Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø

Proktor, Lise ja Bulle olid päris mitu korda lõuga hõõrunud ja mõmisenud „hmm”, „mmm”, „mmph” ja teisi hääli, mille saatel on mõnus mõtelda ja mida saab tekitada suud lahti tegemata.

      Ja lõpuks ütles doktor Proktor kaks korda „just nii” ja seejärel „täpipealt”, nagu ta oleks enesega ühele nõule jõudnud. Siis ajas ta end toolil sirgu ja vaatas Bullet ja Liset:

      „Esiteks peame me teada saama, kuidas inimesi hüpnotiseeritakse, et me saaksime hoolt kanda selle eest, et meie endiga seda ei juhtuks.”

      „Ja kuidas me seda teeme?” küsis Lise.

      „Me alustame teaduslikku tööd,” vastas Proktor. „Me hangime endale kõigepealt ülevaate inimestest, kellest teame, et nad on hüpnotiseeritud, ja siis uurime välja, mis on neil ühist. Ja seejärel hangime ülevaate neist inimestest, kes pole hüpnotiseeritud ja mis neil ühist on. Ja sellisel juhul on asi, mis on hüpnotiseeritutel ühine ja mittehüpnotiseeritutel mitte, hüpnoosi põhjuseks. Saite aru?”

      „Loomulikult,” vastas Bulle.

      Lise pomises doktor Proktori pikka lauset mitu korda enda ette.

      „Ma usun küll,” ütles ta. „Aga et kindel olla, siis ehk seletaksid mulle, Bulle?”

      „Ehhee,” ütles Bulle. „Jaa, noh… see on ju nii päevselge, et… et võib-olla saad sa seda ise öelda, doktor Proktor?”

      „Nojah. Ütleme, et kõik, kes ütlevad „pluusi” asemel „pluuš”, on viimasel nädalal piima joonud. Ja ütleme, et üks asi, mis on kõigil ühine, kes ütlevad kleit, on see, et nad pole piima joonud…”

      „Sellisel juhul on midagi piimas, mis neid hüpnotiseerib,” jätkas Lise.

      „Täpipealt,” ütles doktor Proktor. „See ongi teaduslik lähenemine.”

      „Täiesti teaduslik,” sõnas Bulle ja lükkas taldriku karamellipudingiga Perry juurde, aga ämblik ei tundnud selle vastu vähimatki huvi.

      „Kui me lähtume sellest, et enamusel on kõnevead, siis saame teha nimekirja inimestest, kes veel õigesti räägivad,” ütles professor.

      „Meie kolm,” sõnas Lise. „Ja proua Strobe.”

      „Ja Galvanius,” lisas Bulle.

      „Sellest piisab,” ütles Proktor. „Mis on meil viiel ühist peale selle, et me räägime õigesti?”

      Nad mõtlesid kaua.

      „Me ei suitseta, joo ega valeta,” ütles Bulle.

      Teised vaatasid talle paljuütlevalt otsa.

      „Ei suitseta ega joo,” parandas Bulle.

      „Vahel harva ma suitsetan mõne sigari,” ütles Proktor. „Ja joon mõne klaasi punast veini.”

      „Karamellipuding!” hüüdis Bulle. „Ma olen täiesti kindel, et proua Strobe on öelnud, et talle meeldib karamellipuding.”

      „Aga me ei tea, kas see ka Galvaniusele meeldib,” ütles Lise. „See ongi probleem, me ei tea temast midagi, ainult seda, et ta on üpris imelik.”

      „Oodake pisut,” ütles Bulle. „Doktor, kui me rääkisime, et Galvanius jäi tunnis magama, ütlesid sa, et ta on päris omamoodi tegelane. Kas see tähendab, et sa tunned teda?”

      „Me õppisime koos Pariisis. Mina keemiat ja tema bioloogiat. Aga selle loo võime nüüd ära unustada.”

      „Räägi nüüd!” ütles Bulle õhinal. „Mis värk härra Hõkiga on?”

      „Ta oli lihtsalt ühel päeval nii loll, et võttis toitu minu riiulilt meie ühiskülmkapist. Kas me läheks nüüd edasi?”

      „Ei!” hüüdsid Lise ja Bulle kooris.

      Proktor ohkas. „Gregor jõi ühest kruusist, kus arvas olevat apelsinimahla, aga seal oli hoopis jõujook, mille kallal ma töötasin.”

      „Jõujook!” pahvatas Bulle. „Lahe! Mis sul seal sees oli?”

      „Ei midagi erilist. Ainult segu erinevatest kehamahladest.” Proktor pigistas ühe silma kinni ja luges sõrmedel. „Vaatame aga… seal oli tiigerhaihiirt, norra A-tüüpi lemmingut ja… väljasuremisohus ninasarvikkonna. Ma lisasin anaboolseid asteroide. Ja lõpuks pisut super tugevat mehhiko äikesetšillit.”

      „Et super tugevaks saada?”

      „Ei, maitse pärast. Kahjuks keelas Prantsuse terviseamet jõujoogi ära.”

      „Aga miks küll?” küsis Bulle ärritatult. „See oli ju nagu täiesti tasemel!”