hävitatud lapsepõlve grimassi, juuksed magamatusest sassis ja turris, valutav selg kühmus. Pärast kõiki neid reisides möödunud aastaid ja Andréast lahkuminekut – kõike seda, mida olime teineteisele öelnud, kõike, mida olime teinud ja kust polnud enam tagasiteed – olen ma Pariisis justkui läbisõidul, mõned tunnid, enne kui istun lennukile, et sõita maailma teise otsa. Sorbonne’i ümbruse tänavatel ja kohvikuterrassidel on üliõpilased. Juunikuine Pariis on maagiline. Kõikjal on kullapuru, õietolm, peegeldused, päikese helk tütarlaste juustel. Tunnen endal veel Colombia, Yucatáni lagunenud teede tolmu. Panama jõgede muda on kuivanud mu juustes ja riietel punaseks pulbriks, mis hammaste all krigiseb. Kui ma läksin México kultuuriinstituuti, et kandideerida õpetajakohale Campeches (eelmine õpetaja oli homode omavahelise arveteklaarimise käigus tapetud), ütles kontoriametnik, väike, koloniaalülikonnas ja triibulise lipsuga meesterahvas, mulle leebelt: „Teiesuguseid seljakotiga tegelasi käib siin iga päev, nad küsivad raha või tööd, siis nad lähevad jälle ning rohkem ei kuule ma neist enam midagi.”
Ladina kvartalis pole minu üliõpilasaegadest enam kedagi alles. 68. aasta mai sillutisekivid on asfaldiga kaetud. Ummikud. Eeslinnade rongivagunid on elusast peast nülitud, kunstnahast istmed vildikaga täis soditud ja noaga lõigutud. Keegi ei näe mind, hetketi tundub mulle, et olen muutunud nähtamatuks. Kellel mind vaja on? Ma ei tea isegi, miks, aga ma läksin Roissy lennujaama vaatama õhku tõusvaid lennukeid. Kui ma olin kümnene, viis vanaema Suzanne mind Bourget’sse. Talle meeldis vaadata, kuidas lennukid aeglaselt taevas ronivad. Mitte mingi hinna eest ei oleks ta nende pardale läinud. „Elu sees ei roni ma sinna sigaritoosi.” Aga talle meeldis vaadata lahkuvaid lennukeid. Tänapäeval ei näe lennujaamades enam midagi, ometi on seal reiside hõngu. Ja nimed: Delhi, Bangkok, Brüssel, Rio de Janeiro, Dakar. Nagu sfääride muusika, kosmose laul. Öösel magasin pingil, nagu kavatseksin järgmisel päeval kusagile lennata. Nagu oleks tõesti olemas see kusagil. Siis otsustasingi minna Mauritiusele.
Tema, kõndimas linnatänavail, pilgus viha, mis nägemist ähmastas, kitsas, veidi sissepoole pööratud ülahuul, mis tõstab esile massiivse lõua (ka Isabelle’il6 oli see iluviga), ja sakris juuksepahmakas väikese kõvakübara sisse surutud nagu Ayacucho indiaanlastel. Tema rautatud kingade kõlin Victor-Cousini, Serpente’i tänava sillutisel. Juba on Pariis talle kitsaks jäänud, ikka needsamad tänavad, samad korrusmajad, kardinatega suletud aknad, samad kinnised näod, rumalaid patriarhe meenutavad mehed, samad vormimütsid, kaabud, parukad, äravõetavad kraed, tärgeldatud maniskid, redingotid, vestid, tallakummidega püksid ja kollased kedrid, läikivad, kingsepa valmistatud saapad, jalutuskepp-epeed, mustad vihmavarjud. Kas pole mitte luule toona mingi kodanlik asi, teatud eelarve tasakaal, must märkmik, kuhu pannakse kirja aktiva ja passiva, sissetulekud ja väljaminekud? Teinekord tuleb ette õhkamist, karjatusi ja ohkeid, vaimustust ja tundepuhanguid. Ellipseid, täisriime, anžambmaane, sünkoope. Madame’i tänava veinikaupmehe juures Arthuri hääl, mis ütleb iga lause lõppu: „Kurat võtaks!” Ta ei suuda enam asjadest rõõmu tunda. Ta ärritub. Tekitab inimestes kõhedust. Uks avaneb öhe, piidad nii kitsad ja madalad nagu rotiurul, ja tema, hiigellaps, seisab seal, käed rusikasse pigistatud, nägu varjus, juuksed segamini, seljas kitsas talupojakuub, käiseauk kärisenud, sest ta kakleb igal õhtul, ta vannub ja sõimab, lubab anda kere peale igaühele, kes lähemale tuleb. Külastajad jäävad vakka, nad kardavad. Vaat see on tõeline, tugev, tume tunne. Mitte nagu tuul, mis veskitiibasid ringi ajab või täisriimide tulv, kõik need „ahid” ja „ohid” ja Hollandi tubaka magus aroom. Tema tumesiniste silmade pilk vaatab otsa mu vanaisale ja tungib temasse (ja tema kaudu minusse) ega lahku sealt enam kunagi. See uks, mis avaneb öhe, purjus uulitsapoiss, kes ülbitseb külastajatega. Ja siis rohkem ei midagi, enne kui alles Adenis.
Mu vanaema Suzanne loeb „Purjus laeva” ja „Koidikut”7 samasuguse häälega nagu Longfellow’ luuletusi. Uulitsapoisi luulet. Inglinägu, juuksed turris, pilk tige ja hägune, pilk, mis ei suuda kellelgi ega millelgi püsida. Kitsad ja pimedad Pariisi tänavad, mis tõukavad teda endast ära. Majade hoovid nagu karavanseraid, kus hüljatud inimesed magavad papitükkidel. Ja udu, mis hommikuti Charleville’is Meuse’i jõe orgu katab. Pakane, taeva vaikiv hallus, varesed peedipõldudel. Kas sellest on võimalik paraneda, vabaneda? Taevas, mida pole näha. Pariis nagu lõks. „Ah, mida ma seal küll peale hakkan?”
Mõtlen Léon Archambau’ peale. Kadunu peale, selle peale, kes hakkas vastu Moraaliordule ja sünarhiale ning lahkus siis koos naisega, keda armastas, selleks et enam mitte kunagi tagasi tulla. Kui Antoine 80ndatel entsefaliiti sureb (oli see 1884?), on Léon umbes kaksteist aastat vana. Jacques on juba läinud Londonisse arstiteadust õppima, ta elab vististi major Williami juures. Léon elab pansionaadis, kõigepealt Lorient’is, seejärel Rueil-Malmaisoni tänaval, kuulsas proua Le Berre’i pansionaadis. Unetutel öödel kõnnib ta läbi magala suurte võretatud akendeni, mis avanevad kõrbenud hoovile, et kuulata mere häält.
Seejärel, oma õpetaja härra Maureau’ mõjutusel – kes oli varem olnud ka Jacques’i õpetaja ja kellest Suzanne rääkis, nagu ta oleks teda isiklikult tundnud –, hakkas ta lugema luuletajaid, Richepini, Heredia, Baudelaire’i, Verlaine’i, Rimbaud’ värsse, mis Jacques oli La Vogue’i numbritest maha kirjutanud: „Hirmunud”, „Täiotsijad”8, „Istujad”, soneti „Vokaalid” ja 1888. aasta antoloogiast luuletuse „Magaja orus”9, mille mu vanaema olevat tema käest õppinud. „Neetud poeetidest”10, mille härra Maureau selle ilmudes ostnud oli, kirjutas ta oma koolivihikusse maha „Purjus laeva”, see oli nagu palve, mida ta igal õhtul luges. Ja Baudelaire’i keelatud luuletused, mis jäid talle pihku viimasel kevadel lõpuklassis. „Neetud naised”, „Saatanalitaaniad”, „Vaenlane”:
Oh piin! Oh piin! Aeg kaob ja jõudki ei jää samaks,
ent sünge Vaenlane, kes meie südant sööb,
me verest toitudes saab aina tugevamaks. 11
Just Léoni jaoks on linn kitsas. Majade nurgad on nukid, mis tungivad ihusse, bulvarite lõikumispunkt on tera, mis sisse lõikab. Kaldapealsed on kaetud purpurse härmatisega. Võib-olla veedab ka tema, nagu minagi, sel suvel oma päevi, olles sulgunud mõnda Saint-Lazare’i rongijaama lähedal asuvasse hotellituppa. Ta väljub ainult öösiti, et hulkuda ümberkaudsetel tänavatel kuni Blanche’i väljakuni või Butte’i kandis, vaadates, kuidas Pariis omaenda lõõtsutamisse lämbub. Sel suvel (1890. aasta augusti alguses) tuleb Jacques talle järele ja viib ta Inglismaale. Ta tahab teda tutvustada Suzanne Morelile, Réunioni saarelt pärit tütarlapsele, kellega ta on Londonis äsja abiellunud. Koos sõidavad nad rongiga mere äärde, Hastingsisse. Vanaema jutustas sellest suvest mulle ainult ühe korra. Võib-olla sellepärast, et õnnest ei räägita. Ainult ühe korra kirjeldas ta pilvitut taevast, mahedat tuult ja suplusi meres, kui ratastel riietuskabiinid veepiirini kärutati. Õhtud veetsid nad väljas käies või siis muulil istudes, Suzanne luges luuletusi, Longfellow’ „Birds of Passage’it”:
Black shadows fall
From the lindens tall,
That lift aloft their massive wall
Against the Southern sky…
Ja Baudelaire’i:
Alati, vaba mees, jääb sulle armsaks meri!
Ta sinu peegel on jne. 12
Arvata võib, et esimest korda tunneb ta end tugevana, ta tunneb armastuse soojust, perekondlikku kokkukuuluvust. Nad lamavad kolmekesi lapikute kividega kaetud rannal, Suzanne kahe venna vahel. Léon toetab pead Suzanne’i pehme õla vastu, hingab sisse tema juuste lõhna. Ühe ainsa viivu sel suvel, vaadates meteoriitide tulejutti pimedas taevas mere kohal. Enne, kui kõik kokku variseb.
Ometi pean ma Pariisi tagasi minema, kui ma tahan päriselt aru saada. Sellesse Madame’i tänava bistroosse, kus avaneb