sain emalt sellise siraka, et rohkem ma poes esinema ei kippunud. Tundub, et selliseid laule tohib ainult siis laulda, kui Lonkav-Heino akordioni mängib. Sest sünnipäevadel mängib Heino akordioni ja