uuesti sündinud Sepaks. Mees ei osanud lugeda ega kirjutada ega kõige lihtsamaidki palveid meeles pidada.” Mõned väitsid seniajani, et Baelori Käsi lasi selle mehe ära mürgitada, et kuningriiki häbist päästa. „Pärast tema surma valiti tema asemele üks kaheksa-aastane poiss, jällegi Kuningas Baelori pealekäimisel. Tema Majesteet väitis, et see poiss tegi imesid, aga ka tema ravitsejakäekesed ei suutnud Baelorit viimase paastu ajal päästa.”
Emand Merryweather naeris. „Kaheksa-aastane? Ehk kõlbaks siis minu poeg ülemseitsmikuks. Ta saab varsti seitsmeseks.”
„Kas ta palvetab tihti?” küsis kuninganna.
„Talle meeldib rohkem mõõkadega mängida.”
„Siis on ta üks õige poiss. Kas ta teab kõigi seitsme jumala nimesid?”
„Ju vist.”
„Ma pean siis tema asja kaaluma.” Cersei ei kahelnud, et leidus terve hulk poisse, kes oleksid kristallkrooni väärikamalt kandnud kui too nadikael, kellele Vagamehed olid otsustanud selle anda. Nii juhtub, kui lasta lollpeadel ja argpüksidel ise otsustada. Järgmine kord valin mina neile peamehe. Ja see järgmine kord ei pruugi olla kaugel, kui see uus ülemseitsmik muudkui mu meelt pahandab. Sellistes asjades ei olnud Cersei Lannisteril Baelori Käelt midagi juurde õppida.
„Astuge kõrvale!” karjus ser Osmund Kettleblack. „Andke teed armulisele kuningannale!”
Kandetooli liikumine aeglustus, mis võis tähendada vaid seda, et nad liginesid künkaharjale. „Te peaksite oma poja õukonda tooma,” ütles Cersei emand Merryweatherile. „Kuueaastane pole enam nii väike. Tommen vajab seltsiks teisi poisse. Miks see ei võiks olla teie poeg?” Ta mäletas, et Joffreyl polnud kunagi head omavanust sõpra. Vaene poiss oli kogu aeg üksi. Minul oli lapsena Jaime… ja Melara, kuni ta kaevu kukkus. Joff oli küll kiindunud Hagijasse, kuid see polnud mingi sõprus. Ta otsis isa, keda ta Robertis ei leidnud. Väike kasuvend võib olla just see, mida Tommen vajab, et teda Margaeryst ja tolle kanakarjast võõrutada. Ajapikku saavad nad ehk sama lähedasteks nagu Robert ja tema lapsepõlvesõber Ned Stark. Kes oli küll lollpea, kuid ustav lollpea. Tommen vajab ustavaid sõpru, kes kaitseksid tema seljatagust.
„Teie Hiilgus on väga lahke, kuid Russell on seni elanud ainult Pikklaual. Ma kardan, et ta satuks selles suures linnas ähmi.”
„Alguses jah,” möönis kuninganna, „aga ta harjub sellega varsti ära nagu minagi. Ma nutsin ja Jaime vahutas vihast, kui mu isa saatis käsu, et mind õukonda toodaks, kuni mu tädi koos minuga Kiviaias maha istus ja mulle ütles, et ma ei pea Kuningalinnas kunagi kedagi kartma. „Sina oled lõvi,” ütles ta, „ja kõik vähemad loomad on need, kes peavad sind kartma.” Küllap teiegi poeg peagi söakust kogub. Te tahaksite ju kindlasti, et ta viibiks teie läheduses ja et te saaksite teda iga päev näha? Ta on ju vist teie ainuke laps?”
„Praegu küll. Mu mees on palunud jumalaid, et nad õnnistaksid meid veel ühe pojaga, juhuks kui…”
„Ma mõistan.” Cersei mõtles oma kaela küünistavale Joffreyle. Oma viimastel eluhetkedel oli poiss meeleheitlikus palves tema poole vaadanud ja Cersei südame oli tarretanud äkiline mälupilt – küünlaleegis sisisev punane veretilk, krooksuv hääl, mis kõneles kroonidest ja surilinadest, surmast valonqari käe läbi.
Väljas hõikas ser Osmund midagi ja keegi hõikas talle midagi vastu. Kandetool nõksatas ja jäi seisma. „Kas te olete surnud või?” müristas Kettleblack. „Tehke tee vabaks, kurat võtku!”
Kuninganna kergitas eesriide nurka ja viipas ser Meryn Tranti lähemale. „Milles on asi?”
„Varblased, Teie Hiilgus.” Ser Meryn kandis mantli all valget naastrüüd. Tema kiiver ja kilp rippusid sadula küljes. „On tänaval laagrisse jäänud. Me ajame nad kõrvale.”
„Tehke seda, aga leebelt. Ma ei taha jälle mingisse mürglisse sattuda.” Cersei lasi kardina alla. „Kui tobe.”
„Tõepoolest, Teie Hiilgus,” nõustus emand Merryweather. „Ülemseitsmik oleks pidanud teile vastu tulema. Ja need nurjatud varblased…”
„Ta söödab neid, poputab neid, õnnistab neid. Aga kuningat ta ei õnnista.” Cersei teadis, et õnnistamine oli tühi kombetalitus, kuid kombe- ja usutalitustel oli rumalate silmis jõudu. Aegon Vallutaja ise oli hakanud oma kuningriigi algust lugema päevast, mil ülemseitsmik ta Muinaslinnas ametisse pühitses. „See nurjatu preester kas hakkab sõna kuulama või saab teada, kui nõrk ja inimlik ta ikka veel on.”
„Orton ütleb, et ta tahab tegelikult hoopis kulda. Et ta kavatseb õnnistamisega venitada, kuni kuningakoda jälle maksma hakkab.”
„Usuisad saavad oma kulla, niipea kui rahu jalule seatakse.” Seitsmik Torbert ja seitsmik Raynard olid Cersei kitsikusse ülimalt mõistvalt suhtunud… mitte nagu see nurjatu braavoslane, kes oli õnnetut isand Gylesi nii armutult kiusanud, et too oli verd köhima hakanud ja tõvevoodisse heitnud. Meil oli neid laevu hädasti tarvis. Cersei ei võinud laevastiku osas Lehissaare peale lootma jääda; Redwyne’id seisid Tyrellidele liiga lähedal. Ta vajas omaenda mereväge.
Jõe ääres valmivad dromoonid pidid selle soovi täitma. Cersei tulevasel lipulaeval pidi olema kaks korda rohkem aere kui „Kuningas Roberti Vasaral”. Aurane oli palunud talt luba nimetada see „Isand Tywiniks”, millega Cersei meelsasti nõustus. Ta oleks juba kangesti tahtnud kuulda, kuidas mehed ütlevad tema isa kohta „see”, mitte „tema”. Järgmise laeva nimeks pidi saama „Kaunis Cersei” ja selle käila pidi ehtima temasarnaseks nikerdatud kuju, seljas soomusrüü, peas lõvikiiver, käes oda. Järgmistena pidid vette lastama „Vapper Joffrey”, „Emand Joanna” ja „Emalõvi” ning „Kuninganna Margaery”, „Kuldne Roos”, „Isand Renly”, „Emand Olenna” ja „Printsess Myrcella”. Kuninganna oli teinud selle vea, et lubas Tommenil neile viimasele viiele nimed anda. Poiss oli tegelikult ühe neist nimetanud „Tolapoisiks”. Alles siis, kui isand Aurane tähendas, et mehed ei pruugi tahta teenida laeval, mis kannab narri nime, nõustus poiss vastumeelselt selle oma õe auks ümber nimetama.
„Kui see armetu seitsmik loodab, et sunnib mind Tommeni õnnistamist ostma, siis mõtleb ta varsti ringi,” ütles Cersei Taenale. Ta ei mõelnudki preestritekamba pilli järgi tantsida.
Kandetool jäi taas seisma – nii järsult, et Cersei nõksatas. „Lausa vihale ajab.” Ta küünitas uuesti välja ja nägi, et nad olid jõudnud Visenya künka harjale. Ees paistis Baelori Suur Seitsmekoda oma uhke kupli ja seitsme särava torniga, kuid tema ja marmortrepi vahel laius põrnitsev inimmeri, pruun ja närudes ja pesemata. Varblased, mõtles kuninganna nina kirtsutades, kuigi ühedki varblased polnud eales nii jubedalt haisenud.
Pilt oli õõvastav. Qyburn oli talle ette kandnud, kui palju neid oli, kuid üks asi oli seda kuulda ja teine asi neid näha. Väljakul oli neid laagris sadu, aedades teist sama palju. Nende lõkked täitsid õhu suitsu ja lehaga.
Kotiriidest telgid ja armetud savist ja puurisust tehtud hurtsikud reostasid neitsilikult valget marmorit. Neid oli kobaratena isegi trepil, Suure Seitsmekoja kõrge kahe poolega ukse ees.
Ser Osmund traavis tagasi kuninganna juurde. Tema kõrval ratsutas ser Osfryd täkul, kes oli sama kollast värvi kui ratsaniku mantel. Osfryd oli oma vendade seas keskmine, teistest vaiksem, rohkem altkulmu vaataja kui naerataja. Ja julmem, kui kuuldused paika peavad. Võib-olla oleksin ma pidanud ta Müürile saatma.
Suurmeister Pycelle oli tahtnud, et linnaväe ülemaks oleks saanud mõni eakam ja „sõjakunstis rohkem vilunud” mees, ja veel mitu Cersei nõunikku olid temaga ühte meelt. „Ser Osfryd on piisavalt vilunud,” oli ta neile öelnud, kuid isegi see ei pannud neid vaikima. Nad klähvivad mulle vastu nagu kari tüütuid rakatseid. Tema kannatus Pycelle’i suhtes hakkas katkema. Vanamehel oli koguni jätkunud jultumust pahaks panna, et kuninganna lasi Dorne’ist kutsuda võitluseõpetaja – põhjendusel, et see võib Tyrelle vihastada. „Miks ma teie arvates seda teen?” oli Cersei talt põlglikult küsinud.
„Vabandust, Teie Hiilgus,” ütles