poolest. Ma vajasin tähtsat aujärge Lysaga abiellumiseks ja Lannisterid ei kippunud mulle Casterly Kaljut kinkima.”
„Jah, aga see loss kuulub sulle.”
„Ah, ja missugune loss. Päratud saalid ja lagunenud tornid, kummitused ja tuuletõmbus, laastavad küttekulud, võimatu mehitada… ja siis veel selline tühiasi nagu needus.”
„Needused on ainult lauludes ja juttudes.”
See tegi mehele ilmselt nalja. „Kas keegi on teinud laulu sellest, kuidas Gregor Clegane kõngeb mürgitatud oda torkest? Või sellest sõjasulasest, kelle ihuliikmed ser Gregor jupphaaval maha raius? See mees vallutas selle lossi ser Amory Lorchilt, kes sai selle isand Tywini käest. Esimese tappis karu, teise sinu kääbus. Nagu kuulukse, on ka emand Whent surnud. Lothtstonid, Strongid, Harrowayd, Strongid… kõigil, kes on Harrenhali puutunud, kuivasid käed otsast.”
„Siis kingi see isand Freyle.”
Petyr naeris. „Ehk kingingi. Või parem hoopis meie kallile Cerseile. Kuigi ma ei tohiks temast halvasti rääkida, sest ta saadab mulle oivalisi seinavaipu. Kas see pole temast kena?”
Kuninganna nime kuuldes tõmbus Alayne pingule. „Ta ei ole kena. Ma kardan teda. Kui ta saab teada, kus ma olen – ”
„ – pean ma ehk ta mängust kõrvaldama varem, kui ma plaanisin. Kui ta ennast ise varem ei kõrvalda.” Petyr naeratas tüdrukule õrritavalt. „Troonide mängus võib ka kõige nõrgemal mängunupul olla oma tahe. Vahel keelduvad nad tegemast käike, mis sa oled nende jaoks ette näinud. Pea seda meeles, Alayne. See õppetund seisab Cersei Lannisteril alles ees. Aga kas sa ei pidanud mitte paari ülesannet täitma?”
Seda pidi ta tõesti. Ta hoolitses kõigepealt selle eest, et hõõgvein saaks tulele pandud, otsis välja paraja kera teravat valget juustu ja käskis kokal küpsetada nii palju leiba, et sellest jätkuks kahekümnele – juhuks, kui ülikud-deklarandid võtavad kaasa rohkem mehi, kui arvatud. Kui nad on söönud meie leiba ja soola, on nad meie külalised ega saa meile kurja teha. Freyd olid rikkunud kõiki külalislahkuse seadusi, kui nad mõrvasid tema ema ja venna Kaksikutel, kuid ta lihtsalt ei uskunud, et nii õilis isand nagu Yohn Royce võiks sama madalale langeda.
Järgmiseks tuli võõrustuba. Selle põrandat kattis myri vaip, nii et sinna polnud tarvis kõrkjaid maha laotada. Alayne palus kahel teenril pukklaua püsti panna ja kaheksa rasket tammepuust ja nahaga kaetud tooli üles tuua. Pidusöögi puhul oleks ta seadnud ühe tooli laua ühte otsa, teise teise otsa ja kolm tükki kummalegi küljele, kuid see polnud pidusöök. Ta lasi meestel panna kuus tooli laua ühte äärde, kaks teise. Ülikud-deklarandid olid nüüdseks ehk juba Lumeni jõudnud. Mäkketõusuks kulus peaaegu terve päev, ka muula seljas. Jalgsi kulus enamikul selleks mitu päeva.
Võis juhtuda, et isandad vestlevad kuni hilisööni. Siis oli neil tarvis värskeid küünlaid. Kui Maddy oli koldesse tule üles teinud, saatis Alayne ta alla nende mesilasvahast lõhnaküünalde järele, mille isand Waxley oli emand Lysale kinkinud, kui tema kätt palumas käis. Siis läks ta uuesti kööki, et vaadata, kuidas veini ja leivaga on. Kõik tundus korras olevat ja talle jäi veel piisavalt aega, et vannis käia ja juukseid pesta ja riideid vahetada.
Ta silmitses veidi aega ühte purpurkarva siidkleiti ja siis teist, tumesinisest sametist ja hõbedaste lõhikutega, mis oleks ta silmad särama pannud, kuid lõpuks manitses ta ennast, et Alayne oli siiski sohilaps ega pidanud mitte kandma oma seisuse kohta liiga uhkeid rõivaid. Ta valis hoopis lihtsa lõikega tumepruuni lambavillast kleidi, mille pihikuosa, varrukaid ja palistust kattis kuldniidiga tikitud lehe- ja väädimuster. See oli tagasihoidlik ja sobiv, kuigi pisut uhkem kui ühe teenijapiiga tavaline rõivas. Petyr oli talle kinkinud ka kõik emand Lysa kalliskivid ja ta proovis mitut kaelakeed, kuid need kõik tundusid liiga uhkeldavad. Lõpuks otsustas ta lihtsa sügiskollase sametpaela kasuks. Kui Gretchel tõi talle Lysa hõbetatud klaaspeegli, sobis see värv Alayne’i lopsakate tumepruunidega juustega nagu valatult kokku. Isand Royce ei tunne mind kindlasti ära, mõtles ta. Ma ei tunne isegi ennast õieti ära.
Tundes ennast peaaegu sama kartmatuna kui Petyr Baelish, manas Alayne Stone näole naeratuse ja läks alla, külalistele vastu.
Kotkapesa oli ainuke loss Seitsmes Kuningriigis, mille peavärav asus vangikoja all. Järsk kivitrepp tõusis mööda mäekülge üles, möödudes vahelinnustest Kivi ja Lumi, kuid lõppes Taeva juures. Tõusu viimased kuussada jalga olid püstloodis ja küllatulijad pidid muulade seljast maha tulema ja valiku tegema. Nad võisid minna õõtsuvasse puust korvi, millega toidukraami üles tõmmati, või siis tõusta ronides mööda kaljulõõri, kasutades sellesse raiutud tugiõnaruste abi.
Isand Redfort ja emand Waynwood, kes olid ülikute-deklarantide seas kõige eakamad, lasid ennast tõstukiga üles tõmmata, ja siis lasti korv tüseda isand Belmore’i jaoks uuesti alla. Teised isandad ronisid ise üles.
Alayne ootas neid Kuusirbi kambris, kus põles soojendav koldetuli, ja pakkus neile leiba ja juustu ja kuuma hõõgveini hõbekarikates.
Petyr oli Alayne’ile andnud lugemiseks ühe rullraamatu vappide kohta, nii et kuigi tulijate näod olid tüdrukule võõrad, tundis ta nende vappe. Punane loss kuulus ilmselt Redfortile, pöetud halli habemega ja leebete silmadega lühikesele mehele. Emand Anya oli ülikute-deklarantide seas ainuke naine ja kandis tumerohelist mantlit, millele oli gagaathelmestega tikitud Waynwoodide murdunud ratas. Kuus hõbedast kella purpursel põhjal – see oli pirnikujulise vatsaga ja kühmus õlgadega Belmore. Tema arvukaid lõualotte kattis inetu punakaskollane rohke halliga segatud habe.
Symond Templetoni habe seevastu oli must ja kikkis. Kongus nina ja kahvatusinised silmad andsid Üheksatähe Rüütlile noobli röövlinnu välimuse. Tema vammusel olid üheksa musta tähte kuldkollase vapiristi sees. Noorisand Hunteri lahitsanahast mantel viis Alayne’i segadusse, kuid siis märkas ta sõlge, mis selle hõlmu koos hoidis – viis hõbenoolt lehvikuna laiali. Alayne oleks tema vanuseks pakkunud pigem viiskümmend kui nelikümmend. Tema isa oli valitsenud Pikkvibu lossi ligi kuuskümmend aastat ja surnud nii äkitselt, et mõned sosistasid, et uus isand oli oma päranduse kättesaamist takka kiirustanud. Hunteri põsed ja nina olid punased nagu õunad, mis kõneles kiindumusest teatud märjukese järele. Alayne kandis hoolt, et mehe peeker saaks täis valatud kohe, kui ta oli selle tühjendanud.
Noorim mees seltskonnas kandis rinnaesisel kolme kaarnat, kõigil küünte vahele pigistatud veripunane süda. Tema pruunid juuksed ulatusid õlgadeni, üksik tõrges lokk langes alla laubale. Ser Lyn Corbray, mõtles Alayne, riivates ettevaatliku pilguga mehe kalke huuli ja kärsituid silmi.
Kõige viimastena tulid Royce’id – isand Nestor ja Pronks-Yohn. Ruunikivi isand oli sama pikk kui Hagijas. Juuksed küll hallid ja nägu kortsuline, nägi isand Yohn ikka veel välja nii, otsekui suudaks ta oma suurte pahklike kämmaldega murda endast nooremaid mehi nagu oksaraage. Tema armilist ja tõsist nägu nähes meenus Sansale kõik tollest korrast, kui ta Talitundrus külas viibis. Talle meenus, kuidas mees laua taga istus ja Sansa emaga vaikselt vestles. Talle meenus, kuidas mehe hääl müüridelt vastu kaikus, kui ta jahilt naasis, hirvesokk sadula taga. Talle kerkis silme ette, kuidas mees hoovis, harjutusmõõk käes, Sansa isa jalust maha rabas ja ka ser Rodrikist jagu sai. Ta tunneb mu ära. Tunneb kindlasti! Ta kaalus hetkeks mõtet mehe ette põlvili langeda ja talt kaitset paluda. Ta ei võidelnud Robbi eest, miks peaks ta minu eest võitlema? Sõda on läbi ja Talitundur on langenud. „Isand Royce,” küsis ta ujedalt, „kas te joote peekritäie veini, et külma peletada?”
Pronks-Yohni sinakashalle silmi varjasid kõige lopsakamad kulmud, mida Sansa oli elus näinud. Need tõmbusid talle otsa vaadates kurdu. „Kas ma tunnen sind, tüdruk?”
Alayne’il oli tunne, nagu oleks ta keele alla neelanud, kuid isand Nestor päästis ta hädast. „Alayne on asehalduri vallastütar,” sõnas ta oma nõole karedalt.
„Pisinäpp on oma pisikest näppu pruukinud,” ütles Lyn Corbray riivatu naeratusega. Belmore naeris ja Alayne tundis, et ta põsed lõid õhetama.
„Kui vana sa oled, laps?” küsis emand Waynwood.
„Neli…