Printsi poole teel. Aune Past

minna. Aga tagasiteel Monte Carlo Baysse hakkab vihma sadama. Seda ei saa nüüd küll pahaks panna, olen seekord tulnud suve nautima novembris. Taas olen ma suhteliselt elegantne Grimaldi Foorumini ja edasi lähen paljajalu, sest kingad lagunevad vihmaga ära. Aga isegi paljasjalgsena kannan uhkelt õlgadeni ulatuvaid lillasid nahkkindaid.

      Järgmisel ennelõunal pakun oma jalgadele lepitust. Alustuseks tuleb ronida üle hotelli sadama aia, siis pääseb ka merre ujuma. On üliväga mõnus. Hotelli liivapõhjaga laguun on kahjuks suletud. Vesi jääb sellesse laguuni aasta ringi, aga pole ometi vaja sadade akende all keelusilti eirates ujuda seal, kus ujumine „talve” tõttu lahkesti keelatud. Samas on soojendatud bassein, uju kas sees või väljas.

      Mulle meeldib väga sügisõhtutel väljas basseinis ennast selili keerata ja tähti vaadata. Aeg-ajalt kostab palmi otsast pahandavat linnuhäält, muidu vaatad vaikuses või kummide vilisemise saatel tähti ja linnatulesid. Kui kõrvad vette panna, ei ole ühtegi segavat heli. Ma tunnen ennast sellises olukorras nii lõpmata õnnelikuna. Ei ole vaja haldjast abilist. Mitte midagi peale ujumistrikoo pole vaja. Võib-olla ainult õige pisut punast lakki varbaküüntele.

      Monte Carlo Bay on väga lähedal sellele, et olla Shangri-La. Pean siin silmas paradiislikku kohta, mitte sellenimelist hotelliketti. Shangri-La hotelle Monacos polegi. Ka mujal maailmas pole ma raatsinud selle keti hotellides ööbida. Monte Carlo Bay on minu jaoks imeline koht. Aga tol hommikul annan ma jalgadele puhkust, seisan tohutu võimsa veejoa peal, iga millimeeter jalalabast saab masseeritud. Mõnus.